PRIIT HÕBEMÄGI: Ellis on Ellis on Ellis

 Priit Hõbemägi

lugeja

1

“Ma ei tea ühtegi teist kirjanikku, kes tegeleks nii resoluutselt ainult iseendaga kui Bret Easton Ellis”. See on liiga hea lause selleks, et omanikuta mööda ilma ringi lasta. Ja see ongi parafraas Ellise viimasest romaanist “Lunar Park” (2005).

Kirjanik Ellis ütleb seda romaanis ühe raamatu kohta, mida temal kui kuulsal kirjanikul tuleb retsenseerida. Viimaseks pole tal muidugi ei aega ega ka tahtmist, ja see raamatut lugemata sündinud lause ongi kogu tema arvustuslik panus, mille eest talle loomulikult ka korralikult makstakse. Aga rohkem kui raamatu kohta, ütleb see lause Ellise enese kohta.

2

Kas peaks nüüd seletama, kes on Bret Easton Ellis (s. 1964)? Saanud üleöö Ameerikas kuulsaks õhukese raamatuga “Less Than Zero” (1985), milles rikkad kolledÏiõpilased lahtiste sportautodega mööda linna ringi tõmbavad, uimasteid tarvitavad ja seksivad, tõsteti ta Ameerika kirjanduse pjedestaalile kui president Ronald Reagani ajastu tundetu, rahahimulise ja ideaalideta nooruse röntgenpilguline portreteerija.

Tema seni tähtsaim teos on kahtlemata “American Psycho” (1991) (2002. a ilmunud ka eesti keeles), millest on tehtud samanimeline film. Film jääb raamatule kõvasti alla ja küllap seegi on üks hea kirjanduse tundemärke.

“American Psycho” peategelane on Patrick Bateman, rikas (tundetu, rahahimuline ja ideaalideta) (ego)maniakk, kes oma naisohvreid kõige verdtarretama paneval viisil piinab ja tükeldab. Batemani ümbritsev 1980ndate aastate Ameerika on iseendast nii pimestatud, et kedagi ei huvita teiste inimeste saatus, elu või surm. Mõrtsukatööst verised voodilinad ja seinad pestakse teenijate poolt nurisemata puhtaks. Batemani pihtimused oma sadistlikest tegudest kõlavad kurtidele kõrvadele. Raamat on tõeline splätter ja heale kunstile iseloomulikult on tegevus nii mitmetähenduslik, et seda saab lugeda nii õudusjutu kui ka allegooriana.

Igal juhul sai Ellisest pärast seda teost üleöö menukirjanik ja loomulikult multimiljonär. Tema järgmine tähelepanuväärne teos oli “Glamorama” (1998), kus ta jälgib terroristide elu. Veelgi verisem, veelgi reaalsem ja allegoorilisem, vürtsitatud veelgi kallimate brändidega kui eelmised raamatud (nt Prada). “Dal‰e nekuda,” nagu ütlevad venelased.

3

“Lunar Parkile” eelnes pikk vaikus. Romaan ise algab nagu autobiograafiline teos. Ellis räägib nentival toonil ära kõik, mis temaga juhtus pärast tema esimese (teise, kolmanda, neljanda) romaani peadpööritavat edu – kuulsus, miljonid, alkohol, jet-set elustiil, kokaiin, filmistaarid, modellid, jahtlaevad, 50 000 dollarit maksvad peod, maailmaturneed (suurkirjanikele kohustuslik uue romaani ilmumisel), hallutsinatsioonid, töövõime kadumine, allakäik, võõrutusravi, uus allakäik jne. Ühesõnaga – päris tavaline menulugu. (Selle peale kulub 50 lehekülge. Millega täidab ta ülejäänud 400?)

Siis hakkab Ellis jutustama väljamõeldud lugu sellest, kuidas tema ise, maailmakuulus kirjanik, oma kuulsuse päraldistest armetult ära aetud, püüab vaevade orust välja rabeleda ning abiellub taas oma esimese naise, tuntud filminätlejaga. Tegelik romaan algabki alles sealt. Tema elulugu, samuti jutustus, oli vaid sissejuhatus tõelisele jutustusele, milles…

4

…rahulikku perekonnaelu ihkav kurnatud kirjanik Ellis ei suuda vabaneda kokaiinist ja alkoholist. Suhted pojaga on vaenulikud, naisega jahedad. Siis aga algavad sellised sündmused ja nägemused, mis annavad silmad ette õudusfilmilegi.

