RAAMATUKATKEND: Piirilkõndija tee. Nõukogude Eestist vabasse Euroopasse

Raivo Tammik jätkas Saksamaal tegutsemist muusikuna. Kristi Tammik asus tööle Vabadusraadio eesti osakonda. Algus oli raske – Münchenist eetrisse läkitatud eestikeelsetele saadetele polnud mingit tagasisidet. Seda suurem oli hiljem tegijate rõõm, kui saadi teada, et nii mõnigi kuulaja Eestis oli võtnud vaevaks end läbi eetriräga tuttavate häälteni kruttida.

Kristi Tammiku „Piirilkõndija tee. Nõukogude Eestist vabasse Euroopasse“ on siiras pihtimus sellest, kuidas keerulisel eluteel – nii kodumaal kui pagulasena – saavutada hingerahu, abiks muusika, töö, raamatud ja kalliks peetud inimesed.

***
Autorist
See raamat, üks neist saatuselugudest, millel lasub Teise maailmasõja pitsat, dokumenteerib üht pikka eluteed – tänaseks seitsetkümmet aastat. KRISTI TAMMIK lõpetas Tallinna reaalkooli 1959. aastal ning õppis aasta aega eesti keelt ja kirjandust Tartu ülikoolis. Olulist osa mängis nooruses nii tegelemine peotantsuga (tantsupaar Peep ja Kristi Kerd oli omal ajal tuntud ja edukas) kui ka koostegutsemine muusik Raivo Tammikuga (laulusõnade kirjutamine). 1975. aastal põgenesid Kristi ja Raivo Nõukogude Liidust Läände. Sellele järgnes 20 aastat Vaba Euroopa raadio eesti toimetuses, ühtekokku 37 aastat Münchenis, omaloodud „mini-Eestis“.  

Kirjastus Varrak, 2012, 192 lk

***

Katkendid raamatust:

15. augustil 2008, päeval, mil Baierimaal pühitsetakse Neitsi Maarja uinumise püha ehk rukkimaarjapäeva, sain mina, eestlasest münchenlane, rõõmustava sõnumi Tartust. Kirjastus Varrak tegi mulle ettepaneku kirjutada oma elust, sellest, kuidas olen käinud oma teed. Selleks hetkeks olin mõõtnud juba 67 aastat oma TEED, mis on loogelnud üle kivide-kändude, hämmastanud ajuti oma samblase pehmusega – kuni järgmise prantsatuseni kruusale. Jaluletõusmine on nõudnud enamasti täit pingutust. Fööniksina tuhast – see on kujunenud mu üsna tavaliseks sirutusharjutuseks: vana lülisammas on ära õppinud, et pole pääsu vastutusest toetada oma keha – on ju hingel vaja kodu, kus oma õpinguid jätkata. Kuniks teed on antud.

Olen õppinud elama hetkes ja rännak minevikku pole minu jaoks lihtne: tean, et avastan, kui paljut olen tõrjunud. Kardan, et nii mõnigi trauma võib ikka veel põletada. Ent hirmust vägevam on ootusrõõm käsikäes omadega, eestlastega, käia Teed, mis algas 8. juunil 1941. Leida ehk ühises äratundmises uks, mida muidu poleks avama hakanud. Ning üllatavat ruumi selle taga. Tänan ette kõiki, kes on valmis mulle selleks rännakuks kätt ulatama, aega kinkima. Welcome into my life!

Otsisin aastaid armastust, mõistmata, et mu lähim armastatu pole kunagi lahkunud. Olen teda alati endas kandnud. Muusika, jazz – oled mu südametukse, millest õhkav soojus on andnud karmidel hetkedel jõudu jätkata. Muusika on hoidnud erksad mu meeled, lohutanud mind ahistavatel aegadel. Tänutunne selle eest ei mahu sõnadesse.

Muusika tuli mu juurde varakult. Mind konsonantide, eriti viletsa r-tähe häälduse eest pilganud onule vastasin lauldes, sel viisil takistusest üle libisedes.

Sain kolmeaastaseks. Sünnipäeva aegu oli mu maailm veel korras. Ema, vanaema, onu Helmut olid olemas, sirelid lõhnasid, kõht oli täis. Ka esimese valusa kaotuse, koer Mausi auto alla jäämise šokist oli ema aidanud üle saada. Uus koer oli traatkarvaline terjer Dicke, kelle kirglik, kaitsev loomus sai ohtlikuks vanaema põlvele... Vanaema pesi vannis mu pead (emakodus olid vann ja soe vesi). Suurest mõnust tuli mulle laul peale, millest Dicke põhjalikult valesti aru sai. Ta lõi hambad vanaema põlve. Onu Helmutil tuli koer sabapidi õhku tõsta, et ta põlve lahti laseks.

Hilissuvi 1944 Hiiumaal. Vanatädi Liinel oli Suuremõisa lähedal rukkiväljadest ja sarapuudest ümbritsetud kaunis talu. Värskelt küpsetatud leiva mõnus lõhn. Õhus oli aga ärevus, mingi võõras pinge. Mulle öeldi, et ema tuleb. Oskasin vaid rõõmustada. Et ta kohe-kohe jälle ära sõitma peab, oli vähem tore. Otsustasin teha asja põnevaks, pugedes peitu söögilaua alla, mille linaservad ulatusid põrandani. Süda kloppis kurguni... Kuid ema ei otsinudki mind. Kohtusime uuesti 24 aastat hiljem, septembris 1968. Ja jällegi soovisin võimendada ema tulekut. Seekord iseenda pulmadega. Ent sellest hiljem, omaette peatükis.

