Praha ja Cambridge ühinevad Pärnus
“Rock’n’roll” on Eestiski tähtis meistriteos, mille erilisus seisneb kunsttükis traageldada Stalini poolt vaimselt anastatud Ida-Euroopa jälle ülejäänud Euroopa külge tagasi. Milles võib näha reveranssi näitekirjaniku sünnimaale. Ja selle vägiteo sooritamiseks kasutas Stoppard geniaalselt lihtsat nippi: dramaatilist tegevust kahes tegevuskohas – Prahas ja Cambridge’is.
Lavastusmeeskond koosseisus Feliks Kütt, Heiti Pakk, Silver Vahtre ja Margus Vaigur on andnud keerutamata ja pragmaatiliselt näitlejatele ette tekstist endast tuletatud suunised ja nii on laval näha noore tšehhi intellektuaali Jani lugu koos oluliste kõrvallugudega.
On olemas ajalugu: Jani lahkumine Cambridge’ist 1968. aasta augustis tankiroomikutest klobisevasse Prahasse käivitab tegevusahela, mis areneb poliitilise reaalsuse kontekstis kuni “ajaloo lõpuni” 20. sajandi viimase kümnendi alguses.
Andres Noormets ei käi
“Rock’n‘rollis” lihtsalt välja oma sümpaatse intellektuaali mängimise trumpi, vaid teeb just sellise rolli, mis klapib tüki ja partneritega. Vahest on selles keskses rollis veidi puudu tõusude ja mõõnade rõhke, kuid neil on suur tõenäosus etenduste jooksul paika loksuda.
Eraldi teema on “Rock’n’rolli” tekstirežii või õigemini selle augud. Lavastusmeeskond pole jõudnud kõikjal suunata näitlejate kokkumängu ja jälgida teksti mõtet, mistõttu vahel libisetakse üle Stoppardi paradoksidest ja vaimukustest, mille esiletoomine oleks tulnud Endla valitud teel selgeks boonuseks. Ent edasised mängukorrad annavad näitlejatele võimaluse siingi järele võtta. Tõsisem on probleem nende kohtadega, kus lisaks mõttele ei ole kuulda ka sõnu. Ja need kohad kisuvad lavastuse lõpptulemust alla.
Lisaks Janile on üks näitemängu tähtsaid rolle vasakpoolne õppejõud Max (Jaan Rekkor), kelle retoorika esindab Kremli-meelset ortodokssust. Natuke karikeeritud, mõnedes hetkedes valusal dramaatilisel noodil kõlav, vahel vaimukalt sädelev. Tegelaskuju, kellesse Stoppard suhtub süüdistava imetlusega ja kelle vastuoluline sõnum leiab kehastuse ka Rekkori teostuses.
Kontrakultuur, paavst, Reagan
Viimase Kremli-meelse kommunisti teema on oluline “Rock’n’rolli” konflikti tarbeks, ent Maxi draamas olulised tõsised noodid toovad tänasesse päeva Stoppardi noorusaegade uusvasakpoolsuse ja Maxi valusate küsimuste taga on hoopis üks teine luuremängudes osalenud ajalooline persoon.
Stoppardi väidet, et kommunistliku reÏiimi kukutas kontrakultuur, mis Ida-Euroopas tegutses tõhusalt põranda all, ei tule võtta absoluutse tõena. Samamoodi uuristasid punast impeeriumi paavst ja Reagan, kes polnud ei kontrakultuur ega underground. Aga seda tõendab “Rock’n’rolli” tükk küll, et üks bänd nagu The Plastic People of the Universe võis kirjutada rahva ajalukku olulised leheküljed vastuhakust.
Tom Stoppardi “Rock’n’roll”
Lavastusgrupp: Heiti Pakk
(külalisena), Feliks Kütt, Silver Vahtre, Margus Vaigur
Osades: Andres Noormets, Jaan Rekkor, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Carmen Mikiver jt
Esietendus 7. märtsil Endlas
