NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teata sellest moderaatoreid vajutades linki "Teata sobimatust kommentaarist"!
Viimase kümne aasta jooksul on aga Eestis süvenenud tentents halvustada avaliku meedia kaudu kõike, mis Eesti Vabariigi ajal 1918– 1940 saavutati.
Eestlased on hakanud ise kahtlema oma riigis, tema minevikus ja tulevikus. Tänapäeval on tavaline, et kui juttu tuleb Eesti ajaloost, president Pätsist ja kindral Laidonerist, võib kuulda küündimatut stamphoiakut „ah need, kes Eesti maha müüsid”.
Mõned ajaloolased on alates 2000. aastast teinud nii Eestis kui ka Soomes agarat tööd, et eestlased ei häbeneks mitte Nõukogudeaegset okupatsioonipõlve, vaid seda, et nad lõid kunagi oma riigi ja selle korralikult üles ehitasid. Meedia, mis tugineb negatiivsele, on kinnistanud hoiakut, et eestlased on oma okupatsioonis ise süüdi, sest Eesti valitsus ei osutanud Nõukogude Liidule vastupanu, nagu tegid soomlased.
„Viimase kümne aasta jooksul“? Seesinane „tendents“ on juunipöördest (ja „juunipöörde“ all pean ma silmas reaalset radikaalset pööret eestikeelse avaliku eliidi teadvuses/psühholoogias, mis kommunistliku okupatsioonirežiimi kehtestudes tõepoolest uskumatult kiiresti aset leidis) saati olnud avalikus eestikeelses kõnes ju lämmatavalt valdav. „ENSV“ päevi võib sellele mentaliteedile leida tuhat väljavabandust, kuid eriti võikalt avaldus Eesti Vabariigi, iseseisva Eesti eitamine eestikeelses avalikus kõnes ja mõttes aga nn laulva ja tantsiva revolutsiooni päevil.
Omariikluses kahtlemine, mis eestikeelse eliidi poolt sügavale rahva teadvusse istutet, on ka pinnaseks, millelt marsiti Brüsselisse – sarnaselt Pätsile-Laidonerile „ratsionaalsetele“ argumentidele tuginedes.
Mulle paistabki, et Imbi Paju mure Pätsi-Laidoneri renomee pärast ongi tegelikult mure praeguse „ratsionaalse“ poliitilise eliidi renomee pärast – Ilvesega eesotsas.
Kahtlemata on eestikeelses avalikkuses olemas mõjukas suund halvustada Eesti omariiklust Kremli perspektiivist, kuid vähemalt välisel vaatlusel paistab, et veelgi radikaalsemalt omariiklusevastane on nn „muu-maailma-meelne“, st progressivistlik pop-globalism, radikaalne läänemarksistlik intellektualism, sõge poliitiline brüsselimeelsus, st avalik poliitilis-kultuuraline peavool kõige laiema mõttes.
*
_Mõned ajaloolased on alates 2000. aastast teinud nii Eestis kui ka Soomes agarat tööd, et eestlased ei häbeneks mitte Nõukogudeaegset okupatsioonipõlve..._
See, et eestlased (kõige laiemas laastus) okupatsiooniaegset kollaboratsionismi mitte ei häbene, pole mitte tühipaljalt „mõnede ajaloolaste“ teene, see on eesti eliidi orgaaniline hoiak alates aastast 1940. Eesti praegune eliit on lausa vereliini pidi juunikommunistlik eliit. Mida neil häbeneda? Ja kelle ees? Ega ometi selle käputäie eestlaste ees, kes tunnevad rahvuslikku häbi nii Pätsi-Laidoneri argpüksliku allaheitlikkuse kui okuptasiooniaegse eestikeelse kollaboratsionismi kui eks- ja postkommunistliku eliidi praeguse anti-omariikliku mentaliteedi ja poliitika pärast?
Selle viimatikirjeldet käputäie ees pole neil küll mõtet häbeneda, see on nii mõttetu käputäis, et Imbi Paju ei võta nende olemasolu isegi oletusena jutuks.