- - -

1944. aasta sügisel jõudsime vanaemaga tagasi Tallinnasse. Teadsin, et ema on pikaks ajaks reisile läinud. See, et me tema koju enam sisse ei pääsenud ning et ka vanaema korterist oli meie oma nüüdsest vaid pool, oli imelik. Oli vaid väike tuba suure ahjuga vastu köögiseina. Vanaema endise suure toa asemel oli paks sein. Ainus kemps oli koridoris. Väikese köögi seinas oli kraan, selle kõrval pliit. Toidutegemiseks vajalikud puud tõime vanaemaga kuurist, mis oli väljas ümber majanurga. Laudkuurid olid ehitatud piki majaseina, igal uksel tabalukk ees. Vanaema ladus kõigepealt halud minu kätele ja siis endale kõrge hunniku. Hiljem asendusid puud briketiga. Sooja vett tegi vanaema suures katlas.
Köögiaken oli piklik pilu kõrgel lae all. Kui see avati, võis astuda laugjale plekk-katusele. Suvel oli katus kuum. Tekki alla võttes aga oli seal päikese käes mõnus pikutada. Sealt oli näha lähedalasuv Põhjala kummivabrik ja väike roheline park meie maja kõrval. Sealt see sirelilõhn tuligi. Pargis olid ka mõned puupingid ja liivakast.

- - -

REAALKOOL

Mäletan, kui avasin esimest korda Reaalkooli suure, mulle raskena tundunud ukse ja sisenesin avarasse sammastega fuajeesse. Hoone suursugusus sisendas aukartust, uus oli ka lõhn ning avarusest tingitud akustika, mis paisutas iga sammu ja sõna. Mulle, ruumikitsikuses võrsunule senikogematu. Pärast Kopli Algkooli kahekordset baraki tüüpi puumaja oli see omaette elamus. Ja sellega kaasus aimus, et nüüd algab midagi suurt ja tõsist. Mäletatavasti olime esimene (või teine?) lend, kus üle põlise poistekooli läve astusid ka tüdrukute jalad... Oli hea, et ma polnud ainuke, kes Koplist tuli ja seda suurt muudatust koges. Koplist siirdusid koos minuga edasi Reaalkooli 8c klassi veel Hedi Muravjov, Helle Aguraiuja ning õde-venda Maie ja Uno Võsu. Koplist oli ka Jaan Tedder, kelles olin, muide, algkooliajal näinud Arno Tali prototüüpi „Kevadest“.

Et meil tore, eriline klass kujunes, see teadvustus ajapikku. Olulist rolli etendas selles kujunemises meie verinoor klassijuhataja Maia Väkram. Otse ülikoolist tulnud, meist vaid üheksa aastat vanem, sai ta kaela karja lapsi, inimhakatisi, kellest nii mõnigi tugevasti tema põllepaeltesse haakus. Igaüks isemoodi. Minu jaoks polnud Maia Väkram mitte üksnes klassijuhataja ja emakeele õpetaja – lisaks sellele oli ta tarkuse, kannatlikkuse ja soojuse kehastus selle sõna parimas mõttes. Ja ta hoidis meid, „oma lapsi“, püüdis ennetada eksiteele vääratamist ja valestimõistmisi. Samas kaitses ta meid oma nääpsukese seljaga ka siis, kui rumalusi tegime. Neil õnneks mitte eriti rohketel juhtudel olid ta muidu kirkad naeruträpsulised silmad väsinud ja kurvad.

Uskumatu, kuid osalesin kord tõesti isiklikult aktsioonis, mille käigus meie kooli direktor Tsõgankov, hüüdnimega Paša, kempsu lukustati. Järgnes skandaal, mille käigus meid ükshaaval tema kabinetti kutsuti. Olin seni seda vene aktsendiga kärkivat kõhukat võimukandjat kartnud kui tuld. Paraku sain hirmust lahti just tookord, kui ta mulle käratas: „Noh, njud rjaagid ara, kes tegi!“ Paksude mustade kulmude alt aga vaatasid mind kelmikad silmad. Ja äkki pahvatas Paša naerma. Suure kõhu vappudes naerust taipas ta vist isegi, et oli end reetnud, suutmata karmtõsist fassaadi säilitada, ning näitas mulle lihtsalt näpuga ust.... Hirm oli kadunud ning hiljem, kui ta meile nõukogude ajalugu õpetama hakkas, polnud tema tunnid mulle sugugi vastumeelsed, igav oli vaid õppeaine.

