Peeter Vihalemm - ajakirjandusosakonna piksevarras
Vihalemm ise sünnipäevast suurt numbrit teha ei kavatse. Selle asemel andis hoopis raamatu välja. Eile esmaesitleti tema toimetatud raamatut “Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004”, mis võtab kokku selle, mida Vihalemm ülikoolitöös uurinud on.
Praegused üliõpilased ütlevad, et Vihalemm on üks väheseid õppejõude, kelle olekust on näha, et talle meeldib loenguid pidada.
Maailma rahulikum mees
Vihalemm olevat kui ajakirjandusosakonna patriarh ja piksevarras ühes isikus, olles samas maailma kõige rahulikum mees.
Ajakirjandusosakonna raudmees Sulev Uus ütleb, et sõltumata sellest, kas Vihalemm peab loengut või räägib teiste õppejõududega, kasutab ta täie tõsidusega inimeste poole pöördudes tiitlit “auväärsed”. Räägib tõsiselt, aga endal silmad naeravad.
Koos abikaasa Marju Lauristiniga moodustab Vihalemm ajakirjandusosakonna sümboolse paari, kes on alati kohal, kui tudengid osakonna pidu peavad, ning reeglina on Vihalemm see, kes Marjut siidri ja tantsulka juurest koju tirib.
Aruanded ja iseloomustused
Vihalemma täpsus ja heasoovlikkus on talle teinekord jama kaasa toonud. Kui Juhan Peegel oli osakonna algaastail ülemus ja nõuka-võim nõudis järjekordseid totraid venekeelseid pabereid, siis ei tahtnud keegi neid Peegli kätte viia, et teda mitte lollustega häirida. Paberid maandusid kuidagi hoopis Vihalemma kaela. Mees ohkas, võttis kõik hunnikud kaasa ja tõi järgmisel päeval korralikud ja täiesti usutavad aruanded. Ükskord läks ta aga sellega alt. Koostas nii ilusa “teaduslik-metoodilis-kasvatusliku” seminaride läbiviimise aruande, et ministeeriumist tahtis üks tädi tulla kogemusi omandama. Ja ajakirjandusosakond oli sunnitud korraldama spetsiaalselt tädi jaoks seminari. Tädi oli väga rahul, sest Vihalemm suutis asja nii korraldada, et külalinegi sai mõne lausega arutelust osa võtta.
Teine lugu räägib, kuidas Vihalemm aitas omaaegsetel üliõpilastel Vene kroonust kergemini läbi pääseda.
Vihalemm kirjutas üliõpilastele venekeelsed iseloomustused. Viimse kui üheni olid kõik ajakirjandust õppivad noormehed kuidagi ebastabiilse käitumisega ja nõrga närvisüsteemiga, aga see-eest oskasid kõik kas pasunat puhuda või trummi mängida. Eesmärk muidugi selge: et poisse kuskile kaugemale ja “tõsisemasse” kohta ei saadetaks.
Vihalemma kaua tundvad inimesed tunnistavad, et pole teda kunagi kuulnud kellegi peale kärkimas. Ülikoolis töötatud aja jooksul on Vihalemm vaid mõnel üksikul korral vihastanud. Ja sedagi siis, kui keegi Marjule liiga kipub tegema. Võib-olla Marju sellepärast suudabki nii palju asju ära teha, et kodus nii kindel seljatagune olemas on. Ja küllap ajakirjandus-osakondki võib ennast jätkuvalt üsna rahulikult tunda. Peetri laia selja taga.
