President — vähese võimuga kroonimata kuningas

 Mõne riigi jaoks on president kroonimata kuningas, kelle võimupiire piirab vaid kehaline suutlikkus, teiste jaoks üksnes sümboolne isik riigi eesotsas, kelle võimu pole vajagi. Presidentide hulgas on rahva poolt valitud populaarseid poliitikuid, kuid ka ise võimu haaranud diktaatoreid.

President – tuletis ladinakeelsest terminist praesidens (eesistuja) – on ametikohana või tiitlina käibel vägagi erinevate organisatsioonide juhtide puhul. Võõrkeeltest tõlkides on kerge segi ajada ka eesistujaid ja presidente – näiteks Hispaania ministrite nõukogu presidenti ehk peaministrit ei tasu siiski presidendiks tõlkida, on ju tegemist kuningriigiga.

Riigivõimu etteotsa pandi sellise tiitliga isik esimest korda  1787. aastal Ameerika Ühendriikides. Kui Eesti Vabariik hakkas 1920. aastal oma põhiseadust kirjutama, puudus presidendi-ameti vajalikkuse suhtes ikka veel üksmeel.

Alguses oli Ameerika

Tinglikult võeb öelda, et esimene president on tänaseni ametis. Nii nagu Ameerika Ühendriikide loojad selle ametikoha 1787. aastal oma konstitutsiooni kirjutasid, on see institutsioon kestnud peaaegu muutumatuna tänapäevani välja. Paljude teiste riikide poliitikas on presidendiameti ümber olnud palju konflikte ja pingeid, kuid USA võimustruktuur kestab vankumatult tänaseni.

USA presidendiamet kasvas välja valgustusaja korüfee parun de Montesquieu propageeritud võimude lahususe põhimõttest, mis kõige ilmekamalt avati just USA konstitutsioonis. President pole seal vormiliselt isegi mitte riigipea, vaid täitevvõimu juht, sest ajal, mil Euroopa üritas absoluutsest monarhiast pääseda, ei peetud lahkulöönud kolooniate ühisriigis riigipea defineerimist vajalikuks.

Seejuures on president täitevvõimu juhina otseselt sõltuvuses seadusandliku võimu ehk kongressi rahaeraldistest ja lõplik sõna on paljudes asjades öelda hoopis ülemkohtul – presidendiamet pole seal küll koht, mida hõivates saaks võimu üleliia kasutada.

George Washington, kes oli USA ja ühtlasi ka maailma kõige esimene president, oli keeldunud kuningatiitlist ja ta on seni ainus USA president, kes valiti riigi etteotsa valijameeste üksmeelse otsusega. Presidendi-

amet tõusis aga just tänu Ühendriikide mõjukusele peagi võrdseks monarhide ametikohaga.

USA presidenti valib tänaseni valimiskogu ja kuigi selle liikmete selgitamisel arvestataksegi rahvahääletuse tulemusi, ei tasu otsevalimistele üleminekut USA poliitikas oodata – konstitutsioon on ameeriklastele piibli kõrval teine pühakiri ja selle muutmine on ränkraske ülesanne.

Muu maailm õpib sealsetest valimiskampaaniatest. Ka kuulsamaid valimissegadusi on pärit USA poliitikast – 2000. aastast, kui George W. Bushi valimisvõidu otsustas lõpuks kohus.

Revolutsionäärist diktaatorini

Enamik Ladina-Ameerika riike, mis 19. sajandi alguses iseseisvusid, eelistas põhiseadusi kirjutada just USA eeskujul. Kuid võimude lahusus on enamikus neist riikidest tekitanud tõsiseid probleeme, sest riigipead võtsid eeskuju pigem hoopis Euroopast – täpsemini ühest diktaatorlikust Prantsuse riigipeast, kes tituleeris end ise konsuliks ja hiljem keisriks, niisiis Napoleon I-st.