Nooruke Maia Väkram aga avas mulle ukse emakeele varakambrisse. Ootasin tema tunde, ahmisin endasse ta jutustusi täis salasõnu. Kirjutasin meelsasti kirjandeid. Ja kui Maia need parandatuna meile tagasi andis, kloppis mu süda iga kord kõvasti lootuses, et parandusi pole palju ja hinne on hea. Kui õnnelik ja samas häbelik olin neil kordadel, kui ta mu kirjutatut kiitis. Tal olid väikesed õrnad käed nagu lapsel, pehmete padjakestega sõrmenukkidel ja -otstel. Mäletan seda, kuna mu pilk jäi alati pidama kätel, kui ta kirjandi või kontrolltöö mu ette pingile asetas. Läks aega, enne kui hakkasin pilku tõstma.

Veel armastasin inglise keele tunde, “Jane Eyre'i“ ja Helmi Oja. Olen hiljem tihti soojalt mõelnud, kui hea ettevalmistuse sain tänu meie varem Inglismaal elanud aristokraatlikule õpetajale. See, mida Helmi Oja kehastas, kandus üle ka tema õppeainele, otsekui andes aimu, et just see keel aitab mul edaspidises elus avada väärtuslikke meelte- ja suhtlusuksi.

Suhteliselt varsti, vaid mõni aasta hiljem, hakkasin makilt maha kirjutama ingliskeelseid laulutekste ja millalgi neid tuttavate lauljate vajadusel ja soovil ka tõlkima.

Muidu aga, nagu eelöeldustki nähtub, polnud ma mingi talleke. Paradoksaalselt oma perekonnanimele Kärmas olin krooniline esimesse tundi hilineja, kes sisenedes mingeid rumalaid vabandusi pobises.

Klassis sattusin istuma keskmisse ritta, mis oli pikenduseks õpetajalauale. Mu pinginaabriks sai Mari Schleicher – ma ei mäleta kahjuks, miks ja kuidas see ühteheitmine toimus. Igatahes polnud meil varem mingit kokkupuudet olnud. Oletan, et olin jälle kord hilinenud ja et jäime kahekesi „üle“, moodustades viimase paari. Blond Mari oli alati malbe ja tagasihoidlik. Saime hästi läbi, usaldasin teda, ta oli mulle hea pinginaaber.

Esimene väärtuslik sõprus tekkis mul aga tasapisi hoopis teise Mariga – tumedapäise ja -silmse Mari Liigandiga, keda imetlesin kui klassikalist sihvakat iludust. Meil tekkisid „omad jutud“, mis ei puudutanud teisi, hakkasime kohtuma ka vabal ajal. Maril oli kaunis kodu Tatari tänaval, kuhu ta mind vahetevahel pärast kooli kaasa kutsus. Mäletan lükandust elutoa ja esiku vahel, parkettpõrandat, häid lõhnu. Mari ema, samuti pikk ja tumedasilmne, oli kord lõunaks teinud maksakastet kartulipüreega. See tundus maitsvamana kui mis tahes toit, mida olin seni söönud. Olgugi et ka meie Kopli-kodus oli mulle toit alati maitsenud. Mari ema kohtles mind soojalt, hoolivalt. Ta oli aga tõsine, kurva vaatega, nagu oleks teda mingi mure rusunud.

Mu seljatagusse pinki olid end istuma seadnud kaks noormeest, värvikad ja erilised nii välimuselt kui loomult: Peeter Laane ja Toomas Leius. Üldse oli meie klassi poistepere, eriti tagasivaates, igas mõttes kopsakas. Kuid see neli aastat mu selga soojendanud ja toestanud paar hakkas üldse mu elus tähtsat rolli mängima. Kumbki omamoodi loomulikult. Ma polnud „silmategijate“ killast, selleks oli mu enesehinnang, pärsitud juba varakult igasugustest vägevatest võrdlustest ja kriitikast, liiga madal. Kuid kuidagi kujunes mul nii Toomase kui Peetriga soe suhtlus.

Tõtt-öelda polnudki ma algul päris kindel, kumb neist mulle rohkem meeldis. Peeter, oma kastanpruunide lopsakate lokkidega veidi salapärane, enamasti mõnusa muigega suunurgagas, oli tõsistel hetkedel müstiline ja kaugemeelne. Blond ja sinisilmne Toomas, edukas tennisist (seetõttu tema koht oli ajuti tühi) oli mulle omasem, kergemini mõistetav. Pidasin neist mõlemast tõsiselt, usaldades Peetrile vahel üht-teist, mida oleksin kellegi teise puhul endale hoidnud. Elu näitas hiljem, et mu tookordne intuitsioon tugines aimusel Peetri kutsumuse ulatusest. Temast kujunes minu ja mu lähimate ankur, mis aitas ellu jääda, edasi minna. Täpsustan teisal.

Toomasele kinkisin aga millalgi oma südame. Esimene armastus, puhas, hell ja aus, tingimuste ja tagamõteteta. Kordumatu tunne, mis ei unune. Selle peatasid teiste, täiskasvanute (eel-)arvamused, nende sekkumine. Puudutan seda peatükis „Meie generatsioon“. Meie teed ristusid uuesti aastakümneid hiljem. Ka sellest mujal.

