PETER SCHNEIDER: UUs Berliini müür

Uurimine näitas, et mitu kuud varem oli Surucu politseis teinud avalduse, et üks tema vendadest ähvardab teda.

Nüüd on naise viiest vennast kolm mõrvasüüdistusega kohtu alla antud. Süüdistaja väitel hankis vanim neist, 25-aastane, relva. 24-aastane meelitas õe kuriteopaika. 18-aastane tulistas surmavad lasud. Kohus algas 21. septembril. Noorim vendadest, Ayhan Surucu tunnistas mõrva üles ja väitis, et korraldas kõik üksinda. Türgi päritolu jurist Seyran Ates väidab, et pere otsusega ongi tavaliselt noorim liige see, kes võtab vastutuse taoliste mõrvade eest. Saksamaa alaealiste seaduse kohaselt on maksimaalne karistus mõrva eest kümme aastat vangistust, kusjuures süüdimõistetul on lootus vabadusse pääseda pärast seda, kui on karistuseks määratud ajast kandnud kaks kolmandikku.

Hatun Surucu sirgus Berliinis, Türgi kurdide tütrena. Kui tüdruk oli lõpetanud kaheksanda klassi, võtsid vanemad ta koolist ära. Veidi hiljem saadeti ta Türki, kus ta abiellus oma sugulasega. Hatun tuli oma mehe juures ära, tagasi Berliini, kuid oli juba lapseootel. 17-aastaselt sünnitas ta poja, kellele pani nimeks Can. Noor ema kolis naiste varjupaika ja asus uuesti õppima, et saada põhikooli lõputunnistus. 2004. aastaks oli ta läbinud elektriku kutseõppekoolituse. Hatun hakkas end ajapikku hästi tundma. Ta meikis ennast, kandis juukseid lahtiselt ja käis tantsupidudel. Ehtis end sõrmuste, kaelakeede ja käevõrudega. Oma vendade silmis oli Hatuni põhisüüks see, et ta elas Saksamaal nagu sakslane. Türgi ajalehe Zaman andmeil märkas üks vendadest, et õde ei kandnud enam pearätti. Samuti keeldus ta koju naasmast, teatades, et tahab oma sõpru ise valida.

Alistuda kannatustele

Veel pole teada, kas keegi tellis Hatuni mõrva. Sageli otsustab karistuse ulatuse kirjeldatud situatsioonis pereisa. Ent Ates mäletab oma erialasest praktikast ka juhtumeid, kus juhtroll on emal: neid sunniti abielluma ja hiljem sunnivad nad samamoodi oma tütreid. “Sellisel viisil loodavad emad luua ühtsust,” ütles Necla Kelek, türgi-saksa kirjanik, kes viinud läbi tosinaid teemakohaseid intervjuusid. “Nad nõuavad, et tütred alistuksid kannatustele samamoodi, nagu nad seda ise tegid.” Samal ajal on Surucu kaks vanemat venda katnud oma kongi seinad surnud õe piltidega.

Berliini on kerkimas uus müür. Üle selle müüri vaadates paistab islami äärelinnu täis paralleelne maailm. See on maailm, kus naised sunnitakse abielluma ja on oma pere kontrolli all. Et seda müüri ületada, peab minema kesklinna ja Berliini põhjapoolsematesse osadesse – Kreuzbergi, Neu-köllni ja Weddingisse. Sealset olustikku ei tea enamik berliinlasi. Viimase ajani usuti illusiooni, et 300 000 muslimist immigrandi ja nende lastega kõrvuti elamine toimib. Näiteks Neukölln – linna-osa on uhke, et seal elab inimesi 165 rahvusest. Kõige suurema grupi (40%) moodustavad türklased ja kurdid. Teine suurem grupp on araablased.

Brandenburgis leiavad sageli aset rassiliselt pinnalt võrsunud kallaletungid. Ida-Saksamaal Brandenburgis on võõramaalasi vähe, kõigest kaks protsenti rahvastikust. Ent Neuköllnis selliseid rünnakuid praktiliselt ei toimu. Neuköllni linnaosa valitsuse liige Stefanie Vogelsang sõnas, et neuköllnlased räägivad “oma türklastest” sõbralikul toonil. Vähem sallivad ollakse araablaste suhtes, kes saabusid türklaste järel. Sageli illegaalselt.

