Peeter Jürgenson — mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski

Isa suri, kui Peeter oli alles väike. Nüüd jäi pere eest hoolitsemine puritaanlasest ema hooleks. Jürgensonide kodus tohtis lugeda vaid piiblit. Tänu koolikaaslastele hakkas Peeter lugema siiski ka muid raamatuid. Ja nii innukalt, et lugemiskirg oleks väikesele poisile peaaegu saatuslikuks saanud. Kord tõi üks jõukamatest õpilastest kooli kaasa raamatu, mida Peeter väga lugeda soovis. Et omanik raamatut ei laenutanud, otsustas Peeter koos oma sõbraga raamatu salaja võtta. Trükise kadumine tuli välja ja sellele järgnes karm karistus.

14-aastaselt saadeti Peeter Peterburi, kus vanem vend Joosep teenis müüjana Moritz Bernardi muusikaäris. Bernardi firma noodigraveerijatelt õppis nooruk selgeks keerulise ameti, mis sidus teda nootide väljaandmisega kogu eluks.

Hiiumaalt pärit pere pidi mõisniku survel saksastama nime Kirs Jürgensoniks. Peeter Jürgensonile tundus see elu lõpuni ülekohtune, et sakslastest mõisnikud tohtisid nõuda eesti talupoegadelt nimevahetust lihtsalt tuju pärast.

Peeter Jürgensoni poeg Georgi on meenutanud: “Eesti rahva raske elu saksa parunite nuudi all ärgitas nõrgemaid eestlasi saksastuma ja isegi lugema end saksa kultuuri poegadeks. Isa sirgjooneline ja tugev iseloom vastupidi kasvatas temas vihkamist rõhujate vastu.”

Teekond oma kirjastuseni

Ehkki Jürgenson omandas noodigraveerija raske ala meisterlikult, läks ta hoopis müüjaks Fjodor Stellovski, hiljem aga A. Bittneri ärisse. Saanud ettepaneku Moskva firmalt, siirdus Jürgenson Moskvasse K. Schildbachi muusikaäri osakonnajuhataja kohale.

Kaks aastat hiljem, kui firma suleti, otsustas Peeter Jürgenson Nikolai Rubinsteini soovitusel 1859. aastal asutada isikliku noodipoe. Alates 1861. aastast alustas Jürgenson nootide kirjastamist. Tema esimesteks väljaanneteks olid Johann Sebastian Bachi gavott klaverile, Aleksandr Dargomõžski ja Anton Rubinsteini romansid ning Carl Maria von Weberi klaveriteosed.

1863. aastal ilmus vene keeles Belgia muusikateadlase ja helilooja François Gevaerti orkestratsiooniõpik “Traktat ob instrumentovke”, mille tõlkis Pjotr Tšaikovski. See oli Jürgensoni esimene kokkupuude noore andeka heliloojaga.

Kohe esimestest kohtumistest mõistis Jürgenson alles algaja helilooja talendi ulatust ning sõlmis tollal täiesti tundmatu Tšaikovskiga lepingu kõigi tema teoste kirjastamiseks. Nii ongi põhiosa Pjotr Tšaikovski loomingust andnud välja Jürgenson. Esimene noot ilmus trükist 1868. aastal.

Pjotr Tšaikovski kirjutas hiljem: “Olen viimasel ajal otsustanud oma teosed välja anda eranditult Jürgensoni juures. /…/ Jürgenson on minu suhtes olnud alati erakordselt peenetundeline, helde ja tähelepanelik. Ta trükkis mu teoseid juba siis, kui keegi ei pööranud mulle tähelepanu.”

Kirjas Tšaikovskile 28. detsembrist 1878 ütleb Jürgenson: “Ma palun Sul minuga arvestada, kui vajad raha. Võin Sulle anda avanssi /…/ või laenu, nagu Sulle sobib. Ka saata Sulle Genfi tuhat või paar franki immediatement. Saadaksin kohe. /…/ Hüvasti, mu armas sõber, ole terve! Sinu P. J.”