Kui sa oled nõndanimetatud tööturul ja sulle on kehtestatud rahvuskaaslaste poolt hind, mis pole kõrge, kui su oma rahvuskaaslased on seal tugevalt piiranud su õigusi, kui sa ei tea kas vead pensionini välja või sind visatakse ennem ukse taha, kui su hea naabergi on nüüd pigem vihane konkurent kui teekaaslane, kui tele on täis äärmist vägivalda ja tänaval tulistatakse ning süstitakse endale mürki, kui noortel pole õieti töödki ja eluaseme ostmiseks pead muutuma panga orjaks mis omakorda muudab su tasapisi hiirvaikseks riigialamaks- sõltujaks, kui rannajoonel kõrguvad tohutu suurte aedadega eramud, piirates su ligipääsu veeni, kui (mis sest, et okupatsiooni ajal) sinusse kinnistunud inimmoraal, mis tundus ja tundub õige, on keeranud end pea peale, kui näed oma silmadega kuidas tallatakse poliitiliste jõudude ühistööna jalge alla teatav TEGELIK teisitimõtlemine, kui endine linnapea saab miljonite varguse eest tingimisi ja Liis Haavel läpaka eest aastaid, kui üldiselt (selline mulje jääb!) meie kohtute kundedeks ongi poliitikud ja nõndanimetatud "töövahendite omanikud" keda aga näeb samavõrd ka suursugustel vastuvõttudel ja mitte sind ennast, kes ei tea sageli - kuidas edasi?, kui sport ja armastuski on nüüd vaid raha - ja kui siis seda kõike teades jalutab teile vastu Imbi Paju oma uhiuue raamatuesitluselt ja küsib miks teile Päts või Laidoner, ehk mõni kolmas asi ei meeldi - "mulle väga meeldib!" siis mida vastad talle Sina?
Ma ei vasta midagi. Ma tunnen end sõdurina. Tegelikult on mu vabadus näiline ja mõtegi seetõttu kammitsetud. Sest hoidku jumal selle, eest kui mu tööandja sellest teada saab.
Siis pole enam kuhugi minna.
See ongi vabadus?
See on ju hirm.
Tentents, mis sa selle all mõtled? See kirjakoht kui muu kommentaari mõttest-vaimust kontrastselt simakargav jäi mulle arusamatuks. Mis mõttes sa end omaenda kirjeldet keskkonnas sõdurina tunned?
Eesti ülimalt feminiinses mentaalsuses on end-sõdurina-tundmine väga harukordne (muidugi kui olemust sõdur karikatuurses feministlikus või tattninalik-patsifitslikus kontekstis ei võeta).
no lausa selge,et ühele p.sk ja teisele s.htt.Kiidetud me eestis olgu eesti reeturid ja hullumaja võtme eest ärandjad.
Vasta
tentents
05.08.2012 11:30
Sõdurina? No näiteks tooksin võrdluse USA merejalaväelasega väljaõppekeskuses ja ennast kehtestava seersandiga seal. Olete seda pilti kinos näinud küll.
Olete tähele pannud ehk ettevõtte keskastme juhtigi?. Nad kõik on seersandid maailmas mis jaguneb kapteniteks majoriteks ja kindraliteks. Vastavalt astmele soetavad nad endale auto, elavad vastavas linnaosas, ja käivad oma poes. Tuleb tuttav ette? Seda nimetatakse demokraatiaks vist? Hilisemas elus eelistatakse küll erariietust. (Armani jne mis täidab sama ülesannet)
Ma pole ju öelnud tegelikult, et tunnen end sõdurina Korea RDV - s. Seal ei ole ju inimõigusigi. Ikka rohkem USA ja euroopa sõdurina. Koiku, rätik, hambapasta, number (mis ei lähe rooste)
Mul on tunne, et teatavas mõttes oleme sunnitud olema sellised läbi elu.
Või -
astu ära. Ja mis teed? Keegi ei taha "ära astuda". Reameeski ollakse küünte ja hammastega!
Üldiselt hästi vaikselt muidugi.
" ... kuid eriti võikalt avaldus Eesti Vabariigi, iseseisva Eesti eitamine eestikeelses avalikus kõnes ja mõttes aga nn laulva ja tantsiva revolutsiooni päevil."
Ei ole võikamat hinnangut selle perioodi kohta, mida nimetad nn laulva ja tantsiva revolutsiooni päeviks õnnestunud ei kuulda ega ka kirjapildis lugeda!
Kuigi hea komme välistaks kriitikaks küsimuse autori isiku aadressil, tuleb siinkohal siiski otse küsida: Kes Sa, end tähekombinatsiooni Aq taha varjav limusk, siis, Laulva revolutsiooni ajal, olid?
Üpris tõenäoline, et teenekas Välis-Eesti kultuuriringkondades (Veksa?) tegutsenud KGB funktsionäär Sellest kõneleb Su keelepruuk ja varjamatu viha kõige siinse kohta.
