RAAMATUKATKEND: Liina Org "Minu Suriname"

Muidugi on tore kui rändurid lisaks lihtsale logiraamatu pidamisele püüavad ka meie lugeja geograafilist ja sotsiaalset horisonti avardada ning sestap on raamatusari "Minu X-Maa" väga huvitav & vajalik. Ent nüüd on hakanud tulema ka järjest enam osasid, mis panevad need eesmärgid kahtluse alla - inimesed viibivad mingis (suhteliselt eksootilises) piirkonnas/riigis vaid lühikese aja ja järeldavad sellest liiga palju. Elades, töötades, õppides kuskil vähem kui paar aastat ei ole siiski piisav, et kogu maa olemust, eetost x viisil sügavuti haarata. Vaadake kui kaua on näiteks Mai Loog viibinud Tais? Tema keskkonnataju ja nüansside märkamine on tunduvalt adekvaatsem kui a la tegin aasta vabatahtlikutööd. Ärge võtke seda kui konkreetsete inimeste kogemuste alavääristamist - iga käik on kogemus ja teinekord napib lihtsalt aega - vaid pigem soovitust kirjastajale, millist raamatusarja te "toodate". Midagi sügavamat või lihtsalt reisikirjeldused (a la eestikeelne Lonely Planet) ;)

Vaidlen Küllile vastu, Tai raamat on kogu sarja üks nõrgematest koos Dublini ja Bolliwoodiga. Suriname on soe ja südamlik lugemine.

Mulle ka " Minu Tai " eriti ei meeldinud - liiga üheülbaline ( peod ja peod ). Surinamist sain aga teadmisi ja nautisin emotsioone.

kuidas siis olulised müüvad teemad on mainimata jäänud?

põrgukuumus? Siis see maa ei ole minu jaoks : )

Costa Ricas on selles mõttes palju parem - kuna mõlemalt poolt on kitsa maariba vastas ookean siis on keskmine temperatuur 21-27 kraadi ja see ei kõigu palju neist numbritest väljapoole :)

Minu jaoks on petroneprint enamasti kindlat kvaLITEETI NÄITAV KAUBAMAÄRK.

Kas minu Abja-Paluoja ka ilmub ??!

Lugesin. Mõnus ja vahetu. Tubli, Liina... võiksid veelgi kirjutada !

Külliga täiesti nõus. Tõpoolest, paar aastakest isegi ei pruugi olla piisav, et mõista ühiskonda, rääkimata sellesse sulandumisest. Seetõttu mõneski Minu-raamatus kohtab eestlasest immigrandi asukohamaa eri moel halvustamist, mis pigem alavääristab kirjastaja valkuid, kui teeb nimetatud sarjale au.

Ühiskonna mõistmiseks ei ole vaja mitte seal kaua viibimist vaid intelligentsust, märkamisvõimet ja uudishimu. Seega ei ole nõus selliste väidetega, et ainult kuskil kauaviibinu mõistab kohalikku elu. Mai Loog on tõesti kaua Tais elanud, aga tema ei ole nüüd küll näide mida eeskujuks heast Minu sarja raamatust tuua. Mina naudin väga Minu sarjasid ja eriti neid, kus kirjutaja pigem kirjutab läbi enda antud kohast kui et on lugenud läbi hunnik kirjandust ja töötanud suure hulga info kallal ja siis sellega mind üle külvab. Näiteks Minu Inglismaa ei meeldinud seepärast. Viimasematest ilmunutest Minu Brüssel, Minu Supilinn, Minu Omaan - väga meeldisid, siirad ja lihtsad, inimlikud ja samas ka antud keskkonnast omapärase ja huvitava pildi loonud raamatud. Aga tõesti, nii palju kui on inimesi, niipalju on ka nn maitseelistusi raamatute valdkonnas, ühele meeldib üks stiil, teisele teine. Ja see kui midagi ei meeldi - ei tähenda kohe, et kirjastaja on kehv ja määrb oma au :) (see märkus oli eelmisele kommentaatorile, kes taunib halvustamist, aga ise sedasama kohe oma kommentaaris teeb.)

mõtled kuumi pika vembaga kohalikke?

see on ju kaasaegse kiiksuga plika koondportree - kõigepealt paneb kodunt minema teise maailma otsa ja jätab maha kodumaa ja vanemad. Siis tegeleb maailma kliima soojenemise peatamisega (ilmselt hoiab peeru kinni). Siis peatab vihmametsade laastamise. Plikake, kes ei viitsi kodumaal paari puudki istutada, läheb ka vihmametsa päästma. Siis vaatab, et soe ja kena paik - aeg vanemad koju üksi jätta ja lolli tegema minna. Küllap läks ka multi-kultit ja sallivust ja pepupoiste abielusid õpetama. Mida see kokku teeb - sama tüüpi hullukesed vabastasid 90 aastat tagasi töölisklassi ahelatest...