Ellis meelitab lugeja territooriumile, kus pole ühtegi selget orientiiri, mille järgi sihti seada ja otsustada, kas tegu on allegooria, õudusjutu või autobiograafiaga. Ta muudab pidevalt reegleid, toob sisse tegelasi, kes on pärit tema kuulsast romaanist “American Psycho” või neid, kes on seda lihtsalt lugenud, räägib enese nimel, kuid ühel hetkel kahestub, jätab peategelase julmalt hirmude ja üleloomulike sündmustega üksi ning hakkab teda kirjaniku pilguga kõrvalt jälgima ja tema tegevust kommenteerima.

Ellis oskab erakordselt veenvalt jutustada. Raamatu Ïanri kohta on öeldud, et see on segu autobiograafiast ja väljamõeldisest. Aga kes ütleb, mitmeprotsendine segu see on? Ta ise kinnitab, et “American Psycho” oli vaid allegooria, mitte jutustus jubedast mõrtsukast, et need mõrvad ei olnud isegi mitte raamatureaalsuses sündinud; aga “Lunar Parkis” jalutab taas ringi Patrick Bateman, kes salaja tungib Ellise majja ning jälitab teda stiilse kreemika Mercedes Benz 450ga – täpselt samasugusega, millega Ellis ise kolledÏis õppides ringi sõitis.

5

Korduvaid tegelasi on Ellise raamatutes üldse palju – näiteks ka “Lunar Parkis” tegutsev Clay(ton) alustas oma teed juba raamatus “Less Than Zero” ja Patrick Bateman raamatus “Rules Of Attraction”.

Ellis toob sisse ka ühe teise tuntud kirjandustegelase – oma hea sõbra ja eakaaslase, kirjaniku Jay McInerney, kelle New Yorgi lõbujanulist noorte jupide elu vaimukalt kirjeldav  teos “Bright Lights, Big City” saavutas samuti omal ajal fenomenaalse menu. McInerney teised raamatud ei ole küll saavutanud sellist kõmulist kuulsust nagu Ellise omad, aga eks ta kirjutabki rahulikumal toonil ja rahulikumatest asjadest kui Ellis.

Ellis on toonud tänapäeva kirjandusse päris mitu võtet, millele ta võiks kas või patendi võtta. Just tema oli see, kes tegi luksuskaupade kaubamärgid ja brändid üldse kirjandusliku teksti pärisosaks, seda muidugi kunstilisel eesmärgil. “Glamoramast” pärineb võte läbi teose mingit peategelase kumuleeruvat hallutsinatsiooni kirjeldada. Näiteks  näeb peategelane ruumide nurkades jääd moodustumas. “Lunar Parkis” koorub maja seintelt maha värv ja elutoa vaibale ilmuvad tuhavärvi jalajäljed.

6

Ellis kuhjab “Lunar Parkis” kokku sellise hulga erinevaid ja omavahel lõputult põimuvaid reaalsusi – raamatureaalsus, unenäoreaalsus, hallutsinatsioonide reaalsus, igapäevane reaalsus, kujutlusvõime reaalsus –, et lugeja ei saa erinevatest kihtidest enam suurt sotti.  Aga kuna erinevad reaalsused tekitavad meie jaoks alati tegelikke ja ehtsaid tundeid, siis ongi lõpuks tähtsus vaid tunnetel, mitte sellel, kas need tunded on pärit väljamõeldisest või mitte. Ning kui kirjanduslikud kujud ärkavad ellu ja kirjanduses loodud sündmused kanduvad igapäevareaalsusse, siis kas saab neid olematuks teha, kirjutades neid kustutava või ümberlükkava teksti?

“Lunar Park” on väga emotsionaalne ja jõuline romaan. Olgu see postmodernistlik jahe iroonia või stiivenkingilik hakitud lause, Ellis on meisterlik stiilikirjanik, keda on nauditav lugeda. Ja tähtis on seegi, et pärast seda võib olla üsna kindel – Ellise suurim teos ei ole mitte seljataga, vaid alles ees. Praegu on kirjanikul käsil järg oma esimesele raamatule “Less Than Zero”.