Paul Galbraith – mees klassikalise kitarrimängu tipust

Aegade jooksul on ikka leidunud kitarrimängijaid, kes teevad justkui kõike “valesti” – kitarri on mängitud küll hammaste, lusika ja poognaga, selja taga ja vee all. Suurem osa sellisest tegevusest ei anna muusikale midagi juurde, aga on sõu seisukohalt kindlasti oluline.

Kui šotlasest kitarrist Paul Galbraith 1989. aastal Edinburghi festivalil lavale astus, jäi publikul pikaks ajaks suu lahti: mees mängis kitarri vertikaalses asendis, justkui oleks see tšello... ja pidaski terve kontserdi niimoodi vastu! On pidanud praeguseni. Oleks ta seda teinud puhtalt efekti otsimise pärast, oleks Paul ilmselt ammu muusikaajalukku kolinud.

Tänapäeval ei paku selline mänguasend (ega ka Pauli eriline kaheksakeelne kitarr ning tooli all asetsev täiendav kõlakast, kuhu suubub kitarri küljes olev jalg) enam suurt kõneainet, sest mehe muusikalised vägitükid ületavad asja välise külje kordades. Muusikat, mis on originaalis kirjutatud klaverile, tšellole või viiulile või mille esitamiseks läheks vaja vähemalt kaht head kitarristi, mängib ta üksi ja teeb seda nii, et paneb kuulama ka need, kes kitarrist suurt lugu ei pea.

“Alustasin klaveriõpinguid seitsmeaastaselt ja tahtsin saada tipp-pianistiks nagu mu tollane õpetaja,” meenutab Paul Galbraith. “Harjutasin klaverit nagu hull. Samal ajal mängisin ka kitarri, aga ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt. Iroonia on, et juba siis kõlas mu kitarrimäng alati vabamalt ja loomulikumalt kui klaverimäng. Klaveriõpetaja kaudu õnnestus mul ühes hotellitoas ette mängida Alirio Diazele (Venezuela kitarrilegend – toim), kes ütles kohe: kitarr on sinu pill, hakka harjutama!”

Egoistlik muusik

Oma suurimaks eeskujuks ja õpetajaks peab Paul kreeka dirigenti ja pianisti George Hadjinikost, kelle käe all ta kümme aastat muusikat õppis ning hiljem koos kontserte andis – George dirigeeris, Paul oli solist orkestri ees ja mängis tihti kontserdi teises pooles orkestris timpaneid, mis loomulikult kunagi kriitikute tähelepanuta ei jäänud.

Viimased aastad on toonud hulgaliselt plaadiauhindu, välist sära ja esinemisi pea kõigi oluliste orkestrite ees. Sellise mastaabiga kitarriste ei olegi maailmas palju, kuigi kitarr on kõige mängitavam instrument ja siin Eestiski jalutab iga nurga peal vastu mõni kitarrikotiga inimene.

Üksteist aastat Brasiilias elanud muusik mängib aga Euroopas märksa harvem kui Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, nii et Eestis toimuvatele kontsertidele tuleb teadaolevalt publikut mitmest lähiriigist.

“Mind käivad kuulamas väga erinevad inimesed ja küsimuse peale, kas ma tegelen teadlikult kitarripubliku laiendamisega, pean vastama, et ei – siin on tegemist egoismiga. Ma mängin alati seda muusikat, mis mulle hetkel kõige rohkem huvi pakub, ja kuna mu huvide ring on lai, kipubki olema nii, et publikutki tuleb väga erinevat,” ütleb Paul ja tunneb muret siinsete miinuskraadide pärast. Ilmselt on ta Brasiilia kliimaga juba sedavõrd harjunud.

Paul Galbraith 

8. nov kl 19 Mederi saalis

9. nov kl 19 Vanemuise kontserdisaalis