Jürgensoni kirjastus mitte üksnes ei avaldanud Tsˇaikovski teoseid, vaid ka raamatuid tema kohta, mille autorid olid helilooja vend M. Tsˇaikovski, S. Tanejev jt.

Noodipoest suurkirjastuseks

Järgneva neljakümne aasta jooksul sai Moskva tagasihoidliku noodipoe omanikust Peeter Jürgensonist Venemaa suurim noodikirjastaja. Tema asutatud kirjastus omandas rahvusvahelise tähtsuse.

Peeter Jürgensoni noodi- ja raamatuäri ning kirjastus tegutses kokku 57 aastat (1861–1918). Selle aja jooksul ilmus üle 500 vene helilooja teose. Tema kirjastuses nägid ilmavalgust Aljabjevi, Arenski, Balakirevi, Borodini, Bortnjanski, Varlamovi, Gödicke, Glinka, Glieri, Gnessini, Gretsˇaninovi, Dargomõžski, Ippolitov-Ivanovi, Kalinnikovi, Cui, Ljadovi, Ljapunovi, Medtneri, Mussorgski, Prokofjevi, Rahmaninovi, Rimski-Korsakovi, Anton Rubinsteini, Nikolai Rubinsteini, Skrjabini, Stravinski, Tanejevi jpt teosed. Peeter Jürgenson tegi palju algajate heliloojate ja muusikute heaks, aidates neil avastada oma talenti.

Välismaistest heliloojatest avaldas Jürgenson Mendelssohni, Schumanni ja Chopini koguteosed, kõik Beethoveni sonaadid, Wagneri ooperid, Bachi, Haydni, Händeli, Mozarti, Schuberti, Liszti tuntumad teosed jpm.

Peeter Jürgenson suhtles ka isiklikult mitmete tuntud heliloojatega. Nii selgub kirjast Tšaikovskile, et Liszt olevat küsinud “Onegini poloneesi” ja Dargomõžski “Tarantella” transkriptsioonide eest “arutu summa”.

Jürgensoni trükikoda

Jürgensoni trükikoda asutati esialgu väga tagasihoidlikult. Tööliste koosseisu kuulusid vaid trükkal ja õpipoiss. Tööd tehti algul ühe käsipressiga. Firma 50. aastapäevaks 1911 oli tegevus kasvanud 8000 väljaandeni aastas ja töötajate koosseisus oli 18 graveerijat.

Jürgenson püüdis anda oma töötajatele ka muusikalist haridust. 1895. aastal asutas ta väikese koduse laulukoori, kus laulsid nii tema lapsed kui ka trükikoja noodigraveerijad.

Jürgenson saatis 15 kaastöölist oma rahaga Saksamaale graveerimisasjandust õppima. Ta rakendas oma firmas ka kõige eesrindlikumaid tehnilisi uuendusi. 1895. aastal ehitati vana nooditrükikoja juurde uus kolmekorruseline korpus, kuhu mahtusid vabalt uued soetatud trükimasinad. Alates 1902. aastast mindi üle elektrienergiale ning ehitati selleks spetsiaalne alajaam.

Nii võis tema toodang juba 20. sajandi alguseks tasemelt edukalt võistelda tol ajal maailma parimaiks peetud Saksa väljaannetega.

Pärast Peeter Jürgensoni surma 1904. aastal jätkasid kirjastamistööd tema pojad Boriss ja Grigori. Nootide kõrval avaldas vendade Jürgensonide kirjastus ka raamatuid muusikateooriast ja -ajaloost, samuti heliloojate elulugusid.

1918. aastal kirjastus natsionaliseeriti. Boriss Jürgensoni sõnutsi töötati edasi vanade varude toel, kasutades endisest ajast jäänud paberit, trükivärvi jm.

Boriss Jürgenson lõpetas kirjastuses töö 1930. aastal, kuna ta jäeti endise erakirjastajana valimisõiguseta, mis omakorda tõi kaasa vallandamise.

1930. aastal sai vendade Jürgensonide kirjastusest kirjastus Muzgiz ja 1964. aastal juba kirjastus Muzõka.