Midagi taolist ma kahtlustasingi - "sõdurina" nii, nagu seda hollivuudijuutlik kuvandiloome "meile kõigile" üht "sõdurit" ette manab. Karikatuurina siis.
Imbi Paju, olgu siinkohal Tentsentsile paralleel tõmmatud, kujutab Eesti Vabariigi ja eestlaste ajalugu justkui mingit leotist juutide ametlik-kunstilise-"mälu"pol iitilise holokaustiloo esitusest.
Klišeed, mille konstrueeritusest ja eesmärkidest ma küll aru saan, kuid mis minu maailmamõistmisega kuidagi kokku ei sobi.
Imbi elab ise Soomes ja saab sealt palka.Need kirjutised ei huvita Eestis kedagi.Karm elu on asjad paika pannud. Tule Pilistveresse elama,siis räägime edasi.
Mina olin laulva-ja-tantsiva päevil selles käputäies, kes kõneles avalikult - niipaljukest kui seda laulva-tantsiva dirigentidest sõltumatult avalikult rääkida andis - ja otsesõnu Eesti Vabariigi taastamisest. Ja sestap mäletan väga hästi laulva-tantsivate seltsimeeste raevukaid reaktsioone Vabariigi taastamise nõuetele. Ja nende sõna (teie sõna, Serviti!) jäi peale.
Laulev-tantsiv oli just täpselt see, mis see oli, miks te, krdi päralt, seda takkajärgi "Vabariigi taastamiseks" üles klantsite? Võtke lahti omaenda dokumendipapkad, lugege omaenda tollast ajakirjandust - ja olge ometi ausad, ärge hakkake jälle undame, et "tegelikult me mõtlesime selle all toda ja tolle all seda..."
Läkski vaid 12 kommentaari kui kommentaariumi propagandameistrid jõudsid oma maagilise sõnani "juudid".
Mul on kahju et nii sümpaatse inimese nagu Imbi Paju uue teose katkend lagastatakse neti-natside poolt ära.
Absoluutselt iga artikel, absoluutselt iga intervjuu, absoluutselt iga analüüs — olenemata žanrist, olenemata teemast, olenemata inimest kelle elu ja tegemisi käsiteldakse lõpeb sellega et kellegi poolt palgatud tegelane hüpab kohale ja hakab lambist juutidest rääkima.
Kas praegusel juhul ei oleks kohasem kritiseerida katkendi stiiili ja sisu. Aga neist ei ole ühtegi kommentaari.
On see vaid juhus? Arvestades kui kaduv väike on tegelik natside ja kiiksuga marurahvuslaste hulk lugejate hulgas (üks kümnendik ühest protsendist) siis on see väga huvitav ilming.
Kõike seda arvestades tuleb nentida et siin käib lihtsalt üks päris julm infosõda.
Mina ei tea mis on eesmärk. Aga meetodiks on iga teemaarendus viia varem-hiljem juutide, holokausti, sinimägede, Pätsi-Laidoneri "reetlikusele". Kõik need kulunud teemad mis juba 90. alguses mitu-mitu korda läbi nämmutati.
Ajaloolased Kasekamp,Arumäe jne vassivad ajalooga ja ajavad eestlaste pead segi. Aga faktid jäävad faktideks. Eesti liideti NSVL-ga ilma vastupanu ja protestideta,iseseisva Eesti riigi presidendi ja valitsuse omal loal.(Mis on iga presidendi ja valitsuse konstitutsiooniline kohus oma rahva ees?) Soome aga pidi pärast sojalist kaotust tegema järeleandmisi voitjatele,kelle hulka kuulusid NSVL,USA,Kanada,Inglismaa,Uus-Meremaa jne.Koik need riigid olid 1944 aasta kuulutanud Soomele ka soja.Soome purustati sojas,nagu Saksamaa teised liitlased.Kuidas sai ta teisiti käituda?Saage aru kallid inimesed,siin on suur vahe Eestiga vorreldes.Pole vaja ilkuda selle yle mida voitjad kaotajaga teevad.
Kas praegusel juhul ei oleks kohasem kritiseerida katkendi stiiili ja sisu. Aga neist ei ole ühtegi kommentaari.