Meie keskkooliaeg (aastad 1955–59) oli pidude ja liuväljade aeg. Igal nädalalõpul kõlasid Tallinna parkettpõrandatega kooliaulates ja muudes saalides bigbändid. Uskumatu, kui palju häid, professionaalseid muusikuid meil oli. Praegune generatsioon võib tolleaegse peoatmosfääri kohta näiteid leida ehk ainult pärastsõjaaegsetest Ameerika filmidest. Ehtsa bigbändi sound à la Count Basie või Glenn Miller, saksofoni koorused ja vaskpillide sünkoobid – kõik see kuulus lahutamatult me nädalalõppudesse. „Sentimental Journey“ ja „Chattanooga Choo-Choo“ taoliste evergreen'ide meloodiad kõlasid kõrvus uneski.

See oli ilus ja julgeksin öelda, lahe aeg. Polnud uimasteid, käimlates suitsetamist ja hõlmaaluseid napsipudeleid. Romantika ISE oli uimastav ja vägev – käivitajaks muusika, ühise rütmi tunnetamine kahe keha vahel. Surisevad käepuudutused, selja hõõgumine juhtiva käe all. Igatsus kellegi järele, kes seda ei aimanud. Kojusaatmised, seismine teineteist soojendades külmades trepikodades. Ebalevad suudlused.

- - -

VANAEMA HAIGUS

Viimases elukolmandikus on mu retropilgu ette tekkinud selektiivne filter. See aitab kõike vaadelda nagu ülalt alla, ilma detailidesse takerdumata – varju- ja valgusesaegu, tõuse ja langusi. Tumedad ajad kerkivad mu mällu kas lühišokina või omaette teemana. Viimastest tähtsaim oli mu vanaema haigestumine 1966. aastal. Ta oli siis kuuekümne kuue aastane.

Palavikku vanaemal polnud. Meie, kodused, olime tema paar nädalat kestnud halba enesetunnet ja nõrkust pidanud külmetuse ja ületöötamise tagajärjeks. Vanaemale endale, sitkele hiiu naisele, kes oli alati eelkõige lastele mõelnud, tagasihoidlikult toitunud ning end põhiliselt ürtide, küüslaugu ja meega tervena hoidnud, olid arstid suhteliselt võõrad. Ning siis koitis hommik, kus ta enam voodist tõusta ei suutnud. Kohkunud onu Helmut helistas mulle ja kiirabisse. Jõudsin kohale, kui arst, tuvastanud südametegevuse täieliku arütmia ning ulatusliku maksaturse, nutvale onu Helmutile ütles: „On ükskõik, kus ta sureb.“

Mäletan seda külma klambripigistust oma südame ümber. Tegutsesin robotina. Helistasin Keskhaiglasse ja kutsusin takso. Mu klassivend Peeter Laane oli hiljaaegu naasnud Leningradist, kus ta oli tolleaegse Nõukogude Liidu parima südamespetsialisti juures õppinud ka südame sondeerimist ning töötas nüüd Keskhaiglas. Mulle nii armas tuttav hääl telefonis taastas lootuse. Onu Helmut ja taksojuht kandsid vanaema autosse. Ma ei tea, kui kaua me teel olime. Mäletan aga selgesti Keskhaigla tagumise sissepääsu juures ootavat kanderaami ja selle kõrval Peetrit. Jooksusammul kaugenesid nad minust, õhku jäi kõlama: „Ole rahulik, oota!“.

Tollal ei kuulunud elektrišokk veel argipäeva või vähemalt mina polnud sellest midagi kuulnud. Ma pole unustanud Peetri laia naeratust, kui ta mulle kinnitas, et oht on möödas ja vanaema jääb meie juurde. Ning mõnusat, kelmikat naerusädet vanaema silmis, kui teda juba palatisse vaatama minna tohtisin. Ta oli ju nii sõnaaher. Usun, et Peeter jäi vanaema palveisse püsima kõigil neil kahekümnel aastal, mis tema abiga vanaemale kingiti.

Doktor Peeter Laane. Ka minul pole elus arstidega palju kogemusi, sestap ei oska ma võrdlevalt nende kutsumusest rääkida. Tean aga, et mu klassivend oli (kuulsin, et ta ei tööta enam) eriline südamearst, tark, jõulise haardega, suure südamega. Mu vanaemale tähendas Peetri hoolitsus ja see, et tal oli „oma arst“, tohutult palju. See tiivustas teda, andis talle elujõudu ja lootust. Tol meie hüvastijätu hommikul vanaema toas Nõmmel tunnetasin seda kristallselgelt. „Ära muretse, mul on ju ka doktor Laane, see armas inimene, sinu klassivend.“ See oli ebatavaline mu sõnakargelt vanaemalt, mõeldud ka mind lohutama, ka mulle lootust sisendama. Olen veendunud, et doktor Peeter Laanel on tuhandeid tänulikke patsiente, kes teda kunagi ei unusta. Mulle, Läände põgenenule, kelle süda aastaid koduigatsuses veritses, oli ta jõuallikas, kellele mõtlemine rahustas. Oli õnn teda tunda.

