Raamat inimlikkuse säilitamisest verises tõsielutelemängus

Ühest küljest on tegemist süm­paatsete teismeliste seiklusega, kes on küllalt tugevad ja terased, et mitte ajada täiskasvanul kopsu üle maksa. Teisest küljest leiab see aset usutavaks kirjutatud põnevalt originaalses düstoopilises tulevikuühiskonnas. Meid viiakse Põhja-Ameerika Ühendriikide järgsesse aega, riiki nimega Panem, kus pealinn Kapitoolium valitseb armutult 12 nummerdatud jaoskonna üle. Nälg, vägivald, inimõiguste puudumine on igapäevaelu, mida troonib dramaatiline ja särav telemäng, mida jälgib terve riik. Kord aastas loositakse igast jaoskonnast kaks 12–16-aastast osalejat, pannakse areenile ning võidab see, kes viimasena ellu jääb. Panna lapsed üksteist tapma on Kapitooliumi vahend näidata jaoskondadele oma võimu piiramatust ja viimne kui üks inimene on sunnitud seda vaatama.

Tume tulevik

Kõike seda näeme läbi minategelase Katnissi, 16-aastase tüd­ruku, kes olude sunnil seda haiget mängu kaasa peab mängima ning seejuures oma inimlikkuse säilitama. Ja ta mängib, sest teab, et see on tema ja tema pere ainus pääsetee.

„Näljamängude” keel on ladus, lugejat ei piinata pikkade heietustega, kulminatsioone ei pea piinavalt kaua ootama, sest näha on, et kirjanikul on lugu, mida rääkida, ja eesmärk, kuhu välja jõuda. Siin ei ole tegu üksnes Theseuse ja Minotaurose müüdi peale ehitatud või „Kärbeste jumala” pealt maha kirjutatud märuliga, toimuva põhjused on jutustatud sügavalt inimlikuks ja lasevad samal ajal pidevalt tõmmata paralleele täna­päeva ühiskonna suurema plaaniga. Ka meil on nälg ja vaesus ning ebainimlik reality-televisioon, mis kasutab inimesi ära ja hävitab neid. Meie saadete eesmärk ei pruugi olla võistleja tapmine, kuid on üldteada, et mõni osaleja pole pärast saadet enam elamiseks jõudu leidnud.

Paraku on tõlge kohmakas. Liiga otse ja sõna-sõnalt on tekst eesti keelde ümber pandud – inglise keel, tema stiil paistab läbi. Eesti keeles mõjuvad võõr­keelsed konstruktsioonid nurgelistena ja häirivad. Hea tõlke tunnus on, et seda ei pane tähele. „Näljamängude” juures on pidevalt tunda, et loed tõlketeksti, ja sellest on kahju, sest „Nälja­mängude” lugu on väga hea ja väärt väga head tõlget.

Suzanne Collins

Näljamängud

Tänapäev 2009