Prantsusmaa, mille 1789. aasta revolutsioon innustas mässujõude ka ookeani taga, eelistas revolutsiooniaastatel riigipea ametit üldse vältida. Pärast kuninga hukkamist valitseti riiki esmalt kollektiivselt, üksteisega veriselt arveid õiendades, kuni konsul Napoleon Bonaparte haaras endale kogu võimutäiuse ja lasi end keisriks kroonida.

Kõikvõimalike nimedega huntad, mille juhte võib vaid vormiliselt presidentideks liigitada, kujunesid Ladina-Ameerika kaubamärgiks juba iseseisvusvõitluse võidust alates. Demokraatlikult valitud presidente võis ajuti pidada lausa erandlikuks nähtuseks. Kuid sealsete riigipeade katsed ennast kuningaks ja keisriks kuulutada jäävad 19. sajandi esimesse poolde.

Kuulsaim revolutsionäär Simón Bolívar, kes valiti 1819. aastal Gran Colombia riigi vabastaja-presidendiks, hakkas 1828. aastal diktaatoriks, kuid oli sunnitud 1830. aastal ameti maha panema. Colombia suurriik suri sisuliselt koos temaga.

Tiitlil El Presidente on paljudes riikides ajalooliselt isegi korruptiivne kõrvaltoon. Kuid demokraatia nn kolmas laine tõi kaasa Ladina-Ameerika huntade langemise, diktaatorina on jätkanud vaid Kuuba liider Fidel Castro.

Mehhiko praegune valimistüli pole just erakordne, sest mitmed Ladina-Ameerika riigid on varemgi üle elanud kaksikvõime, kodusõdu ja revolutsioonikatseid. Kuid tänapäeval on võimalus, et võimu vahetatakse relva jõul, selles maailmajaos siiski vähenenud.

1848 – presidentide aasta

Kui Napoleoni vennapoeg Louis-Napoleon Bonaparte valiti 1848. aasta detsembris ennekuulmatutel otsevalimistel Prantsusmaa esimeseks presidendiks, kestis illusioon vaid kolm aastat. 1851. aastal laskis ka tema end keisriks kroonida.

Peamiselt USA-st Aafrikasse tagasi rännanud endiste orjade Libeeria vabariik vannutas juba 3. jaanuaril 1848 ametisse oma esimese presidendi. Eeskuju pole vaja kaugelt otsida – nad tõid selle ametikoha kaasa ookeani tagant.

Ka Šveits sai endale presidendi juba enne Prantsusmaad. Kuigi seniajani valitsetakse riiki kollektiivselt ja president on vaid riiginõukogus esimene võrdsete seas, astus esimene president Jonas Furrer seal ametisse 21. novembril 1848. Sˇveitsis on president järjest ametis vaid ühe kalendriaasta, näiteks Furrer jõudis ametis olla neli korda.

Ungari 1849. aastal iseseisvaks kuulutanud Lajos Kossuth eelistas aga valitseda regent-presidendina Ungari Kuningriigi eesotsas. Vabariigiks sai Ungari vormiliselt alles 1946, sest ka admiral Miklos Horthy eelistas 1920–1944 valitseda riiki regendina.

Otsevalimisega presidendiks

Kolmandas ja neljandas Prantsuse vabariigis oli president piiratud võimuga riigipea, olles küll vormiliselt valitsuskabineti juht, ning peaminister oli vaid tema asetäitja. Monarhistist president Patrice Mac-Mahon (1875–1879) ei suutnud vabariikluse võitu takistada ja kujunes ootamatult isegi parteideülese presidendi võrdkujuks. Skandaalselt lõppes aga vasak- ja parembloki ühiskandidaadi Alexandre Millerandi ametiaeg 1920–1924, sest ta sunniti võimupiiritüli pärast parlamendi survel ametist lahkuma.

