Päike loojub läänes

Kas 2040.–2050. aastatel räägivad demograafid valge mehe üksindusest samamoodi nagu ajaloolased kunagi viitasid valge mehe koormale, kirjeldamaks Euroopa rahvaste imperiaalset vastutust?

Demograafia ei ole täppisteadus. Lugematu hulk masendavaid ennustusi, alates Malthusist kuni Rooma klubini, on osutunud valeks. Kuid hiljuti ajakirjas Foreign Affairs ilmunud veenva essee järgi toimuvad praegu demograafilised ja majanduslikud muutused, mis toovad sajandi keskpaigaks kaasa olulise nihke. Läänes elab siis ainult 12% maailma rahvastikust, kusjuures eurooplaste osa on ainult 6%. Vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist, 1913. aastal elas Euroopas aga natuke rohkem inimesi kui Hiinas. Majanduslikult moodustab lääs sajandi keskpaigaks umbes 30% maailmamajanduse kogutoodangust – see on tase, mis vastab 18. sajandi Euroopa majandusele ja on väiksem 1950. aasta 68%-st.

Näeme tagasipöördumist minevikku: lääs võtab sisse oma vana koha, kus oldi enne, kui Hiinas algas 19. sajandi alguses pikk allakäik. Kaua kestnud lääne domineerimine on lõppemas, seda toetavad ja kiirendavad lääne enda vead ja vastutustundetu käitumine. Astume uude ajaloolisse tsüklisse, kus saab olema suhteliselt vähem „läänlasi”, rohkem aafriklasi ja Lähis-Ida inimesi ning mis majanduslikult ja strateegiliselt tähtsamgi – palju rohkem asiaate.

Neid arve tasub arvestada kõigil, kes mõtlevad Barack Obama otsusele mitte osaleda Euroopa-Ameerika tippkohtumisel, mis pidi toimuma selle aasta mais Madridis.

On ahvatlev tõmmata paralleele USA ja Nõukogude Liidu külma sõja aegse võistlusega ning kasutada nüüd USA ja Euroopa suhete iseloomustamiseks konkureeriva allakäigu terminit. USA vaatenurgast on Euroopat lihtne ignoreerida, see pole enam probleem võrreldes Aasia ja Lähis-Idaga, ning Euroopa pakub ka vähe abi leidmaks lahendust probleemidele, mis huvitavad ameeriklaste enamust.

Osa Ameerika meediat on hakanud juba rutakalt ja provokatiivses toonis rääkima Barack Obamast kui teisest Jimmy Carterist ning ennustama, et ta on presidendiks ainult ühe ametiaja. Hoopiski tõsisem on aga mulje, mille jätab Ameerika poliitilise süsteemi skleroos koos suutmatusega ületada parteide vahelist lõhet ja sepistada rahvuslikku konsensust.

Ameerika poliitilised institutsioonid on vananenud. Need disainiti rohkem kui kaks sajandit tagasi peamiselt agraarriigi jaoks. Nüüd tuleb neid täiendada ja noorendada. Kuid see ei pruugi olla võimalik, kui arvestada sakraalset pühalikkust, millega paljud ameeriklased suhtuvad USA konstitutsiooni.

Euroopa Liidu jaoks pole küsimus selles, mis juhtub Madridis. Euroopa Liidu probleem on palju rohkem selles, mis juhtus eelmise aasta detsembris Kopenhaagenis planeedi päästmise tippkohtumisel. Või selles väljakutses eurorahale, mis väljendub just praegu meie silme all mitme liikmesriigi, eelkõige Kreeka nõrkuses.

Euroopa tuli Kopenhaagenisse ühise ja vastutustundliku hoiakuga. Euroopa Liit näitas teistele maadele teed ja käitus nagu hea õpilane ülemaailmses klassiruumis. Kuid Euroopa Liitu ignoreeriti, USA ja Hiina otsustasid rääkida üle Euroopa pea. Euroopa peab aru saama, et teda ei saa võtta eeskujuks, kui keegi ei pea Euroopat enam maailmas tõsiseks tegijaks.

Kuidas aga saab sind tõsiselt võtta, kui sa ise ei võta ennast tõsiselt? Euroopa Liidu välis- ja julge-olekupoliitika kõrge esindaja leedi Ashton üritas purustava maavärina järel Haitile minemata jätmist õigustada sõnadega „ma ei ole meditsiiniõde ega ka tuletõrjuja”. USA riigisekretäri Hillary Clintonit nende oskuste puudumine Haitile sõitmast ning oma toetust ja kaastunnet näitamast ei takistanud.

Revolutsiooniliste demograafiliste ja majanduslike muutuste valguses peavad ameeriklased ja eurooplased käituma tunduvalt vastutustundlikumalt. Selle asemel et ignoreerida teist poolt (Ameerika valik) või nutta haavatud ego pärast (Euroopa valik), peaksid nad globaalsetele väljakutsetele vastu astuma.

© Project Syndicate

Tõlkinud Mikk Salu