Pole nõus.
Raamatu väärtus sõltub ikka pigem inimese võimest asju tähele panna ja seda huvitavalt edasi anda. Ma olen ka nõus, et Tai raamat oli pigem ebahuvitav, kuid sarjas on olnud väga häid raamatuid.
Ma kujutan ette, et 70% Eesti inimeste poolt kirjutatud "Minu Eesti" oleks igav lugemine, mis siis, et kogu elu on siin oldud.
Ja Soomes aastaid olnud eestlaste puhul oleks kirjutatud raamatu igavusprotsent 95%.

On huvitav et muidugi see maailmapäästmine, ilma keegi väljapoole Euroopat nagu ei lähekski. See on mage - sissejuhatus ma mõtlen, isegi kui see on eneseirooniana mõeldud on see ikka mage.
Faktivigadest juhiks tähelepanu et "orjanduslik" ei ole täpne. Suriname's ei olnud kunagi istandusemajandust nagu naabruses Kariibi mere saartel (millega S. ajalooliselt kokku kuulub kuigi asub Lõuna-Ameerikas). Kõik need Indoneesiast sisse toodud inimesed olid lepingulised töölised kellel oli peale lepingu lõppu võimalus koju tagasi sõita (enamus seda ei kasutanud ja jäid Suriname'i elama).
Ma näen selles veas (mis on tahtlik!) jälle soovi klišeesid peale pressida.
Lisaks, kõik valged inimesed ei ole orjapidamise eest kollektiivselt vastutavad. Eestlased kohe kindlasti mitte. Ometi kohtab vasakpoolsete wannabee-autorite hulgas ka Eestis seda nooti et "oleme kõik nagu natuke süüdi et seal lõuna pool elu ei lähe sest me ju orjastasime neid"
Üldiselt soovitaks sedasorti raamatuid mitte lugeda.

See on sinu arvamus, minul on kogemused ja mitte sedavõrd enda, kui jälgides teisi. Nüansside mõistmiseks on vajalik aeg ja enne kõike suhtlemine kohalikega, laias laastus mõistmine, keeleoskus jne jne. Ja mis puudutab kirjastajat, siis on tema ja ainus, kes valib, keda kirjastada - seega pole siin enam millegi üle vaielda-.

aitas esimesest Hispaania kohta. Hoian pöialt, et keegi seda nii eesti naisi kui hispaanlasi alaväärselt hindavat teost ometi ei tõlgiks. Selle peaks hoopis müügilt ära korjama-kusagil ei ole lubatud rahvast halvasti kirjutada.-ei ole kõik eesti naised välismaal sadamabaari WC-ukse tagant mehesebijad, ja ei ole hispaanlasest ämmad avaliku kriitika väärilised-üksikjuhu kirjelduse alusel, so.isiklike suhete inetu klaarimine trükis.

tundus Minu Kanada igav. Mis siis, et autor on seal perega pea aastakümneid elanud - raamatus emotsiooni lihtsalt pole, on küll korrektne sündmuste kirjeldus, aga see on ka kõik.

mulle just väga meeldis "Minu Suriname" - just lõpetasin selle. tõesti - hästi vahetu ja konkreetselt läbi Liina silmade ja lugeja ise otsustab, kas nõustub selle vaatega või arvab sellest midagi muud. Seni loetud "minu..." sarjadest üks mõnusamaid lugemisi. Nõustun, et Minu Tai oli täiega igav - jäi pooleli ka. Lahe on olnud ka Minu Alaska ja Minu Nepaal! tänud kirjanikele!

Mina olen endal tuvastanud sõltuvuse sellest sarjast. Kõik me sõltume millestki ja see on mu meelest üks parimaid sõltuvusi - iga kord harin ennast mingi uue nurga alt, midagi uut maailma kohta, aga samas ka mingi inimtüübi kohta. Jagatud kogemus, ja oluline kindlasti see nüanss, et see on tegelikult juhtunud. Muidugi on mul raamatute osas oma lemmikud (Suriname on nende hulgas) ja need, mis pigem ei meeldi (kuivem on nt Minu Inglismaa, inimtüübi mõttes ajas vihale Minu Bollywood). Iga kuu ootan, et millega Petrone kirjastus seekord üllatab - iga kuu sarjas uus raamat. Aitäh neile, et niimoodi kaasmaalasi harivad!

Tihti on raamatu mõõtu ikka raske välja lugeda, pigem nagu kellegi blogi.
Ei ole enam vaimustust lapsautorite kirjutustest.
Pettunud ja kohe tõsiselt.