- - -

RAIVO

24. mail 1964 toimus Pedagoogilise Instituudi aulas poolpõrandaalune jazz-festival. Sellises vormis live-muusikaga polnud ma seni kokku puutunud, seega poleks see sündmus minu teadlikku haardesse sattunud. Kuid mõni päev enne festivali otsis mu üles tollal hästi tuntud särtsakas lauljatar Anu Anton. Ta kutsus mind kaasa ja andis mulle pääsme, mille oli saatnud üks esinejaist-korraldajaist, noor pianist Raivo Tammik. Ka temast polnud ma veel midagi kuulnud.
Oli päikesepaisteline pühapäev. Anu ootas mind ja sisenesime koos. Aula oli piripardani täis, atmosfäär oli kuidagi eriline, pidulik. Lava tagant kostis pillide häälestamist. Vaikne sumin saalis katkes, kui lavale ilmus poisikeseohtu tumedapäine noormees ning tervitas ja avasõnad lausus. Anu müksas mind, öeldes: „Raivo.“ Esimene mulje veidi rabelevast, ettepoole kallutatud ülakehaga ja lühikeste sammudega kõndivast tähtsa ilmega tegelasest kadus, kui tema käte all hakkas helisema klaver. “Tule koju“ trio esituses tõstis mu absoluutselt uude dimensiooni. Üllatav ja õnnestav, pisarateni liigutav.

Ka praegu, 24 aastat hiljem, kui ma neid sõnu kirjutan, tunnen sooja liigutust hinges, mida eesti rahvamuusika klaveritöötlus Raivo käte all minus tekitas: üllatus, õrnus – ja nukker igatsus, mille igavene iva mu loomuses sai väetist nagu hommikuvihmast. „Tule koju“ läitis minus armastuse džässmuusika vastu, tunde, millest kujunes kestvaim mu elus. Selle kandjaks jäi pikkadeks aastateks Raivo. Kui sügav oli tema enda armastus ja austus muusika, eriti aga džässmuusika vastu, selgus mulle ajapikku. Sellest sai habras, aga vintske sild, mis tihti võnkus, kuid jäi toestama meievahelist sidet läbi erinevate eluetappide. Ka siis, kui mehe-naise suhe me vahel lõppenud oli. Sügav hoolivus jäi püsima, kuni Raivo – paradoks, kuid tõelus – muusikale selja pööras. Mingil hetkel oli see lakanud teda õnnestamast. Kuni selle ajani oli aga palju ilusat, kurba, põnevat ja naljakat, millest tasub jutustada.

Tagasi sellesse maikuu pühapäeva, mis oli meie jaoks kordumatu. Kontserdi vaheajal tuli Raivo tere ütlema. Anu tutvustas meid n.-ö. ametlikult, kuna me ju tegelikult teineteist ei tundnud. Mina olin Raivole seoses tantsuga silma jäänud. Kohtumise hetkel olin ma hell muusikast – ilmselt märkas ta selle tunde ehtsust, tänumeelt, et ta oli minu jaoks ühe uue ukse avanud. Vähemalt loodan, et ta seda märkas. Igal juhul oli armumine ehtne, sügav ja mõlemapoolne. Raivo kutsus mu kaasa muusikute banketile, mis toimus Pirita Rannahoones. Jam-session koos suurepäraste vene muusikutega – söögid-joogid, ka veidi tantsu, teistmoodi kui peotants, nii nagu see tollal restoranides kombeks ja ahtal tantsulapikesel võimalik oli. Hiljem jalutasime rannal, päike loojus, hoidsime teineteist ettevaatlikult. Arglikud suudlused.

Selle suve motoks oli päikeseloojangute nautimine kahekesi. Raivol oli roller, mille tagaistmel sõites ma edukalt tõrjusin argipäeva – tema ümbert kinni hoides ja tihti külmast hambaid lõgistades, aga õnnelikuna. Millised päikeseloojangud! Kord, kui Rannamõisa pangalt alla sõitsime, naeris meile hämarduvast taevast näkku täiskuu. “Vaata, Krit, kui fina kuu,“ hüüdis Raivo. Viimasel hetkel suutis ta kruusal vingerdama hakanud rolleri kraavi maandumisest päästa.

Elasin tollal alles Koplis. Ka Peep polnud veel päriselt välja kolinud. Peeter oli vaheldumisi Pelgulinnas ja Nõmmel. Teatasin Peebule, et armusin tõsiselt, ja andsin sisse lahutuse. Karmilt. Kiirelt ja raksuga, ei mingit jututamist-nututamist. Kui valus see on, kui see sind ennast tabab, selle õppetunni sain üsna varsti.

Hakkasin otsima korterivahetamise võimalust: omaette ahiküttega korter Koplis keskkütte ja vanniga ühiskorteri-toa vastu Mustamäel. Lähemale vanaemale, onu Helmutile. Uus kodu pidi saama mugavamaks paigaks, kuhu oleks saanud tulla ka Raivo. Kopli korterisse, kus mind kõige muu kõrval jälitasid viimastel aastatel tupikusse jooksnud abielu varjud, ma oma uut armastust ei toonud. Kuidas see kõik emotsionaalselt funktsioneeris, see on mulle, elukogenud, n.-ö. viimases elukolmandikus naisele praegu igatahes arusaamatu. Tegutsesin kuidagi usinalt, masinlikult, nagu oleks tegu korteri remondiga, vaibakloppimise, tolmuvõtmisega..