Ent tolerantne suhtumine muslimitest immigrantide suhtes hakkas muutuma pärast 2001. aasta 11. septembrit. Samal ajal kui enamik sakslasi deklareeris solidaarsust ameeriklastega, hakkasid Neuköllnis ja Kreuzbergis puhuma uued tuuled. Siseõuedes lasti rakette, kokku lendas neid taevasse sadade kaupa. Samal ajal otsis enamik berliinlastest sobivaid sõnu, kuidas väljendada neid tabanud hirmu. Paljud Neuköllni ja Kreuzbergi sakslased hakkasid Vogelsangi sõnul alles siis mõtlema selle üle, kes on need inimesed, kes elavad nende naabermajades.

Sundabielud ja vägivald

Saksamaa laiem avalikkus hakkas paralleelselt eksisteerivas muslimimaailmas toimuva pärast muret tundma peaasjalikult tänu kolmele muslimist naiskirjanikule: Atesile, kes kirjutas raamatu “Pikk teekond tulle”; Kelekile, kelle sulest ilmus “Võõras pruut”; ja Serap Cilelile, kes avaldas teose “Oleme su tütred, mitte au”. Samaealised kirjanikud kasvasid üles Saksamaal ja räägivad saksa keelt paljudest sakslastest paremini. Nad on haritud ja edukad, ent pidid vabaduse nimel paljuga riskima.

Kui Kelek keeldus isa aupaklikult tervitamast, ähvardas isa teda kirvega. Ates asutas Kreuzbergis naiste varjupaiga ja teda üritati maha lasta. Cileli proovis end 13-aastaselt tappa, et pääseda oma esimesest sundabielust. Hiljem viidi ta Türki ning suruti jõuga abiellu. Ta naasis Saksamaale kahe lapsega ja otsis abi varjupaigast, et pääseda vägivaldse isa käest. Oma kogemustele tuginedes kirjeldavad need kolm naist Saksamaal elavate musliminaiste kurba elu. Nende raamatutes leidub uskumatuid üksikasju, mille vastu enamik sakslasi huvi ei tundnud – vangistust, eraldatust, rõhumist, füüsilist karistamist. Teisisõnu Saksamaal elavate musliminaiste ja -tüdrukute argipäeva.

Atesi hinnangul ei ole sundabielud Saksamaal elavate noorte türgi naiste jaoks võõras mure. Taoliste abieludega kaasnevad sageli vägivald ja vägistamine. Sundabielu puhul on ka mehel keelatud abielluda sellega, keda ta ise õigeks peab. See toob kaasa psühhotrauma. Peigmeest, kes valib oma pruudi ise, ähvardatakse samuti. Sellisel juhul peavad nii peigmees kui ka pruut end perekondade kättemaksu eest varjama.

Looritatud naised, kes kannavad pikki rüüsid isegi suvel, on Saksamaa muslimipiirkondades järjest tavalisem vaatepilt. Keleki uurimistöö andmeil varjavad rüüd sageli alaealisi tüdrukuid, kes, sageli suure tasu eest, on kohale toodud Türgi sisemaa küladest. Tellijaiks emad, kelle pojad Saksamaal on valmis naist võtma. “Iga uue imporditud pruudiga kasvab paralleelühiskond,” ütles Kelek. Ateki hinnangul võivad šariaadi järgi elada ja abielluda soovivad türgi mehed teha seda hõlpsamini Berliinis kui Istanbulis.

Muslimite paralleelmaailm

Juba enne Surucu mõrva oli õhus piisavalt ohumärke, mille põhjal algatada Saksamaal debatt laieneva paralleelühiskonna teemal. Viimase üheksa aasta jooksul on registreeritud 49 aumõrva, kus ohvriteks enamasti naised. Berliinis leidis neist aset 16. Ometi võinuks juhtuda, et Hatun Surucu tapmine ei pääsenukski ajalehtedesse, kui kolm kuriteopaiga lähedal asuva muslimite keskkooli õpilast poleks seda tapmist avalikult heaks kiitnud. Mõnda aega varem oli seesama kolmik kiusanud kooliõde, kelle riietus ei vastanud nende arvates religioossetele piirangutele. Kooli direktor Volker Steffens otsustas teema tõstatada, koostades avaliku kirja õpilastele, lastevanematele ja õpetajatele.

Pidev immigratsioon on toimunud poole sajandi vältel. Sakslased üritasid endale sisendada, et Saksamaa ei ole immigrantide maa. Äkitselt ei saanud nad ilmselget tõsiasja enam eitada. Aumõrvadest ajendatuna asusid sakslased paralleelühiskonda uurima. Ühiskonda, mis on uhke oma isoleerituse, traditsioonide ja vagaduse üle, kuid samas omal moel loominguline, tulevikku suunatud ja sageli ka põlglik neid võõrustava Saksamaa ühiskonna suhtes.