Just seda ma tegingi - kritiseerisin nii Imbi Paju stiili kui sisu. Imbi Paju ise on korduvalt rõhutanud oma käsitluse lähedust juutide ametlik-kunstilise-"mälu"pol iitilisele käsitlusele. Ja see on tema võõrandamatu õigus - täpselt samasugune õigus on minul (kellele IP käsitlus võõristavalt ja ebaadekvaatselt mõjub) on võõrandamatu õigus seda omaenda vaatepunktist kritiseerida. Eesti, eestlaste ja Eesti Vabariigi ajalugu ei olepaljalt juutide ajalookujutluse tuletis või lahjendet-tembit tõmmis, sihuke on minu seisukoht.
Kui sa pead mu veendumust "päris julmaks infosõjaks", olgu pääle. Kuid sel juhul peaksid sa sõnastama ka nö vastaspoole eesmärgid, samuti põhjendama, miks just sinu kui "vastaspoole" seisukohad Eesti Vabariigi ajaloo suhtes autentsemad on.
Absoluutselt iga artikel, absoluutselt iga intervjuu, absoluutselt iga analüüs — olenemata žanrist, olenemata teemast, olenemata inimest kelle elu ja tegemisi käsiteldakse lõpeb sellega et kellegi poolt palgatud tegelane hüpab kohale ja hakab lambist juutidest rääkima.
Kokkuvõte, sihuke absurdini viidud liialdamine mitte ei anna tõsidust su südamemurele, vaid muudab selle naeruväärseks.
Minu liialdamata tähelepanek on, et "lambist juutidest rääkima" hakatakse ikka artiklite all, kus selleks kas otsene või kaudne põhjus. Eestlaste Teise iilmasõja ametlikul ajalool (samuti IP versioonil sellest), kogu Teise ilmasõja ametlik-poliitilisel retseptsioonil, on see otsene põhjus vaieldamatult olemas. Naeruväärne on toas passiva roosa elevandi juuresolekul teha nägu, nagu seda olemaski poleks.
Otse loomulikult mõjutab kõike Teise ilmasõjaga seonduvat (sealhulgas Eesti Vabariigi okupeerimine) väga põhimõtteliselt juutide ametlik-kunstilis-poliitiline kujutlus sellest, niisamuti on lood kõigi Teisele ilmasõjale järgnenud protsessidega (sealhulgas kommunistlik okupatsioon, nn laulev revolutsioon, praegune ametlik "mälu"-poliitika jne jne).
Esiteks infosõda ei ole sinu konkreetne arvamuse väljendamine vaid see kui absoluutselt iga artikli all on mingi natsi propaganda. Tahad sa tõsiselt väita et see mis ma ütlen nii natside või kiiksuga marurahvuslaste arvu kohta lugejaskonnas ning lisaks selle kohta kuidas iga artikli, intervjuu, käsitluse, analüüsi kommentaarid on natsimeelsust täis on vale?
Sa proovid demagoogiliselt muuta minu väidete kuju ja sisu nagu oleksin konkreetselt arvamuse avaldamise vastu. Ma esitan need veelkord. Kas ma valetan? Ei, ma ei valeta.
Mõlemad minu väited vastavad ometigi tõele ning neid kontrollida on imelihtne, kasuta vaid Google'ilt.
Ka mina olen nõus väitega et eesti ajalugu ei ole vaadeldav juudi ajaloo käsitluse võtmes. Kuid see väide on antud kontekstis on mingi täielik demagoogiline nonsenss, samamoodi võin öelda et eesti ajalugu ei ole vaadeldav araablaste, eskimote, inkade või kelle iganes ajaloo käsitluse võtmes.
Põhirõhk on siin demagoogiliselt mõiste "juutidega" mängimisel. Et pilgutame üksteisele silma jõle kavalalt ja räägime täieliku jama kokku ja siis oleme kõvad rahvuslased. Jama.
Ausalt öeldes mul on ka oma arusaam juutidest ning ma ei pea neid eriti eetiliseks rahvuseks. Kuid ma ei taha elada ühiskonnas kus on vaid kaks varianti. Et esiteks on mehed valitsuses kes liialt juudisõbralikud ja siis on ülejäänud rahvas kes on mingid marutaudis natsid. See on see inetu kahepalgeline trall mida demagoogid soovivad et on "eliit" ja siis on "tavaline rahvas" ja siis käib idiootne mäng et kes peale jääb.
See mäng võis huvitav olla sada aastat tagasi aga 21. sajandil on selle aeg minu jaoks läbi.
See on nii läbinähtav ja võlts.
