Postmodernist Karl August Hermann 150

Mida ütelda Karl August Hermanni (1851-1909) kohta, kes tegi “Postimehest” aastal 1891 eesti esimese päevalehe ja kes kirjutas esimese eesti ooperi ehk laulelduse “Uku ja Vanemuine” (esiettekanne 1908)? Mehest, kes lisaks sellele oli Tartu ülikooli eesti keele lektor, eesti keele grammatikate (1884 ja 1896) autor, laulupidude üldjuht. Mehest, kes kirjutas umbes 1000 koorilaulu ja andis välja muusikaajakirja “Laulu ja mängu leht” (1885-1897) ning kes kõige tipuks hakkas koostama entsüklopeediat “Eesti Üleüldise teaduse raamat” (1. vihik 1900)?

Mida arvata mehest, kes lisaks eelöeldule on kirjutanud veel luuletusi, jutustusi, näidendeid ja esimese ulatusliku eesti kirjanduse ajaloo (“Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani”, 1898, 532 lk)? Selle mehe kohta on vist kõige õigem ütelda – niisuguseid ei ole hiljem enam juurde tehtud. Hermann on jäänud unikaalseks nähtuseks meie armsas eestikeelses tõeluses.

Kahjuks ei ole senised käsitlused Hermanni tõelist tähendust hinnanud. Võtame näiteks ühe tema suurteostest – eesti kirjanduse ajaloo. Hilisem, nn. akadeemiline eesti kirjanduse ajalugu kirjutab aastal 1966 selle kohta: “/- - -/ lõdvalt seotud, ilma ühtlase meetodita koostatud materjalikogu, millel aga ei puudu siiski teatmelised väärtused. /- - -/ Rohkesti leidub teoses faktilisi vigu ja väärtõlgitsusi; hinnangud ja kunstiline analüüs puuduvad täiesti.” (EKA-2. 1966) Kas see ikka on nii?

Vaatame, mida kirjutas Hermann aastal 1898 Eduard Vilde loomingust (“Mäeküla piimamees”, “Pisuhänd” ja palju muudki oli siis veel olemata!):“Oma juttudega on Wilde lühikesel ajal Eesti jutukirjanikkude ette otsa astunud. Temal on omadused, mis teda päris jutustajaks teevad, nagu 1) peenike hingeteadline iseloomu joonistamine, 2) väga põnev ja lõbus jutulõnga edendus, 3) ilus keel ja ladus kõne. Lugeja võtab lugedes Wilde jutu tegevate isikute loost kõige elavamini osa. Wilde oskab juttu nõnda seada, et see iseloomude ja olude järele loomulikult pääotsuses lõpeb. Küll ei ole salata, et mõni juhtumine vähe otsitud ja liiale aetud ja teine imelikkude vahesõnade läbi osavõtmist ja kaastundmust osalt vähendab, kuid pääjutt jääb ikka tõelikuks.Wildele on loodus ise õiguse andnud kirjameheks hakata, sest ta oskab elu nõnda joonistada, kuda see ennast tõesti avaldab. Tema jutud saavad Eesti kirjanduses jäädavalt loetavateks kirjadeks, ja tema harva liiale minev loomuline nali annab asja naeruks ja lõbuks.”

Söandan arvata, et vähemalt eeltoodud tsitaadis on ikka pädev analüüs olemas, on olemas ka ühemõtteline hinnang noore Wilde loomingule. Niisugust lähenemist leiame ka mitme teise tollase kirjandusprominendi puhul (kõige lähedasemaks näiteks on Anna Haava käsitlus).

Ent Hermanni ainulaadsus avaldub kõige selgemini siiski tema keeleteaduslikes kirjutistes. Jättes siinkohal kõrvale eesti keele grammatikad, juhime tähelepanu Hermanni ideedele eestlaste lingvistilisest sugulusest mõne väga tuntud muinasrahvaga. Võtame näiteks tema bro‰üüri, kus ta tõestab eestlaste ja muistsete sumerlaste sugulust. See käib näiteks niimoodi: “Edasi minnes tabame ikka jälle imelise wõõra kõmaga kuid oma kõlaga nimesid kiilkirjades. Nõnda on Sumeri wägew kuningas Ghash-gur-galla umbes 4300 aastat enne Kristust Sumeri rahwa üle wõimutsenud. Ta nimi kõlab wäga wõõras, kuid on oma, sest Ghash-gur-galla on üsna waewata “kase-kuru-kallas” ära seletada. Kas juba tol hallil ajal kaske tunti? küsime tahtmata. Wastama peame: miks mitte?” (K.A. Hermann. Sumeri-akkadlased. Uurimised wanast muinasajast. Kolmas uuemate uurimiste ja teaduste järele täiendatud trükk. Tartu, 1908)

Hermanni niisuguseid mõttekäike on senini kirjeldatud kui “täiesti” ebateaduslikke. Minu meelest on aga tegemist “täiesti” postmodernse esseistikaga, mis meie nüüdismaailmas peaks iseäranis hästi müüma. Hermann oli lihtsalt oma ajast ees ja väljas. Ta kuulub meie aega. Seega – Karl August Hermann oli eesti esimene postmodernist.

P.S. Meie tänases Euroopasse-trügimise-tuhinas kõlavad iseäranis aktuaalselt Hermanni Sumeri-ainelised värsid.

Sumerlased, kallis rahwas,

Hariduses olid wahwas.

Oled walgust ette toonud,

Oled kirja ise loonud.

Sulle wäike Eesti sugu

Laulab lahket kiidulugu

Weel wiis tuhat aastat pärast

Hoolimata ilma kärast

Tello poole juhib aimu

Eesti-Soome waba waimu.

Säält on näha muinaswalgus,

Hariduse selge algus.

See on armas, kaunis, ilus

Pilk, mis muinaspäikse pihus.

Jah küll ilus, kaunis, armas,

Eesti rahwas, märka

warmas:

Eüphrati, Tigrise suudel

Jõe kaldal palmipuudel

On su suured sugulased

Sumerlased, akkadlased.