1958. aastal kehtestatud viies vabariik nägi aga presidendivõimu järsku tõusu, sest Charles de Gaulle’i iseteadlik juhtimisstiil teistsuguseid võimalusi naljalt ei pakkunud. Prantsuse president on nagu mõne teise riigi monarh, kellel on valitsuse suunamiseks palju võimu.

Muu maailm on Prantsusmaalt õppinud, et riigipead saab valida ka otsevalimistel – seda eelistatakse praegu juba enamikus maailma vabariikides, kuid Prantsusmaal kaasneb mandaadiga ka tegelik võim.

President kui alluv

Saksamaad huvitas 1848. aastal veel peamiselt riigi ühendamine, seevastu monarhia kukutamine ja presidendivõimu kehtestamine ei olnud veel tõsine alternatiiv. Presidendi ametikoha sai Saksamaa alles Weimari Vabariigiga 1919. aastal. Friedrich Ebert (1919–1925) ja Paul von Hindenburg (1925–1934) olid erilise võimuta sümboolsed riigipead. Kui Adolf Hitler 1933. aastal võimule tuli, ei näinud ta presidendiametil enam mõtet ja ühendas selle pärast Hindenbugi surma oma füüreriametiga. Riigipresidendi amet taastati hetkeks 1945. aastal admiral Karl Dönitzi tarbeks, kes liitlasvägedele kapituleerus.

Sõjajärgse Saksamaa presidendiamet on aga veelgi formaalsem. Kui Weimari Vabariigis selgus president otsevalimistel, siis Saksamaa Liitvabariigis valib presidenti liidukogu, mis koosneb liidupäevasaadikutest ja liidumaade valitud valijameestest. Täitevvõim on kantsleri käes, president täidab tseremoniaalseid ülesandeid.

NSV Liit sai esimese ja ka viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi alles 1989. aastal, kuigi Nõukogude-meelne meedia eelistas varem ülemnõukogude esimehi vahel presidenditiitliga hellitada. Kommunistide võimu alustes riikides oligi president tähtsuselt järgmine isik kompartei juhi järel. Pisut võrreldav on presidendi roll Iraanis, kus ülisõnakal presidendil Mahmoud Ahmadinejadil tegelikult võimu ei ole, ta allub kõrgeimale usujuhile.

Naabrid enne Eestit

Eesti naaberriikidest võtsid presidendiameti käibele 1919. aastal Soome ja 1922. aastal Läti. Ka Leedus valiti esimene president 1919. aastal. Monarhiakatsetused olid Leedus ja Soomes nurjunud, ka Läti ja Eesti aladel ei suudetud luua Balti hertsogiriiki, sest Saksamaa kaotas esimese maailmasõja.

Lätis on presidendi alati valinud parlament. Leedus mindi aga taasiseseisvumisel üle otsevalimistele. Mõlemas riigis tehti enne Teist maailmasõda riigipööre – Leedus 1926 ja Lätis 1934 –, kusjuures kogu võim koondati presidendi kätte. Leedu presidendil on praegu tunduvalt suurem võim kui tema Läti ja Eesti kolleegil. Uuemal ajal on aga Leedu pidanud üle elama ka skandaali, sest president Rolandas Paksas tagandati 2004. aastal Vene-sidemete pärast.

Soome valis presidendi selgitamiseks omapärase süsteemi – parlamendiga samadel põhimõtetel valitava 300-liikmelise valijameeste kogu. Kaks korda on president valitud parlamendis (1919 ja 1946) ja kahel korral määratud ametisse parlamendi eriseadusega (1944 ja 1973). Kuid valijameestel ei tekkinud kordagi tõsisemaid probleeme, küll aga valiti nii Pehr Evind Svinhufvud (1931) kui ka Urho Kaleva Kekkonen (1956) ametisse vaid kahehäälelise enamusega (151:149)

Riigipea oli Soome süsteemis üsnagi mõjukas ja Urho Kaleva Kekkoneni ajal (1956–1981) alistusid tema tahtele peaaegu kõik parteid. Kuid üleminek otsevalimistele 1994. aastal tekitas võimutüli, mille ületamiseks kärbiti presidendi välispoliitilist võimu 2000. aastal oluliselt põhiseaduse uuendamisega. President Tarja Halonen peab seniajani peaminister Matti Vanhaneniga võimupiiride üle teravat mõttevahetust.

