Pruuli raamat Liibanoni kriisist mõjub kui põnevusfilm
Olin jõudnud Tiit Pruuli raamatu „Antiliibanon 2011” sissejuhatuse lugemisel poole peale ja juba pobisesin: „Braavo!” Kass vaatas otsa ja oli rahul – talle tähendas see mitut tundi diivanil lösutava peremehe süles lesides mugavat äraolemist, sest ma ei kavatsenudki end liigutada. Lehekülg lehekülje haaval imes Pruuli tekst mind raamatu külge.
„Antiliibanon 2011” on Frederick Forsythi „Šaakali päeva” meie variant. Need kaks raamatut on küll erinevad, aga Pruuli on suutnud oma teose üles ehitada samasuguseks põnevusromaaniks, kus kaabakad, kangelased, agendid, riigijuhid ja peasündmus on ühendatud nauditavaks seiklusfilmiks. See raamat on tõesti filmilik.
Võin vaid kujutleda, kui keeruline oli Pruulil seda raamatut kirjutada. Seda iseloomustab hästi Pruuli enda kirjeldus Beirutisse saabumisest, kui talle vastu tulnud autojuht kurtis viimase, 2006. aasta sõja tagajärgede üle.
„Olin esimese viie minutiga Liibanoni kammertooni kätte saanud,” kirjutab Pruuli. „Siin on palju mustvalget. Aga samas on Lähis-Idas nii palju pooltoone, nii palju varje ja varjualuseid, et nende tundmaõppimine on tõesti raketiteadus. Ja päris raketiteadus, mitte selliste endavalmistatud katjuuša-rakettide oma, mida Hizballah ja palestiinlased võistluse algusaastatel üle piiri Iisraeli saatsid.”
Arusaadav tekst
Lähis-Ida ajalugu on peadpööritav ja selle lugemiskõlblikuks tegemine – mitte ajaloohuvilisele, vaid tavalisele lugejale, kellele kaugete riikide poliitilised mängud ei pruugi korda minna – on mission impossible. Õigemini oli. Pruuli sai hakkama. See ongi raamatu suurim väärtus, aga neid väärtusi jagub veel.
Väärtustasin alustuseks meelega raamatu seda osa, mis selgitab piirkonna poliitilist elu ja ajalugu. Seda ei tunta piisavalt palju kuskil maailmanurgas, ka Eestis mitte. See on nii keeruline pusle, et keerab jämedamadki juhtmed sõlme. Pruuli on aga keerulise koodi lahti murdnud ja maakeelde tõlkinud. Selleks on ta valinud osava nõksu: paljud selgitused on pandud kellegi suhu, need on dialoogide osad, vestlused. Need on osa raamatu tõtakast teekonnast, muidu surmigavad ajalooselgitused on muutunud huvitavaks ega võta polkarütmis tormava teksti tempot maha. Jah, muljetavaldaval kiirusel läbi kogu Lähis-Ida kihutava ajaloorongi higise akna tagant kumab Wikipedia logo, aga las kumab. Pruuli ei varjagi, et Wikipedia on tema abimees olnud. Hoopis tähtsam on see, et Wikipedia on muudetud nauditavaks ja dokumentaalseks põnevusraamatuks.
Osa jääb varju
Dokumentaalsus ongi märksõna, mille üle „Antiliibanon 2011” lugeja ühel hetkel pead murdma hakkab. Mõtlesin seda ka ise, kuid üsna raamatu alguses olin selle probleemi unustanud. See ei ole probleem. See võib olla probleem neile kümnele reaalsele tegelasele, kes on raamatus mono- ja dialoogidega laulu sisse sattunud, aga vaevalt neilegi, sest kõik saavad ju aru, et raamat pole arhiividokumendiks kirjutatud.
„Antiliibanon 2011” ei saagi olla diktofonile salvestatud intervjuudega dokumentaaljutustus, ent samas on raamatus piisavalt palju dokumentaalsust, mis ei lase lugejal ära unustada, et ta ei loe fantaasiakirjandust. Faktide ja fantaasia ühendamisel on autor olnud talle omaselt elegantne ja hoogne. See raamat on just selline, nagu avalikkus Pruulit teab: telekaamera ees või mõnel järjekordsel raamatuesitlusel žestikuleerides ja õhinaga kütkestavaid lugusid jutustav maailmarändur, kelle intelligentsus ei luba teha asju poolikult, ebahuvitavalt, jälgi jätmata.
Pruuli kirjeldused Beirutist, Liibanonist ja mujalt Lähis-Idast on tõepärased. Julgen seda kinnitada, sest enamikku raamatus jutuks olevaisse paikadesse olen korduvalt sattunud ja mõnest ajaloolisest sündmusest osagi saanud. Võib-olla seepärast olen erapoolik ja võib-olla seepärast tuleb braavo-hõige liiga kergelt üle huulte, aga kiitmata jättes oleksin ebaaus. Võimalik, et lugejale, kellele on seoseid paikade ja sündmustega vähem, ei tundu raamat nii huvitav.
Eesti keeles on vähe raamatuid, mis annaks paremini edasi araabia kultuuri iseärasusi ja kombeid (ehk Essad Bey „Muhamed”, aga see on juba teine ooper). Araablaste kujundlikku kõnemaneeri, viisakusavaldusi ja muud sellist on autor hästi edasi andnud. Pruuli tunneb asja. Endalegi üllatuslikult on raamatust kirjutades ununenud mainida seda, mis on raamatu selgroog ehk põhisündmus. Ju teavad seda kõik niigi.Antiliibanon 2011Tiit Pruuli
••GO GroupOlukord Liibanonis on taas rahutuVastastikused inimröövid viisid kaoseni
Süürias jätkuv kodusõda levitab siirdeid ka Liibanonis, kus sel nädalal puhkesid suuremad rahutused. Mais röövis üks vähetuntud mässuliste rühmitus Süürias üksteist Liibanoni šiiitidest palverändurit. Sel kolmapäeval tuli kinnitamata teade, et osa vange on valitsuse õhurünnakus hukkunud. Eestlastele tuttavas Bekaa orus ja mujal algasid otsekohe rahutused ja kerkisid barrikaadid. Bekaa mõjuvõimas Meqdadi klann võttis segadust ära kasutades pantvangi 20–40 Süüria põgenikku ja vähemalt ühe Türgi kodaniku. Nad tahetakse vahetada tähtsa klanniliikme vastu, kes langes omakorda mässuliste kätte vangi esmaspäeval Damaskuses. Vastasel korral lubas klann Süüria ülestõusnute ja neid toetavate riikide kodanike seast pantvangide võtmist jätkata, ähvardades eriti Katari, Türgit ja Saudi Araabiat. Pärsia lahe riigid evakueerivad nüüd oma kodanikke ja ÜRO on teatanud, et tõmbab oma tsiviilmissiooni Liibanonist välja. Riiki põgenenud süürlaste seast on nüüdseks pantvange võtnud ka maikuus röövitud palverändurite sugulased, neljapäeval röövisid tundmatud püssimehed veel ühe Türgi kodaniku.
Kaarel Kressa