Hiljuti Prantsusmaal toimunud rahutused on ohutunnet süvendanud. Saksamaa poliitikud ja eksperdid nimetasid üksteise järel põhjuseid, miks taoliste rahutuste asetleidmine Berliinis, Münchenis, Stuttgartis või Hamburgis pole tõenäoline. Nad väitsid, et Saksamaa noored muslimid saavad piiranguteta osa heaoluriigi hüvedest (hoolimata asjaolust, et kuni pooled neist on töötud) ning neid ei isoleerita suurtesse paneelmajadesse, nagu seda tehakse Pariisi äärelinnades. Ometi võis täheldada paanikanoote. Kaalul on Saksamaa võime jätkata nii, nagu seda seni on tehtud: integreerida immigrante ühiskonda ilma integratsioonipoliitikata, jääda ustavaks traditsioonilisele saksa identiteedile ning säilitada 1945. aasta järgne kronoloogia.

Töölised, mitte inimesed

Pärast 1945. aastat vajas end taas ülesehitav Saksamaa suurt hulka töökäsi. Sellest ajendatuna korraldati värbamiskampaaniaid nii Euroopa vaesemates riikides kui ka Vahemere piirkonnas. 1950-ndatel saabunud 100 000 võõrtöölist andsid põhjust juubeldamiseks. Rampväsinud meestel tarvitses vaid Saksamaa raudteejaamas rongilt maha astuda, kui neile pisteti pihku tšekid. Ent algusest peale suhtusid sakslased kutsesse teatud reservatsiooniga. Võõrtööliste kohta öeldi Gastarbeiter – külalistöötaja. Usuti, et külalised lahkuvad peagi, ent nii ei läinud.

Šveitsi kirjanik Max Frisch märkas vastuolusid varakult. “Kutsuti töölisi, kuid saabusid inimesed,” kirjutas ta. Need inimesed tahtsid oma perekondi endaga kaasa tuua ning pärast pikka tööpõlve veeta vanadusaastad Saksamaal. Nad soovisid anda oma lastele hariduse ning tagada neile parema tuleviku. Saksamaa ei andnud võõrtöölistele passe ega hääleõigust, ent liitis nad oma sotsiaalsüsteemi osaks ning andis võimaluse edasi liikuda.

Selle tulemuseks oli muslimitest keskklassi kasv. Prantsusmaa või Suurbritanniaga võrreldes oli nende arv küllalt suur – rahvuslikku koguprodukti panustasid nad igal aastal ligi 39 miljonit eurot, lisaks miljoneid pensionifondidesse. Ent kui Saksamaa majandusime aeg läbi sai, kadus selle idüllilise olukorra kõige olulisem eeldus. Kuigi tööliste aktiivne värbamine lõppes juba 1973. aastal, kolis Saksamaale üha rohkem türklasi ja kurde, õigusega liituda oma perekonnaga. Need vanemad, naised, mehed ja lapsed võtsid endaga kaasa oma traditsioonilise eluviisi.

Esimeste immigratsiooniaastate ajal kandsid türgi naised läänelikke rõivaid. Nüüd eelistavad nad kirevaid seelikuid, heegeldatud jakke ja pearätikuid. Reisikirstud, mille sees nad tõid kottide viisi kuivatatud ube ja kikerhernest, on muudetud türgipärasteks toiduputkadeks. Muslimi linnaosade pühad sarnanevad üha rohkem nendega, mida peeti kodumaal. Juurviljalettide ning halal-lihunike kõrvale tekkisid palvetoad, millest peagi kasvasid välja mošeed. “Külalistöölistest said türklased ja türklastest muslimid,” kirjutas Kelek oma raamatus.

Saksamaal pead tõstev tööpuudus – praegu 4,8 miljonit inimest, 12% tööjõust – mõjus muslimitest immigrantidele eriti raskelt. Eriti noortele, kellest paljud langevad koolist välja enne lõputunnistuse saamist. Kelek küsis “importpruutidelt”, kes Saksamaal aastaid elanud, kas nad on valmistunud tulevikuks selles riigis. Vastuseks kõlas umbusklik naer. Nad sõnasid, et neil on kõik, mis tarvilik, ning nad ei vaja sakslasi. Nende eest, kel polnud tööd ega tulevikku, hoolitseti mošeedes. Mošeed muutusid sel viisil kõige olulisemaks suhtluspaigaks.