Venemaa võttis presidendiameti käiku alles 1991. aastal. Niigi tugeva presidendi Boriss Jeltsini võimu tugevdati aga pärast 1993. aasta parlamendikonflikti veelgi, samas kui president Vladimir Putin on nähtavasti otsustanud hakata põhiseadust järgima ja kavatseb lahkuda ametist 2008. aastal pärast kaht ametiaega.

Riigivanem eelistatud

Eesti Vabariik mõtles riigipea ametikoha vajalikkusele 1920. aastal, kui asutav kogu asus koostama meie esimest põhiseadust. Rahvas oli just äsja riigi rajanud ja oli oma võimus kindel. Isikut, kes riigiga samastudes rahvale vastanduks, polnud tollase vasakpoolse kallakuga esinduskogu arvates tarvis.

Jaan Lattiku presidendiameti kehtestamise algatus lükati teisel lugemisel tagasi, kuid tema sõnavõtust lähtuvalt võeti lõpuks valitsusjuhi tiitlina peaministri asemel käiku riigivanem. Kuid riigipead Eesti Vabariigil ei olnud ja sellega oli Eesti maailmas erakordne.

1933. aasta kriis polnud küll otseselt seotud võimupiiride sobimatusega, kuid tulemuseks oli riigivanema ülesannete oluline laiendamine vabadussõjalaste põhiseaduskavaga, mis rahvahääletusel heaks kiideti. Riigivanemast sai ametlikult riigipea, parlament kaotas aga osa võimust.

Konstantin Pätsi riigipööre ja vaikiva ajastu kehtestamine nurjas esimesed riigivanema otsevalimised, mille oleks tõenäoliselt võitnud vapside liider Andres Larka. Pätsi 1937. aastal rahvuskogule esitatud uus põhiseaduskava sisaldas juba presidendi ametikohta ja kuigi riik naasiski seda vastu võttes parlamentarismi, jäi võim senise riigihoidja, 1938. aastast Eesti Vabariigi esimese presidendi Pätsi kätte.

Presidendi valimine 1938. aastal kulges määratud kursi järgi, riigivolikogus üritas küll kandideerida ka Jaan Tõnisson, kuid lõpuks esitasid parlamendi mõlemad kojad ja ka omavalitsuste esindajate koda vaid ühe kandidaadi: Konstantin Pätsi, kes kogus 238 valijamehelt 219 häält.

Nõukogude okupatsiooni aegses Eestis ei saanud presidendiametist rääkida – ülemnõukogu presiidiumi esimees oli nukuvõimu ninamehena igasuguse võimuta. Peaministrid presidendi ülesannetes kandsid riigipea ametit edasi eksiilis.

Kuid pärast taasiseseisvumist 1991. aastal põhiseaduse assambleele esitatud Jüri Adamsi põhiseaduskava oleks meie riigipeaks kehtestanud presidendi asemel uuesti riigivanema. Assamblee eelistas siiski näha riigipeana presidenti ja põhiseadus sai 1992. aastal valijatelt toetuse.

Praegu kehtiva põhiseaduse ajal ei ole kandidaatidel kordagi õnnestunud koguda riigikogus nõutavat kahekolmandikulist enamust. Otsevalimisel 1992. aastal ei saanud ükski kandidaat ka piisavat rahva toetust ja riigikogu valis 59 häälega presidendiks Lennart Meri. 1996. aastal sai Meri valimiskogus võiduks vajalikud 196 häält ja 2001. aastal Arnold Rüütel 186 häält.