Vasta
Serviti
05.08.2012 13:41
Me tegime ajalugu. Ja sellejuures mitte sellist ajalugu, mis ainult Eestit puudutas, vaid me tegime neil aastail maailma ajalugu. Mitte üksinda muidugi. Aga me olime suure maailma ajaloo tegijad, mis paiskas ju XX sajandil kogu tsiviliseeritud maailma hoopis teise seisundisse.
Need Heinz Valgu sõnad on paraku tõe kajastus.
Aq:
*"tegelikult me mõtlesime selle all toda ja tolle all seda..."
Aga mida saavutasid need otsesõnu tegutsenud vabadusvõitlejad? No mitte kõige vähematki! Vaid (Nõukogude) piiri tagustes ajalehtedes nupukesi pealkirjaga dissidentide üle peetavatest kohtuprotsessidest.
See, mis leidis aset EV Ülemnõukogus 19./20. augustil 1991 ja pärast seda, tänaseni välja, ei lepita sellega,
et Eesti iseseisvuse taastamise initsiatiiv ja teoks tegemine sai võimalikuks tänapäeval nomenklatuuriks sõimatud majanduse tippjuhtide vahetu ja vaikimisi omaks võetud organiseeritud vastupanu tulemusena.
Nende tippjuhtide ja ka kultuuriavalikkuse sisetunne tundis ära, et nüüd on õige aeg, kuid ikkagi samm-sammult, mitte Matrossovi moodi, särki lõhki rebides, palja rinnaga vastase kuulipildujatoru lämmatama minnes, ... jõuda hetkeni, mil seniks ikka veel ülekaalus vastane teeb vea, et siis sobival hetkel "ratsukäiguna" teha unistus vabadusest teoks.
Tänase Eesti poliitika ja siinse eestlase elu ongi punnseisus just tänu sellele legendaarsele "vabadusvõitlejate" plejaadile kes iseseisvuse teoks tegemiseks midagi asist korda ei olnud suutnud saata, kuid presidendivalimiste farsiga võimu haarasid.
RAAMATUKATKEND: Imbi Paju "Soome lahe õed"
hmm
Aq.
Eestlased on hakanud ise kahtlema oma riigis, tema minevikus ja tulevikus. Tänapäeval on tavaline, et kui juttu tuleb Eesti ajaloost, president Pätsist ja kindral Laidonerist, võib kuulda küündimatut stamphoiakut „ah need, kes Eesti maha müüsid”.
Mõned ajaloolased on alates 2000. aastast teinud nii Eestis kui ka Soomes agarat tööd, et eestlased ei häbeneks mitte Nõukogudeaegset okupatsioonipõlve, vaid seda, et nad lõid kunagi oma riigi ja selle korralikult üles ehitasid. Meedia, mis tugineb negatiivsele, on kinnistanud hoiakut, et eestlased on oma okupatsioonis ise süüdi, sest Eesti valitsus ei osutanud Nõukogude Liidule vastupanu, nagu tegid soomlased.
„Viimase kümne aasta jooksul“? Seesinane „tendents“ on juunipöördest (ja „juunipöörde“ all pean ma silmas reaalset radikaalset pööret eestikeelse avaliku eliidi teadvuses/psühholoogias, mis kommunistliku okupatsioonirežiimi kehtestudes tõepoolest uskumatult kiiresti aset leidis) saati olnud avalikus eestikeelses kõnes ju lämmatavalt valdav. „ENSV“ päevi võib sellele mentaliteedile leida tuhat väljavabandust, kuid eriti võikalt avaldus Eesti Vabariigi, iseseisva Eesti eitamine eestikeelses avalikus kõnes ja mõttes aga nn laulva ja tantsiva revolutsiooni päevil.
Omariikluses kahtlemine, mis eestikeelse eliidi poolt sügavale rahva teadvusse istutet, on ka pinnaseks, millelt marsiti Brüsselisse – sarnaselt Pätsile-Laidonerile „ratsionaalsetele“ argumentidele tuginedes.
Mulle paistabki, et Imbi Paju mure Pätsi-Laidoneri renomee pärast ongi tegelikult mure praeguse „ratsionaalse“ poliitilise eliidi renomee pärast – Ilvesega eesotsas.
Kahtlemata on eestikeelses avalikkuses olemas mõjukas suund halvustada Eesti omariiklust Kremli perspektiivist, kuid vähemalt välisel vaatlusel paistab, et veelgi radikaalsemalt omariiklusevastane on nn „muu-maailma-meelne“, st progressivistlik pop-globalism, radikaalne läänemarksistlik intellektualism, sõge poliitiline brüsselimeelsus, st avalik poliitilis-kultuuraline peavool kõige laiema mõttes.