Töötasin tollal Junoris. Isa, kes mäletatavasti tundis Junori direktorit, vahendas mu sinna. Vahetult pärast keskkooli lõpetamist olin lühiajaliselt Pöögelmanni-nimelises raadiotehnika tehases. Tegu oli täppistööga ja mõne aja pärast tekkis mul probleem silmadega. Peavalud ägenesid, tekkisid migreeniatakid ja mul tuli lahkuda. Siis olin müüjaks mingis kaupluses – ja õnnetu. Ning nüüd olin Junoris juuksuriõpilane. Muide, juuksuritööd oli omal ajal teinud ka mu ema. Ajal, mil mu vanemate armastus algas.

Niisiis olin kõigepealt Raekoja platsil Lenna õpilaseks. Lenna oli tollal staar, kelle juures käisid prominendid. Tantsu tõttu polnud minagi talle päris tundmatu, nii võttis ta mu meelsasti õpilaseks. See oli tore aeg – mõistsime teineteist hästi. Üht-teist avangardistlikku katsetas ta ka minu juuksematerjalil, mida polnud vähe. Õppisin Lennalt palju ja kiiresti. Žiletiga lõikust, mida tehti märjalt, harjutasin Nõmmel, Anneli ja tema sõbratari Piia peade kallal. Ja kuivadel juustel. Vaesed kannatlikud tüdrukud! Niutsudes talusid nad mu loomeõhinat... Meenutus võtab põsed kuumaks!

Mu esimeseks, ajutiseks töökohaks sai Lauristini tänava juuksuriäri – seal käis mind ka Raivo külastamas. Käisime lõunavaheajal Palace’is söömas. Kuna ma seal aga asendasin kedagi, kes tagasi tuli, jäi ka Lauristini tänav lühikeseks vahepeatuseks. N.-ö. oma äriks sai tilluke kahe tooliga juuksuritöökoda Kalamaja kandis Nikonovi tänaval. Uskumatu, kui palju kliente viitsis mulle sinna järele tulla! Mõned daamid käisid vahel ka kodus, Mustamäel. Mäletan sellest ajast üht vabariiklikku juuksurite võistlust, mis toimus restoranis Kevad. Tegin blondile mannekeenile Heljule mingi pärja- või kroonitaolise soengu ning tulin teisele või kolmandale kohale, täpselt ei mäleta. Sellest on imekombel säilinud mustvalge foto, kus mu kõrval banketilauas on ka Raivo.

Ühel päeval tõi keegi tuttavatest mulle töö juurde kirja Raivolt! Olime olnud koos alles eelmisel õhtul, seetõttu oli kiri üllatav ja ootamatu. Raivo teatas, et on jõudnud veendumusele, et ma pole talle sobiv kaaslane – esiteks vanusevahe ja laps ning teiseks keerlevat minu ümber ka närviajavalt palju mehi. Vaat nii.

Hoop oli ootamatu ning võttis mõneks ajaks oimetuks. Teadsin, et Raivo vanemad polnud minu orbiidile ilmumise üle just õnnelikud. Mis salata, Raivo oli tõesti väga noor, paljulubava karjääri algul, seljataga esimene suur välisreis Jaapanisse, Aleksander Rjabovi kvarteti koosseisus. Lisaks vanematele hoiatati teda ka muusikute leerist – taheti n.-ö. poisile aru pähe panna. Ta viitas sellele oma kirjas. Mõistan seda täna. Tollal oli aga suisa füüsiliselt valus. Mul oli koos oldud poole aasta jooksul kujunenud Raivost pilt kui iseseisvast noorest mehest, kes ei lasknud ennast kergesti mõjutada. See, et ta seda kõike mulle isiklikult öelda ega selgitada ei tahtnud (või ei suutnud) ning silma vaadates lõppu ei teinud, šokeeris mind. Aga mingil määral ka aitas. Lasksin lahti, ei helistanud ega püüdnud kohtuda. Soovisin talle südames muusikatuult tiibadesse.
Loomulikult ristusid meie teed väikeses Tallinnas. Tema oma kauni uue neiu Mare Garšnekiga, mina enamasti mingis sõpradepundis. Iga riivamisi kohtumine oli otsekui noatorge südamesse, mida ma ei kurtnud kellelegi. Polnud mulle küll emapiimaga enesekindlust sisse joodetud, see-eest aga tubli portsjon väärikust.

Viisin paberid Tartu Riiklikku Ülikooli. Kaugõppesse, eesti keele ja kirjanduse osakonda. Ning läksin keeltekooli soome keelt õppima. Meil oli suurepärane õpetaja – pikka kasvu ja sale Kulle Raig. Imetlesin teda kui säravat isiksust, tema sihvakust, kauneid silmi ning mõnusat suhtlust õpilastega, tema efektiivset metoodikat. Ning püüdsin olla hea õpilane. Juba enne kursuse lõppu sai minust üheks kevadsuviseks hooajaks Inturisti giid.

