Pildikesi ühe eduka ja üksiku vanamehe elust
David Abbotti de-büütromaan ei pälvinuks vist siinmail eriti kellegi tähelepanu, kui autoriks olnuks keegi teine. Mullu 72-aastaselt oma esimese romaani avaldanud reklaamiguru aga tundus vähemasti erialaringkondades piisavalt kuulus, et teos suisa eesti keelde tõlkida. Mitte et see raamat nüüd halb oleks, aga kes ikka annaks välja tundmatu autori kirjutatud pildikesi ühe vanamehe (ja veel mõne tegelase) elust?
Kenasti komponeeritud romaan algab lõpplahendusega, kus peategelane, rikas pensionär Henry Cage hiilib oma õnnetult hukkunud pojapoja matustele – kelle surmas ta (ja mitte ainult tema) ennast süüdistab. Seejärel pöördub lugu viis aastat varasemasse aega, 1999. aastasse. Oma elualal kuulus, põhimõttekindel (ehk teisisõnu jäärapäine) Cage on endaloodud ettevõttest värskelt lahkuma sunnitud. Naisest on endassesüüvinud mees lahutatud, pojaga suhtleb sedavõrd vähe, et ei teagi, et tollel on samuti juba poeg. Pärast töölt lahkumist ei oskagi ta eriti midagi peale hakata. Sellest punktist saab lugu tegelikult alguse.
Nukravõitu jutt
Cage satub endale kohta otsides kokku igasuguste inimestega – usinast majapidajannast ja kerglasest eksbaleriinist kuni psühhootilise alamklassi jõmmini. Tema ja teiste tegelaste silme läbi näeme olustikuvaateid Londoni elust. Peale selle põikeid Floridasse, endise naise Nessa juurde. Inimesed tööl, kodus, kohvikutes, baarides. Pealkirjas mainitud klaver on ainus jäänuk peategelase lapsepõlvest (muusikatunnid jättis ta pooleli 15-aastaselt), mida ta hilisõhtuti klimberdab. Niisiis kurvapoolne lugu.
Paljuräägitud võõrandumine, mida praegune ühiskonnakord väidetavalt soosib, on edasi antud märksa tagasihoidlikumalt ja peenemalt, kui seda suudab mõni paljukiidetud-reklaamitud menukirjanik. Tavapärasest vähem seksi ja vägivalda, rohkem poolmärkamatut irooniat. Ehtinglaslik romaan, võiks tegelikult öelda. Ega kusagil olegi päris otsesõnu öeldud, mida lugeja ühest või teisest asjast või inimesest mõtlema peaks. Ja ega selline raamat muidugi igaühe maitse olegi: selgete seisukohtade kohta on ju, hmm, lihtsam selgeid seisukohti võtta.
Kui millegi kallal viriseda, siis tõlkijatele omistatud lõppsõnast näib ilmnevat eesti keelde ümberpanijate suutmatus mõigata, et Cage pole autori kombel reklaami-, vaid hoopis juhtimisguru (kuigi näiteks lehekülgedel 24–25 on see selge sõnaga kirjas). Halloo?!
Klaverimängija
David Abbott
Tõlkinud Rebekka Lotman
ja Valner Valme