*
_Mõned ajaloolased on alates 2000. aastast teinud nii Eestis kui ka Soomes agarat tööd, et eestlased ei häbeneks mitte Nõukogudeaegset okupatsioonipõlve..._
See, et eestlased (kõige laiemas laastus) okupatsiooniaegset kollaboratsionismi mitte ei häbene, pole mitte tühipaljalt „mõnede ajaloolaste“ teene, see on eesti eliidi orgaaniline hoiak alates aastast 1940. Eesti praegune eliit on lausa vereliini pidi juunikommunistlik eliit. Mida neil häbeneda? Ja kelle ees? Ega ometi selle käputäie eestlaste ees, kes tunnevad rahvuslikku häbi nii Pätsi-Laidoneri argpüksliku allaheitlikkuse kui okuptasiooniaegse eestikeelse kollaboratsionismi kui eks- ja postkommunistliku eliidi praeguse anti-omariikliku mentaliteedi ja poliitika pärast?
Selle viimatikirjeldet käputäie ees pole neil küll mõtet häbeneda, see on nii mõttetu käputäis, et Imbi Paju ei võta nende olemasolu isegi oletusena jutuks.
Aq.
Mind huvitavad nii Imbi Paju kui ühe olulise "ametliku" autori arusaamad kui sinusuguse p.sa arusaamad Eestist ja eestlastest.
tentents
Ma ei vasta midagi. Ma tunnen end sõdurina. Tegelikult on mu vabadus näiline ja mõtegi seetõttu kammitsetud. Sest hoidku jumal selle, eest kui mu tööandja sellest teada saab.
Siis pole enam kuhugi minna.
See ongi vabadus?
See on ju hirm.
kokkuvõte
Ühesõnaga tüüpiline venemeelne propaganda uues, veidras, kuues.
Aq.
Tentents, mis sa selle all mõtled? See kirjakoht kui muu kommentaari mõttest-vaimust kontrastselt simakargav jäi mulle arusamatuks. Mis mõttes sa end omaenda kirjeldet keskkonnas sõdurina tunned?
Eesti ülimalt feminiinses mentaalsuses on end-sõdurina-tundmine väga harukordne (muidugi kui olemust sõdur karikatuurses feministlikus või tattninalik-patsifitslikus kontekstis ei võeta).
Igatahes jäi see kirjakoht mulle arusamatuks.
Aq.
parem
Koostöö
tentents
Olete tähele pannud ehk ettevõtte keskastme juhtigi?. Nad kõik on seersandid maailmas mis jaguneb kapteniteks majoriteks ja kindraliteks. Vastavalt astmele soetavad nad endale auto, elavad vastavas linnaosas, ja käivad oma poes. Tuleb tuttav ette? Seda nimetatakse demokraatiaks vist? Hilisemas elus eelistatakse küll erariietust. (Armani jne mis täidab sama ülesannet)
Ma pole ju öelnud tegelikult, et tunnen end sõdurina Korea RDV - s. Seal ei ole ju inimõigusigi. Ikka rohkem USA ja euroopa sõdurina. Koiku, rätik, hambapasta, number (mis ei lähe rooste)
Mul on tunne, et teatavas mõttes oleme sunnitud olema sellised läbi elu.
Või -
astu ära. Ja mis teed? Keegi ei taha "ära astuda". Reameeski ollakse küünte ja hammastega!
Üldiselt hästi vaikselt muidugi.
Serviti
" ... kuid eriti võikalt avaldus Eesti Vabariigi, iseseisva Eesti eitamine eestikeelses avalikus kõnes ja mõttes aga nn laulva ja tantsiva revolutsiooni päevil."
Ei ole võikamat hinnangut selle perioodi kohta, mida nimetad nn laulva ja tantsiva revolutsiooni päeviks õnnestunud ei kuulda ega ka kirjapildis lugeda!
Kuigi hea komme välistaks kriitikaks küsimuse autori isiku aadressil, tuleb siinkohal siiski otse küsida: Kes Sa, end tähekombinatsiooni Aq taha varjav limusk, siis, Laulva revolutsiooni ajal, olid?
Üpris tõenäoline, et teenekas Välis-Eesti kultuuriringkondades (Veksa?) tegutsenud KGB funktsionäär Sellest kõneleb Su keelepruuk ja varjamatu viha kõige siinse kohta.
Aq.
