Prantsuse tippnäitleja Perrier mängib Anna Politkovskaja lugu

Tegu on näitlejaga, kelle karjääris on rohkesti tähelepanuväärseid saavutusi nii filmi kui ka teatri alal. Mireille Perrier on näitlejakoolituse saanud 20. sajandi prantsuse teatri suurkuju Antoine Vitezi juures. Perrier’ filmis tehtud näitlejatööde pikas nimekirjas on tähelepanuväärsed koostööd selliste filmilavastajatega nagu Léos Carax (kelle esimeste filmide kuulsus tõi tähelepanu ka noorele näitlejannale), Claire Denis, Eric Rochant. Prantsuse filmis tehtule järgnes rahvusvaheline edu, nii on Mireille Perrier mänginud kuulsa Iisraeli filmilavastaja Amos Gitai juures ning Portugali ja Rumeenia koostööfilmides.

„Parandamatu” on Mireille Perrier’ värske teatritöö, mis jõudis vaatajate ette tänavu kevadel Pariisis ja seda etendati kuu aja jooksul 11. märtsist 10. aprillini. Sellega tüki saatus veel ei lõpe, järgmise aasta jaanuaris läheb „Parandamatu” tuurile mööda Prantsusmaad. „Parandamatu” Eestisse tuleku taga on aga see, et kevadise etendamise ajal nägi lavastust Theatrumi juht Lembit Peterson, kes kutsus näitleja Tallinna esinema. „Kutsumise tegi lihtsamaks, see, et Mireille Perrier on minu tuttavate tuttav ja me olime enne kohtunud,” viitas Lembit Peterson lavastuse siiatoomise tagamaadele. „Siis, 2005. aastal mängis ta oma eelmist lavastust, mis oli samamoodi karmi poliitilise teemaga. Ta on üldse sotsiaalselt tundliku närviga näitlejanna. Ta väljendas kohe huvi tulla lavastusega selle tegelikule sündmuskohale lähemale. Mireille Perrier’ juures ei olnud üldse tunda staarilikku lähenemist.” Anna Politkovskaja lugu põhineb itaallase Stefano Massini näidendil „Donna non rieducabile” ja seda on esitatud ka Itaalias ja Saksamaal. Teatriteksti loomisel on kasutatud Anna Politkovskaja intervjuusid, kirjavahetust, päevikumärkmeid. Autor nimetab teost Anna Politkovskajale pühendatud teatrimemorandumiks.

Prantsusmaal kuulsam

Tšetšeenia sõjast järgepidevalt ausalt ja põhjalikult kirjutanud Moskva ajalehe Novaja Gazeta ajakirjanik Anna Politkovskaja tapeti oma kodu trepikojas veidi rohkem kui kolm aastat tagasi. Väidetavate tapjate üle peetud kohtuprotsess jooksis sel kevadel ummikusse, vandekohus mõistis kohtualused süüdi. Toimumisajal palju tähelepanu pälvinud Politkovskaja juhtum kipub vajuma unustusse. Tänavu, mõrva kolmandal aastapäeval toimunud mälestusmiitingule kogunes vaid 300 inimest, Politkovskaja välismaa kolleege sinna ei lubatud – nad ei saanud Venemaale sissesõiduviisat. Samal ajal on jõhkralt tapetud ajakirjanik tähtsal kohal Prantsusmaal, mida kinnitab ka Lembit Peterson.

„Tänavu Avignoni festivalil nägin plakatit, mis rääkis veel ühest Anna Politkovskaja ainetel tehtud teatrilavastusest. See teema on Prantsusmaal oluline.” Anna Politkovskaja paberile pandud pärand on väga karm materjal, mis räägib mõrvadest, inimröövidest ja muist sõjakoledusist, mis Tšetšeeni sõdadega kaasas käisid. Need kõik tulevad jutuks ka „Parandamatus”. „Mireille Perrier ei kehastu otseselt Anna Politkovskajaks,” ütles etenduse kohta Lembit Peterson. „Ta näeb oma vaimusilmas kõike seda, mida nägi Politkovskaja, ja jutustab maailmale sellest. Ning seeläbi kerkib tükki Politkovskaja karakter.” „Parandamatu” Eestisse toomise taga on Theatrum ja prantsuse kultuuri tutvustamisega tegelev organisatsioon Culture France. Etendusel on eestikeelne tõlge.