Sisseastumiseksamite aeg Tartus. See oli ilus suvi. Õppisime Emajõe ääres, samas ka päikest võttes. Moodustusid grupid, kel keemia omavahel sobis. Mäletan, et meie seas oli ka sümpaatne noor poksija, kellele kirjandikirjutamine eriti ei istunud. Eksamipäeval kohtusime tualetiskäimise ettekäändel koridoris, kus ma tal tulikiirelt teksti koostada aitasin.Ta sai eksamil läbi ning kutsus meie kamba õhtul ülikooli lähedal asuvasse restorani tookordse nimega Volga.
Ja nagu saatuse tahtel oli seal oma muusikutega einestamas ka Raivo. Kõpsti oli ta meie laua juures ja kutsus meid kõiki kaasa veel samal õhtul toimuvale kontserdile, mis toimus linnast väljas. Kutse oli tungiv ning mina ei suutnud vastu panna. Istusimegi koos poksijast sõbraga muusikute bussi. Raivo istus meie selja taha ning puudutas sõidu ajal mitu korda otsekui juhuslikult mu juukseid. Õhus oli elektrit.

Ning taas kord pillide häälestamine lava taga ja sumin saalis. Seekord aga jõudsid enne eesriide avamist kuulajateni ühe meloodia akordid, mille tähendust tundsid selles saalis vaid kaks inimest: Raivo ja mina. „Dream Gipsy“ – minu lemmiklugu Bill Evansi & JimHalli plaadilt „Undercurrent“, meie armastuse algul ostetud plaadilt. Selle valusalt igatseva loo teema kulmineerub klaveri-kitarri dialoogis, kirglikus improviseerivas rütmilabürindis, mis nõuab südamelt viimase... kuni tuikamiseni, raugemiseni, naasmiseni igatsusse, mis jääb sind kummitama... Olen püüdnud aastaid seda plaati uuesti hankida. See läks kuidagi kaduma, nagu suur osa meie plaadikogust pärast põgenemist.

Igatahes oli see meie taasühinemine. Kumbki meist ei puudutanud sõnagagi lahus oldud aega. Kunagi hiljem sain teada, et suhe Marega oli lõppenud juba varem, mitte vahetult enne meie kohtumist Tartus. Mul oli jäänud teha viimane sisseastumiseksam. Ainus, mille tegin vaid kolmele. Mu elu keskmeks said uuesti Raivo ja muusika. Kaugõppeajaks Tartu ülikoolis jäi vaid aasta. Raivo lõpetas konservatooriumis Gustav Ernesaksa juures koorijuhtimise ja läks sinna veel teistki korda, Eugen Kapi juurde kompositsiooni õppima, mille ta samuti lõpetas. Mina võtsin sisse „seljataguse toetava positsiooni“. Olin sellega rahul. Ja õnnelik. Pikka aega.

- - -
PÕGENEMISMÕTE KÜPSEB

1974. aasta sügisel tuli Tallinnasse Oscar Petersoni trio koos mänedžer Norman Granziga. Raivo oli selleks ajaks välisreiside vahel komponeerinud juba rea laule, mis olid võistluskontsertidel auhindu pälvinud. Mina olin kirjutanud neile tekstid. Ühisloome lähendas meid taas.

Kuid Raivo närvilisus kasvas sedamööda, kuidas tugevdati survet, et ta parteisse astuks. Ta oli end sellest üle kümne aasta imekombel suutnud välja vingerdada. Paralleelselt valjenes nõudmine KGB-st, et ta tooks välisreisidelt kaasa „asjalikku infot“. Ka neid isandaid oli Raivo osanud pärast reise lohutada, et polnud sattunud millelegi huvipakkuvale. Teadmine, et meie hingamistki kodus pealt kuulatakse, ajas meid tülitsema Mustamäe mändide alla. Viimane oli küll me kopsudele kasulik, ent olukord kui selline pingestas närve ja meeli.

Meie jaoks viimaseks jäänud lauluvõistlusele esitas Raivo ballaadi, millele ma kirjutasin valulise teksti „tiivad kaotanud maast“, mida kannab vaid „luulelend“. Selge sõnumi katmiseks pühendasime laulu „Maa“ Salvador Allendele – viidates riigipöördele Tšiilis. Laul sai žürii auhinna. Lava taga joodi konjakit. Raivo ütles kaamerate ees ülemeelikult, et teadis ette, millele žürii reageerib. Sellega oli ta kirjutanud alla oma hävingule. Üks KGB-s töötanud džässisõber, kellega oli aastate jooksul nii mõnigi pudel Armeenia konjakit joodud, andis talle üsna varsti teada, et tema vastu fabritseeritakse protsessi süüdistusega kontsertidel musta raha teenimises. Tihenesid meie trampimised Mustamäe mändide all. Konkreetne põgenemisplaan oli alguse saanud.

Sellele ajale langeski Oscar Petersoni tulek. Eelrõõm tegi sügise heledamaks, ka mured nihkusid tahaplaanile. Oscar Petersoni „Mellow Mood“, plaat, mis oli nii palju kordi meie korteris kõlanud, sai värske tähenduse, sving andis jälle päevarütmi ja horisont näis avarduvat.

Kaks kontserti piripardani täis Estonia kontserdisaalis, isiklik tutvumine, kõnelused muusika ja maailma teemadel... Arvan, et meil kõigil kiirenes kuidagi pulss ja tõusis vererõhk – ütlemata suur oli nende väheste päevade mõju. Ka Oscar ja Niels-Henning Ørstedt-Peddersen olid rõõmsalt elevil, avastades Eestis haritud ja nüansse tunnetava džässipubliku. Lisaks toimus midagi, mida geniaalne pianist polnud mänedžeri sõnul veel kunagi teinud. Ta soostus tulema õhtul varieteesse Tallinn ja mängis seal kujunenud jämmil koos eesti muusikutega.

