Pärlid, sead ja Kreeka – Vissani kitarrifestival 2007

Kujutage ette Kreeka kõige vaesemat küla kusagil mägedes Albaania piiri ääres: umbes sada elanikku, tööpuudus, lagunenud majad segamini pooleliolevate ja iidvanade ehitistega, vanamehed kohaliku kõrtsi ees hommikust õhtuni ouzo’t ja Mythost joomas ning souvlaki’t peale hammustamas. Turiste siin ei käi, võõrkeeli ei räägita, külakoolis õpib kümme õpilast. Lähim pangaautomaat on 50 km kaugusel, bensiinijaam veidi lähemal.

Mägitee, mis on kõver kui kreeka E, siit edasi ei lähe. Kuum 35-kraadine tuul puhub kahe kilomeetri kõrguste kaljude vahel ja võtab igalt põhjamaalaselt paari minutiga eluisu. Siia ei saa “sattuda”.

Euroopa Liidu lähedust ei meenuta miski peale rahaühiku. Ja ehk on kuidagi Euroopa Liiduga seotud ka see, et Kreeka töötud vanamehed jaksavad väsimatult juua – nende hindadega peaks Eesti analoogse vanamehe rahakott vastu täpselt kaks päeva.

Miks peaks üks eestlane siia sattuma? Aga sellepärast, et siit külast on pärit Gerhard Reichenbachi ämm...

Edasi kujutage ette, et külla tulevad ühel juulikuu õhtul pool tosinat maailma tippkitarristi, kes annavad nädala jooksul igal õhtul külakoolis kontserdi, millesarnaseid ei pruugi kui tahes aktiivne kontserdikülastaja kuulda mitme aasta jooksul. Mõnel õhtul on koguni kaks kontserti ja kõik on tasuta! Mängijad, kelle pärast maailma kuulsamad kontserdisaalid on välja müüdud, mängivad siin oma sõprade ja külaelanike rõõmuks.

Kas suudate uskuda: külaelanikud tulevad järjekindlalt igal õhtul kuulama, ka vanamehed taverna ees teevad pausi ja istuvad poolteist kuni kaks tundi saalis ilma joogi ja suitsuta, suud lahti! Nende jaoks on need ainukesed kitarrikontserdid ja võib-olla üldse ainsad kontserdid elus ja tõenäoliselt jääb neile mulje, et nii mängitaksegi kitarri. Mõned vanamehed on nädala lõpuks eksperdid ja vaidlevad omavahel selle üle, millise kujuga peavad olema kitarristi küüned, et toon oleks hea.

Nädal aega muusikat

Eestis ei istu mehed poe ees, vaid poe taga ning on väga küsitav, kas miski neid üleüldse kunagi kontserdisaali meelitaks. Kreeklastel peaks aga idee järgi olema kultuursed geenid, mida ei jõua mõnesaja aastaga maha juua. Purjus ega lärmavat inimest ei ole ma siin kohanud. Nädala lõpuks on vanamehed harjunud, et pidevalt istub keegi taverna’s puu all ja mängib kaelamurdva tempoga Villa-Lobose etüüde, Bachi süite ja Giuliani sonaate.

Oot, kuidas see kõik üleüldse võimalik on!?

Ütlesin ju, et Gerhard Reichenbachi ämm on Vissani külast pärit. Gerhard, kelle kitarr on kõlanud ka meie “Fiesta de la guitarral”, võttis endale Kreekast naise ja elab nüüd Thessalonikis. Ta on praegu üks maailma hinnatumaid kitarriste ja ei ole oluline, kust täpselt ta lennuki peale astub, et mis tahes maailma punktis kontserti anda.

Juba teist suve kutsub ta oma sõbrad ja kolleegid siia külla kokku ehk teisisõnu korraldab rahvusvahelise Vissani kitarrifestivali. Siin on õpilasi mõnekümnest riigist üle maailma, toimub kitarrimänguvõistlus ja õpitakse üksteiselt seda, millest raamatud ei kirjuta.  

Lõunapaus hakkab lõppema ja üldse on targem arvuti kinni lüüa, siis saavad vanamehed vahelduseks ka mujale vaadata. Õhtul on jälle kontsert ja Laura Youngi arvates on tänane esineja – Duo Melis – praegu maailma parim kitarriduo. Laura ise on muide tänapäeva tuntuim ja hinnatuim naiskitarrist.

Kui kõik läheb kenasti, siis varsti näeme nii Gerhard Reichenbachi kui ka Duo Melisi Pärnu linnaorkestri ees, esitamas bulgaaria helilooja Rossen Balkanski kolmikkontserti.

Vaata ka

www.vissaniguitar.gr