„Ootamatu tühjus” võib kinosaali tühjendada
Filmi tegevuspaik on Tokyo punaste laternate piirkond kogu oma hiilguses, kus armastus on pelgalt füüsiline ja õnnetunne droogidega keemiliselt esile kutsutud.
Lõbujanulised peategelased lahutavad eesmärgitult vegeteerides meelt kesk suurlinna plinkivaid neoontulesid, räpaseid narkourkaid, lõbumaju ja kõlvatut ööelu, kõikudes porno ja erootika piiridel.
Gaspar Noé filmi läbiv põhiidee on reinkarnatsioon, kus narkomaania esindab surmatungi, aga vastanduv seksuaalsus lõputut eluringi. Tiibeti surnuteraamatu järgi kuuleb hing elust lahkudes loendamatuid helisid, mis kutsuksid elusas inimeses esile ajurabanduse.
Režissöör on kasutanud ideed šokiteraapia teenistuses. Publikule peavalu tekitav võimendatud helitaust seguneb karjuva vaikuse ja kohati liigagi ereda valgusega. Osav kaameratöö aitab luua efekti, nagu viibiks vaataja sündmuste keerises, jälgides maailma hingena peategelase selja tagant.
Need, kellele see kõik on liiga traumeeriv, lahkuvad keset seanssi saalist. Teised vaatavad lummatult ja lõpukaadrite ajal aplodeerivad. Ükskõikseks see film vaatajaid ei jäta, kuigi võib põhjustada kinosaalis ootamatu tühjuse nii hingelises kui ka otseses mõttes.
 |
  |
 |