Midagi taolist ma kahtlustasingi - "sõdurina" nii, nagu seda hollivuudijuutlik kuvandiloome "meile kõigile" üht "sõdurit" ette manab. Karikatuurina siis.
Imbi Paju, olgu siinkohal Tentsentsile paralleel tõmmatud, kujutab Eesti Vabariigi ja eestlaste ajalugu justkui mingit leotist juutide ametlik-kunstilise-"mälu"pol iitilise holokaustiloo esitusest.
Klišeed, mille konstrueeritusest ja eesmärkidest ma küll aru saan, kuid mis minu maailmamõistmisega kuidagi kokku ei sobi.
paju
Aq.
Mina olin laulva-ja-tantsiva päevil selles käputäies, kes kõneles avalikult - niipaljukest kui seda laulva-tantsiva dirigentidest sõltumatult avalikult rääkida andis - ja otsesõnu Eesti Vabariigi taastamisest. Ja sestap mäletan väga hästi laulva-tantsivate seltsimeeste raevukaid reaktsioone Vabariigi taastamise nõuetele. Ja nende sõna (teie sõna, Serviti!) jäi peale.
Laulev-tantsiv oli just täpselt see, mis see oli, miks te, krdi päralt, seda takkajärgi "Vabariigi taastamiseks" üles klantsite? Võtke lahti omaenda dokumendipapkad, lugege omaenda tollast ajakirjandust - ja olge ometi ausad, ärge hakkake jälle undame, et "tegelikult me mõtlesime selle all toda ja tolle all seda..."
kokkuvõte
Mul on kahju et nii sümpaatse inimese nagu Imbi Paju uue teose katkend lagastatakse neti-natside poolt ära.
Absoluutselt iga artikel, absoluutselt iga intervjuu, absoluutselt iga analüüs — olenemata žanrist, olenemata teemast, olenemata inimest kelle elu ja tegemisi käsiteldakse lõpeb sellega et kellegi poolt palgatud tegelane hüpab kohale ja hakab lambist juutidest rääkima.
Kas praegusel juhul ei oleks kohasem kritiseerida katkendi stiiili ja sisu. Aga neist ei ole ühtegi kommentaari.
On see vaid juhus? Arvestades kui kaduv väike on tegelik natside ja kiiksuga marurahvuslaste hulk lugejate hulgas (üks kümnendik ühest protsendist) siis on see väga huvitav ilming.
Kõike seda arvestades tuleb nentida et siin käib lihtsalt üks päris julm infosõda.
Mina ei tea mis on eesmärk. Aga meetodiks on iga teemaarendus viia varem-hiljem juutide, holokausti, sinimägede, Pätsi-Laidoneri "reetlikusele". Kõik need kulunud teemad mis juba 90. alguses mitu-mitu korda läbi nämmutati.
Cui bono?
lugu
Aq.
Just seda ma tegingi - kritiseerisin nii Imbi Paju stiili kui sisu. Imbi Paju ise on korduvalt rõhutanud oma käsitluse lähedust juutide ametlik-kunstilise-"mälu"pol iitilisele käsitlusele. Ja see on tema võõrandamatu õigus - täpselt samasugune õigus on minul (kellele IP käsitlus võõristavalt ja ebaadekvaatselt mõjub) on võõrandamatu õigus seda omaenda vaatepunktist kritiseerida. Eesti, eestlaste ja Eesti Vabariigi ajalugu ei olepaljalt juutide ajalookujutluse tuletis või lahjendet-tembit tõmmis, sihuke on minu seisukoht.
Kui sa pead mu veendumust "päris julmaks infosõjaks", olgu pääle. Kuid sel juhul peaksid sa sõnastama ka nö vastaspoole eesmärgid, samuti põhjendama, miks just sinu kui "vastaspoole" seisukohad Eesti Vabariigi ajaloo suhtes autentsemad on.
Aq.
Nagu ka see siin:
Absoluutselt iga artikel, absoluutselt iga intervjuu, absoluutselt iga analüüs — olenemata žanrist, olenemata teemast, olenemata inimest kelle elu ja tegemisi käsiteldakse lõpeb sellega et kellegi poolt palgatud tegelane hüpab kohale ja hakab lambist juutidest rääkima.
Kokkuvõte, sihuke absurdini viidud liialdamine mitte ei anna tõsidust su südamemurele, vaid muudab selle naeruväärseks.
