Õpetaja Maurus lunastab Linnateatris eesti koolipoisse

##Õieti ongi “Tõe ja õiguse” teise osa teatrissepanemise puhul loomulik keskenduda Maurusele, sellele vastuolulisele ja suurele mehele, kelles peegeldub midagi väga-väga eestilikku. Teine tähtis tegelane – Indrek – on oma inimesekskujunemise valus vähem huvitav. Ta juttki on enamasti väheütlev – ka Linnateatri lavastuses ta enamasti vaid vaatab ja kui midagi ütlebki, siis enamasti “ei tea”.

Argo Aadli mäng Indrekuna on siiski haarav. Indreku kohmetus ja avatus on oma siiruses liigutavad. Tema vaatamiste ja kuulamiste rea lõpus toimub ka romaani ainesest tulenev üks ja ainuke plahvatus – kuulutamine, et jumalat ei ole olemas. Selle Indreku plahvatamise eel peab lavastus vaatajat ligi viis tundi kinni, valmistades plahvatust ja sellele järgnevat lõppmängu põhjalikult ette.

Elmo Nüganen jätab dramatiseeringus välja ühe olulise Mauruse teksti. Kooliõpetaja räägib romaanis Indrekule, et too on “härra Mauruse esimese järgu koolis, mis on puht eesti kool”. Välja jääb dramatiseeringutes enamasti kasutatud Mauruse lisamärkus, et puht eesti koolis oli õppekeeleks enne saksa ja nüüd vene keel.

Rahvaste Paabel

Nüganeni “Tõde ja õigus. Teine osa” ei näe Indreku mässus vaid Ramilda kaotamisest sündinud trotsi. Seal on taga olud ja vaim, mis olid olemas Treffneri gümnaasiumis Jurjevi linnas. Maarahva identiteedi kõikumalöömine suures paljurahvuselises Paabelis, kus valitses tohutu ideoloogiline sigri-migri, alates Mauruse antisemiitlusest kuni Timuski (Jaanus Rohumaa) sotsialismini ning Nietzsche Übermensch’i mõteteni.

Nüganen paneb Mauruse kahel olulisel hetkel istuma pika söögilaua keskele ehk siis Jeesuse kohale, tsiteerides paljude (Buńuelist Lauritsani) meelisallikat – Leonardo “Püha õhtusöömaaega”. Andes nii Maurusele tõelise vaimse liidri tähenduse.

Kui ta aga koolist lahkuvale Indrekule viieka ulatas, tuletas ta hetkeks meelde Lauri Leesit. Mitte et Üksküla Leesit väliselt järele teeks – Leesi ise ongi tänapäeva Maurus. Mees, kes lööks patsi vanakuradi endaga, kui teaks, et tänu sellele mõni poiss või tüdruk hariduse poolest eurooplase mõõtu eestlaseks välja veab. Linnateatri laval on tabatud tänases päevas sisalduv mauruslikkus.