Tegime ridamisi „keelatud“ asju. Korraldasime vastuvõtu sõprade Ants ja Asta Varese majas Nõmmel, kus oli teiste seas ka Valter Ojakäär.

Oscar signeeris pärast mängimist Vareste klaveri. Mina laulsin väriseval häälel Sally Petersoni lemmikballaadi „Little Girl Blue“. Tundsin end sealjuures kääbusena. Laulda varblasehäälel, võimenduseta, saatjaks Oscar Peterson. Oleksin ma aimanud, et taoline ettepanek tulla võiks, poleks ma sinna vist läinud... Oscar aga näis mõistvat mu suurt aukartust, sügavat džässiarmastust, selle tunnetust, musikaalsust...

Nende viimasel hommikul Tallinnas kutsus Norman Granz meid Viru hotelli, Oscari sviiti. Seal olid ka abikaasad – Sally ja Greta. Tehti pilte. Olime mingil hetkel rääkinud lühidalt olukorrast, põgenemismõttest – eriti Gretat ja Normani huvitas kõik, eriti eesti muusika ja kultuuriga seotu. Nad julgustasid meid, jätsid oma koordinaadid. “Te saate hakkama!“ Seda oli hea kuulda. Hotellist sõitsime kõik koos lennuväljale. Minu „God bless You and your family!“ sai Oscarilt vastuseks võimsa kallistuse.

Lennuväljalt koju sõites oli kõhus õõnes tunne. Tume aimus tagajärgedest võttis maad. Pidu oli möödas.

Kaheksa korda andsime sisse avaldused viisa saamiseks, et külastada mu ema, kes oli leseks jäänud ning ohtlikult depressiivne. Seitse eitavat vastust ei andnud põhjust lootuseks. Kaheksandale vastust oodates oli jõudnud kätte märts 1975.

Tihenesid Raivo koiduaegsed kojujõudmised, alkoholilõhnane lõbusus – sellele järgnes alati tume auk tujuskaalal, pinge ja närvilisus. Mina omakorda otsisin jälle nii tihti kui võimalik vanaema seltsi, aimates ette, et mu elu senine keskpunkt, kõik harjumuspärane ja kallis hakkab lõpule jõudma... Olin asunud korrastama sahtleid, eraldades tähtsaimat – piskut, mida oleks võimalik kahtlust äratamata ema „külastusele“ kaasa võtta. Asju, mis endale eriti armsad: mõned fotod, Silveti inglise-eesti sõnaraamatu eestiaegne kõide, mille olin teismelisena saanud kingiks onu Bennolt.
Raivo oli salvestanud meie loomingu kassetile. Plaadistamine kujutas endast tollal veel erilist, komplitseeritud protsessi. Ümbriseks oli neil kassettidel Raivo tušijoonis, karikatuur iseendast klaveri taga, mida ta kasutas autogrammina. Raivol oli andekas suletõmme, ta oskas iseenda üle naerda. Originaalkassett on mul tänini hoolikalt alles hoitud, seda enam, et Raivo jaoks on see tähenduse kaotanud.

Pakkisin suure kohvritäie asju vanaemale andmiseks. Põgenemiskavatsusest ja sellega seonduvast teadis üksnes mu vanaema. Ka Raivo ei kartnud teda usaldada, vastupidiselt oma vanematele. Tema varajane majanduslik iseseisvumine oli teinud oma töö – ta ei arutanud ema-isaga suurt midagi, pani nad tihti lihtsalt fakti ette. Nii ei teadnud Margi ja Harald midagi poja olukorra plahvatuslikkusest – nad olid näinud vaid edukat poega karjäärikõveraga ülespoole...

Mäletan, et aprilli algul sai Raivo mingi kanali kaudu teate, et vastust meie viimasele viisataotlusele on oodata aprilli lõpuks. Selle laekumist hakkas kontrollima eelmainitud sõber KGB-st. Temast sai ka meie saatusesõrm: lükates Moskvast saabunud järjekordse eituse sahtlisse (ootama avamist pärast maipühade nädalat), korraldas ta Raivole lennu Leningradi konsulaati, kus meie passidesse pandi viisad kolmeks nädalaks. Need saime siis kätte Pagari tänaval allkirjade vastu, et oleme tagasi täpselt ega püüa Saksamaal pikendust taotleda. Mäletan veel praegugi oma jõnksulist allkirja vastavale paberile.

Palju hiljem saime teada järgnenud arengust kohapeal, kui pomm teisel mainädalal plahvatas. Džässi- ja Raivo-sõber kaotas koha, vangi teda õnneks ei pandud – suunati lihtsalt „reisidevabale“ kohale. Hiljem oli ta konjakipitsi tõstes kitsamas ringis ikka ja jälle rääkinud Tammikute päästmise loost... Saatus lubas Raivol teda ligi 20 aastat hiljem Hamburgis isiklikult tänada...