Pits viina hinge alla ja lavale!

ANNA: Mis muud kui surnukuuri! (Tüdrukud ahhetavad.)

ANNA: Rümp tuleb tükeldada. Ja tükid järve! Et mingeid jälgi ei jääks. Heinrich, kirves!

(Doktor Heinrich toob kirve. Annab selle Liliile.)

LILII: Ma ei taha!

ANNA: Palka tahad saada? Te saate hakkama.

BARBY: See ei ole nüüd küll mõistlik tegu.

ANNA: Meenutage mulle täna-

päeva Eestist üks mõistlik tegu. Elu esitab teile uue väljakutse. Võtke see vastu. Ega elu ei koosne ainult jalgade hargutamisest.

Näitekirjanik Jüri Kaldmaa loodud absurditekst “Külalitsemaja” ning kogu see mustlaslaagrit meenutav kamp on teinud Elva Sinilinnu suveteatri ootamatult tuntuks. Küllap sellegipärast, et kultuuriametnikud tahtsid selle ära keelata, nõudes etenduste lõpetamist, sest nende arvates on lavastus ühes ontlikus muuseumis mängimiseks liialt sobimatu.

Juba aastaid harrastusteatreid juhendanud Vanemuise näitleja ja “Külalitsemaja” lavastaja Raivo Adlas aga usub, et nende teatrite populaarsus hakkab Eestis koguni kasvama, sest nad suudavad etendustele meelitada muidu teatrikaugeid inimesi.

“Harrastusteatrite populaarsus on meile ilmselt Soomest tulnud, seal on igas külas oma teater ja palju me soomlastest ikka erineme,” sõnab Adlas. “Vajadus on selle järele kindlasti. Traditsioonidega kohad on meil Haapsalus ja Räpinas. Ja kohti tuleb kindlasti juurde.”

Adlas on harrastusnäitlejatega töötamisest siiani üsna õhinas.

Olla keegi teine

“Taidlejat eristab profist see, et ta tahab alati oma tööd teha ja raha pole üldjuhul oluline,” ütleb Adlas. “Proff teeb asju pahatihti vaid raha pärast. Aga amatöör koolitust ei vaja, hea lavastaja peab vaid tema eripära ära kasutama. Ma olen kohanud inimesi, kes on täiesti kaotsiläinud talendid. Eks harrastusnäitlejate seas ole edevaid inimesi, aga ma usun, et teatritegemise taga on muudki. Ühelt saksa näitlejalt küsiti kunagi, miks ta teatrit teeb. Vastus kõlas: selleks, et mitte olla mina ise. Ma usun, et sama soov on paljudes inimestes olemas.”

Siiani on Adlase ja teatritrupi pingutused ennast ära tasunud. Külastajaid ja tähelepanu on tegijatele endalegi ootamatult palju jagunud.

“Harrastusteatri publikuarv oleneb muidugi kohast,” lausub Adlas. “Elvas on teatritraditsioonid alles tekkimas. Aga Räpinas on nii palju rahvast, et paljud tuleb ruumipuudusel lausa politsei abiga ukselt tagasi saata. Ka teatrite tase on väga erinev. Kuid ma ei teekski isetegevusel ja teatril nii suurt vahet. Näiteks Tartus harrastajatega “Tagahoovi” tehes ilmnesid sellised näitajad, mida õppinud näitlejatega kunagi ei saa. Et tuleb kohalik elanik, kes pole kunagi teatris ehk käinudki ja teeb sellise etteaste, mida ükski proff järele ei tee. Ja see, et ta ehk enne seda pitsi viina on võtnud, võib tema etteastele isegi kasuks tulla.”

Sageli võib isetegevusteater omamoodi dokumentaalprojektiks muutuda. Kord osales Adlase lavastuse proovis tühje pudeleid otsiv asotsiaal, kes otsustas toimuvasse sekkuda, dirigeerides püüdlikult kaasa ühe laulustseeni. Eelmisel suvel otsustas ühe etenduse ajal laval toimuvas kaasa lüüa üks kohalik elanik, kes pidas paremaks viina võtta otse laval. Adlas usub, et sedalaadi dokumentalism annab asjadele vaid meeldivat vürtsi juurde.

Ka näidendi autor Jüri Kaldmaa usub, et harrastusteatrite järele on Eestis tulemas veelgi suurem nõudlus.

