Pärimusmuusika õpetab lastele muusikalist emakeelt

Eurolaulu juurde mängis torupilli Celia Roose – pärimusmuusik, lauluõpetaja ning kolmandat koolitalve Võru muusikakooli juht. Viljandi kultuuriakadeemias õpetanud Celia Roose otsustas kandideerida Võru muusikakooli direktoriks, sest Võrumaal on pärimusmuusika alles elujõus. Tõsi, on küll hääbumise tunnuseid, aga jõuab veel haakuda. Ja veel: “Hakkasime pärimusmuusika õppekava tegema ning läksin muusikakooli keskkonda nii sisse, et tahtsin näha, kuidas tehtu elama hakkab,” põhjendab Roose.

Kava koostati selline, et lapsed õpiksid tundma muusikalist emakeelt, edendaksid vaba musitseerimise vorme, kannaksid aktiivset muusikalist eluviisi ning tõstaksid omakultuuri kvaliteeti. Ainekavade autorid on Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud ja rahvamuusika eriala vilistlastest muusikakoolide õpetajad.

Celia Roose ütleb, et eks teda Võrus natuke peljatud – kui pärimuskultuuri edendaja tuleb koolijuhiks, äkki kaob õppekavast klassikaline muusika. Hirmu vastu aitas see, et Haanjas ja Võrus rahastatakse pärimusmuusika õpetamist teisest rahakotist – Lõuna-Eesti keele ja kultuuri riikliku programmi omast. “Tänavu taotleme jälle,” kinnitab Roose. Klassikaline muusika on aga tunniplaanis endisel kohal.

Lõõts, kannel ja regilaul

Raha oli 20 õpilase vastuvõtmiseks. “Ega suurt reklaami olnud, kirjutasin Uma lehes, Võru linnalehes, Võrumaa Teatajas, panime stendid üles,” rääkis Celia Roose. Taheti teha pärimusmuusikaõpingute alustamisest juttu ka televisioonis, kuid seal arvati selle rohkem kohaliku uudise olevat. Lõõtsa, väikekandle ja torupilli mängimist, regilaulu ja nooditundmist õpitakse ka Haanja põhikoolis tegutsevas Võru muusikakooli pärimusmuusikaklassis. Riik maksab õpetuse eest, vald õpetajate sõiduraha, õpilase kanda jääb 180 krooni kuus.

Haanjaga on hea koostöö – ka põhikooli direktor on lõõtsaõpilane, kinnitab Celia Roose. Pärimusmuusikat hakati Haanjas õppima valla, kooli ja kohalike seltside õhutusel – eks ole tore, kui Munamäe torni juures mängivad külalistele kohalikud muusikud! Kui jõulukuus oli poole aastaga õpitu ettemängimine, tuli kuulama palju Haanja rahvast.

Haanja põhikoolis on rahvamuusika alal 14 ja Võrus seitse õpilast, üks Haanja poiss otsustas saksofonimängu sinnapaika jätta ja alustas kodukoolis lõõtsaga, kuna sai endale pilli. Võrus jäi aga üks akordionieriala õpilane pärast lõpetamist edasi õppima – lõõtsa. Lisaks on neid, kes õpivad lisapilli: üks torupilli, kaks lõõtsa ja üks hiiu kannelt, räägib Celia Roose.

Muusikakooli tunniplaan on tihe – erialatund toimub neli korda nädalas. Eks emad, kel pill kodus, tahavad, et laps mängiks. Ja mängitakse rõõmuga. Haanjas on vanim õpilane 8. klassis ja noorim seitsmeaastane. Väiksem räägib võru keelt, suurem koolikeelt – tema keelt on juba kaheksa aastat koolitatud. Nooditundmise ja pilliõpetuse terminoloogia on kirjakeeles.

Teiste seas õpetab torupilli Anu Taul, lõõtsa Tarmo Noormaa, kannelt ja regilaulu Katrin Valk, hiiu kannelt Kadri Giannakaina Laube. Lapsed pole siiski tulnud nimede peale pilli õppima, enne hõigati välja erialad ja alles siis anti teada õpetajad, kinnitab Celia Roose, lisades, et vastuvõtt juba käis, kui ta Anu Tauli mesti meelitas. “Kui tüdrukutel on noor mees lõõtsaõpetajaks, eks nad tule ikka rõõmsamalt tundi,” muheleb Roose.

“Ettevaatlikult oleme tegutsenud, aga kiita oleme ka saanud,” on ta uhke kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi mulluse preemia üle.

Alguses polnud pille

Haanja kooli kodulehel on üleskutse pille annetada. Phare programmi raha eest osteti koolile neli lõõtsa ja kaks torupilli, need olid poepillid. Enne seda oli koolil üks eesti tüüpi lõõts. “Lõõtsadega ongi kõige keerulisem, lõõtsa ei tohi lasta jõude seista – mängimata lõõts kuivab ja hakkab õhku läbi laskma,” selgitab Celia.

Torupille tellitakse Ants Tauli käest, kes õpetab pillimeistriks välja ka poega. Kuus last tahab muusikakoolis torupilli õppida, ent kaks on selleks veel liiga väikesed, praegu on neil paras vilesid õppida. Ühel õpilasel on päris oma lõõts, kaks said need küla pealt laenuks ja ülejäänud harjutavad kooli pillidel.

Koolilastele on paras väikekannel, mida pole eriti saada. Mõnel on kapi otsas tolmunud vana kannel, kuid esialgu on need suured. Eesti oma kandlemeistrid on Rait Pihlap, Indrek Roosi ja Raivo Sildoja. Kultuurkapitalilt on muusikakool saanud üheksa kandle raha. Oluline on, et iga mängija saaks selgeks, milline pill on hea, kaugem eesmärk võiks olla nagu vanasti – kes mängida tahtis, pidi ise pilli meisterdama.

Celia mängib torupillile lisaks “karmoškat”: “Akordioni sain selgeks lapsena, taustsüsteem oli selline – onu ja tädi mängisid akordioni, kodus oli meil vahel Kikka Karla lõõts. Kui kooli läksin, pidin ümber, s.t õigesti mängima õppima,” lisab ta.

Võru muusikakooli akordioniosakond on Eestis üks arvukamaid. Eks tugev lõõtsatraditsioon annab innustust ka akordionimänguks. Kohalikud peod peetakse ikka akordioni saatel. Ka Võru akordionimuusika päevadel ja Võru kandlepäeval on Võru muusikakooli õpilased alati platsis.

Celia Roose on enda sõnul püüdnud Võru muusikalist keskkonda laiendada. Lisaks õppimisele korraldatakse õpetajate ja õpilaste ning lisapilli-õpilaste kontserte. “Võrus on väga hea muusikakool, võime end võrrelda suurte Tallinna, Kohtla-Järve ja Narva koolidega. Puhkpilliõppijad on ka meil,” ütleb Celia.

Lahkudes loen Võru muusikakooli ukselt: Palume uksed sulgeda piano’s.