Minu liialdamata tähelepanek on, et "lambist juutidest rääkima" hakatakse ikka artiklite all, kus selleks kas otsene või kaudne põhjus. Eestlaste Teise iilmasõja ametlikul ajalool (samuti IP versioonil sellest), kogu Teise ilmasõja ametlik-poliitilisel retseptsioonil, on see otsene põhjus vaieldamatult olemas. Naeruväärne on toas passiva roosa elevandi juuresolekul teha nägu, nagu seda olemaski poleks.
Otse loomulikult mõjutab kõike Teise ilmasõjaga seonduvat (sealhulgas Eesti Vabariigi okupeerimine) väga põhimõtteliselt juutide ametlik-kunstilis-poliitiline kujutlus sellest, niisamuti on lood kõigi Teisele ilmasõjale järgnenud protsessidega (sealhulgas kommunistlik okupatsioon, nn laulev revolutsioon, praegune ametlik "mälu"-poliitika jne jne).
kokkuvõte
Sa proovid demagoogiliselt muuta minu väidete kuju ja sisu nagu oleksin konkreetselt arvamuse avaldamise vastu. Ma esitan need veelkord. Kas ma valetan? Ei, ma ei valeta.
Mõlemad minu väited vastavad ometigi tõele ning neid kontrollida on imelihtne, kasuta vaid Google'ilt.
Ka mina olen nõus väitega et eesti ajalugu ei ole vaadeldav juudi ajaloo käsitluse võtmes. Kuid see väide on antud kontekstis on mingi täielik demagoogiline nonsenss, samamoodi võin öelda et eesti ajalugu ei ole vaadeldav araablaste, eskimote, inkade või kelle iganes ajaloo käsitluse võtmes.
Põhirõhk on siin demagoogiliselt mõiste "juutidega" mängimisel. Et pilgutame üksteisele silma jõle kavalalt ja räägime täieliku jama kokku ja siis oleme kõvad rahvuslased. Jama.
Ausalt öeldes mul on ka oma arusaam juutidest ning ma ei pea neid eriti eetiliseks rahvuseks. Kuid ma ei taha elada ühiskonnas kus on vaid kaks varianti. Et esiteks on mehed valitsuses kes liialt juudisõbralikud ja siis on ülejäänud rahvas kes on mingid marutaudis natsid. See on see inetu kahepalgeline trall mida demagoogid soovivad et on "eliit" ja siis on "tavaline rahvas" ja siis käib idiootne mäng et kes peale jääb.
See mäng võis huvitav olla sada aastat tagasi aga 21. sajandil on selle aeg minu jaoks läbi.
See on nii läbinähtav ja võlts.
Serviti
Me tegime ajalugu. Ja sellejuures mitte sellist ajalugu, mis ainult Eestit puudutas, vaid me tegime neil aastail maailma ajalugu. Mitte üksinda muidugi. Aga me olime suure maailma ajaloo tegijad, mis paiskas ju XX sajandil kogu tsiviliseeritud maailma hoopis teise seisundisse.
Need Heinz Valgu sõnad on paraku tõe kajastus.
Aq:
*"tegelikult me mõtlesime selle all toda ja tolle all seda..."
Aga mida saavutasid need otsesõnu tegutsenud vabadusvõitlejad? No mitte kõige vähematki! Vaid (Nõukogude) piiri tagustes ajalehtedes nupukesi pealkirjaga dissidentide üle peetavatest kohtuprotsessidest.
See, mis leidis aset EV Ülemnõukogus 19./20. augustil 1991 ja pärast seda, tänaseni välja, ei lepita sellega,
et Eesti iseseisvuse taastamise initsiatiiv ja teoks tegemine sai võimalikuks tänapäeval nomenklatuuriks sõimatud majanduse tippjuhtide vahetu ja vaikimisi omaks võetud organiseeritud vastupanu tulemusena.
Nende tippjuhtide ja ka kultuuriavalikkuse sisetunne tundis ära, et nüüd on õige aeg, kuid ikkagi samm-sammult, mitte Matrossovi moodi, särki lõhki rebides, palja rinnaga vastase kuulipildujatoru lämmatama minnes, ... jõuda hetkeni, mil seniks ikka veel ülekaalus vastane teeb vea, et siis sobival hetkel "ratsukäiguna" teha unistus vabadusest teoks.
Tänase Eesti poliitika ja siinse eestlase elu ongi punnseisus just tänu sellele legendaarsele "vabadusvõitlejate" plejaadile kes iseseisvuse teoks tegemiseks midagi asist korda ei olnud suutnud saata, kuid presidendivalimiste farsiga võimu haarasid.