See on ka retoorika, mis lubab koonduslaagris töötamist nimetada teeks vabadusele, kümne juhitava lõhkepeaga kontinentidevahelist raketti Peacekeeperiks ja Vietnami külade ujutamist põleva napalmiga vaigistamisprogrammiks. Kahtlemata on nende, 20. sajandi kõnemanöövrite eesmärk õigustada toonaseid valitsevaid režiime juba ennetavalt – tunnetuse ja retoorika tasandil, luues aktiivselt päevapoliitilist retoorikat ja lojaalset kõnerepertuaari.

Eesti on muidugi liiga väike ja väeti, et siin võrdlusi pakkuda, siinsed võitlused on tühised, nagu ka luukered, mida kapis hoida või väljamõeldiseks kuulutada. Ometi näeb ka Eesti valitsuskoalitsioon 21. sajandil kõvasti vaeva, et avalikes kõnedes pidevalt taastoota poliitiliselt korrektseid keelefiguure ja -piruette, hegemoonilist maailmavaadet ning tühistada tunnetuslikud ja moraalsed alternatiivid.