Korteritesse suletud naised jätkasid traditsioonilist elu. Saksa külmikute, televiisorite ja mobiiltelefonide kõrval võrsus talupoeglik eluviis. Elu Anatolias, Türgis, võib olla tänapäevasem ja ilmalikum kui Berliini muslimite linnaosades.

Paljud sotsioloogid näevad muslimi paralleelühiskonna kasvu põhjust kolmanda immigrantide põlvkonna halvas sotsiaalses positsioonis. Tööpuudus on kõrge, koolidest väljalangenute arv suur. Ent see selgitus pole piisav.

Muslimite keskklass on pikka aega järginud sama trendi. Agentuurid, mis pakuvad ruume traditsioonilisteks türgi pulmadeks ja ümberlõikamisteks, on Kreuzbergi ja Neuköllni edukamate äride hulgas. Järgmist põlvkonda iseloomustab ilmselt konservatiivsem suundumus. Enam kui 20 aastat on Berliini islamiföderatsioon võidelnud kohtutes selle nimel, et kohalikes koolides antaks islami põhimõtetest lähtuvaid juhiseid. 2001. aastal saatis ettevõtmist edu. Sellest ajast peale on tuhandeid muslimi algkoolilapsi õpetanud föderatsiooni palgatud õpetajad, kellele tasub töö eest Berliin. Linnanõunikel pole võimalust islamile tuginevat religioosset juhendamist kontrollida. Seepärast ei vasta õppekavad sageli Saksa nõuetele. Lisaks süvendavad õpetajad keelelõhet, kuna tunnid toimuvad sageli türgi või araabia keeles ning suletud uste taga.

Hädas musliminaised

Sellest ajast peale, kui alustati islamil põhinevat õpet, on hüppeliselt tõusnud nende tüdrukute arv, kes käivad koolis pearätiga. Koolidesse saadetakse virnade viisi kirju, milles palutakse tüdrukuid vabastada ujumistundidest ning klassiekskursioonidest.

Usaldusväärsed andmed selle kohta, kui paljud Saksamaal elavad muslimid korrapäraselt mošeed külastavad, kahjuks puuduvad. Välja on pakutud protsent, mis jääb 40 ja 50 vahele. Linnavalitsuse liige Vogelsand rõhutas, et enamik Neuköllni mošeedest on praegu välismaailmale sama avatud kui alguspäevil. Ent hoogu koguvad ka radikaalsemad usulised kogukonnad. Vogelsang viitas Imam Reza mošeele, mille koduleheküljel ülistati enne hiljutist uuendust 11. septembri rünnakuid. Samuti tembeldati naisi teisejärgulisteks inimesteks ning geisid ja lesbisid koguni loomadeks. “Selliseid asju kaitstakse ikka veel usuvabaduse lipu all,” lausus Vogelsang vihaselt.

Kolm nimetatud türgi autorit on otsustanud seesuguse relativismi osas midagi ette võtta. Nad võitlevad kahel rindel: islamist tuleneva naiste rõhumise ning liberaalsete multikulturalistide süümepiinadest ajendatud tolerantsi vastu. “Veel enne, kui jõuan islami patriarhideni, pean närima end läbi sakslaste mäekõrgusest süütundest,” kurtis Ates.

Sakslaste tundlikkusest islami osas saavad enim kahju naised. Kolm kirjanikku süüdistavad Saksamaa heategijaid otsesõnu selles, et on jätnud riigis elavad musliminaised hätta ning et kui needsamad heategijad räägivad vaimustunult multikultuursetest linnajagudest, ei tohiks nad unustada naisi, kes viibivad suletud akende taga.

Saksamaa immigratsioonipoliitika ning liberaalne multikultuursus on probleemi üks pool. Teise poole moodustavad paljud muslimikogukonnad, kes lihtsalt loobuvad integreerumast. Atesi sõnul olid Londoni pommirünnakud paljude muslimite silmis õnnestunud kõrvakiil lääne ühiskonnale. “Järgmised pahategijad võrsuvad immigrantide kolmanda ja neljanda põlvkonna hulgast. Neid kasvatatakse sünnist peale lääne ühiskonna vihkamise vaimus ja seda heasoovlike poliitikute silme all.”

Copyright: New York Times Syndicate

Tekst: Peter Schneider

Tõlkinud: Liis Auväärt