Tahtmine on suur

“Eelarvamus, et riigiteater on hea ja professionaalne ning isetegevuslased teevad mingit küündimatut taidlust, võib osutuda sügavalt valeks,” nendib Kaldmaa. “Mul on riigiteatris viimasel ajal igav ja tüütu istuda. Aga teatrikunst ei tohi olla tüütu. Harrastusnäitleja tahab kindlasti teatrit teha, aga professionaalne näitleja ei pruugi tahta. Teeb lihtsalt tööd. Usun, et tänu Raivo Adlasele on sellised kohad nagu Palamuse, Räpina ja Elva teatri mõttes silmad pähe saanud.”

Tavaliselt eelistavad harrastusteatrid traditsioonilisi rahvalikke jante, sekka ka mõnd mõrvamüsteeriumi või õuduslugu, kuid “Külalitsemaja” on üks vähestest näidenditest, mis on kirjutatud konkreetsele trupile kindlas kohas mängimiseks.

“Ma olen aastaid tahtnud just niimoodi näidendit kirjutada,” ütleb Kaldmaa. “Et mul on lavastaja ja trupp. Ma tulen esimese pildiga proovi ja kirjutan siis järjest edasi. Mina segan taigna ja koos küpsetame. Või teen nagu rätsep ülikonda, panen jälle uue tasku või varruka külge ja lähen proovin trupile selga. Elvas oli täpselt nii. Minu unistus on täitunud. Tulemusega olen väga rahul. Elva Sinilinnu suveteatris tegutsevad professionaalse lavastaja käe all erakordselt naksid harrastajad.”

Kaldmaa on näitlejate improvisatsioonivõimest siiani üllatunud. Näidendis on stseen, kus lõbumaja perenaise juurde tuleb maskeerunud naispolitseinik.

(Anna paneb silmad kinni. Politseinik viskab mängeldes, nagu muuseas Annale hinnalise kee kaela.)

ANNA (ehmub ja avab silmad): Taevake, briljandid!

POLITSEINIK: Kas Elvas ei või briljante leiduda? Aga seegi on suhteline. Tegelikult, armuline proua, on tegu millegi enama kui briljantidega.

ANNA: Ma olen keeletu.

POLITSEINIK: Ma annan teile teie keele tagasi. Palun.

(Anna uurib kaelakeed.)

POLITSEINIK: See on nüüd teie oma.

ANNA: Minu oma?!

POLITSEINIK: Aga loomulikult.

“Aga proovides sai kaelakeest ja briljantidest hoopiski paela otsas rippuv, mehe suguelundiks muundunud vile,” meenutab Kaldmaa. “Näitlejannad tegid täiesti uskumatult absurdseid nägusid sinna kõrvale, selliseid asju kodus laua taga välja ei mõtle. Siin peitubki minu kui näitekirjaniku jaoks teatri võlu. Et minu kirjutatud tekst tõuseb näitlejate ja lavastaja koostöös paberi pealt püsti ning hakkab elama oma ettearvamatut elu.”

Mida harrastusteatrid sel suvel mängivad

William Shakespeare’i “Suveöö unenägu”

Leigo talu, MTÜ Ludus Rusticus ja Võru teatriateljee koostööprojekt

Suveteatriprojekt Leigo talus, Leigo vanal järvel 27., 28., 29. juulil ja 3., 4., 5. augustil 2005. Võru teatriateljee esitab näitemängus käsitööliste stseenid, esmakordselt võru keeles.

Tartu üliõpilasteater esitab juuni lõpuni Veiko Märka näidendit “Keskaeg - julm aeg”.

Saaremaa rahvateater esitab tükke juuli nädalavahetustel Abruka saarel.

Tartu näitemänguseltsi Vilde teatri etendust “Tagahoov” saab näha veel kolmel juunikuu viimasel päeval.

Vilde teatri vabaõhuetendust “Sauna takah tiigi man” saab Tartus näha veel 8., 9., 10., 12.,13., 14. ja 15. juulil.

18.- 24. juulini toimub Haapsalus HistoTeaterFest, kus esinevad Eesti harrastusteatrite trupid.

Harrastusteatrite liidu andmetel tegutseb Eestis praegu 36 harrastajate näitetruppi.