Onu Bella skandaalse karjääri kokkuvõte
Seda nihestab autori otsus pikkida loo vahele reisimuljeid kaugetelt saartelt, mis distantseerivad tänast Onu Bellat tema kunagistest tegemistest veelgi rohkem. Õigupoolest ongi siin tegemist eluloolise raamjutustusega, mille vormivõte pärineb „Dekameronist” endast: minnakse kuhugi ja räägitakse ajatäiteks millestki.
Raamistavate reisimuljete vahelt vaatab vastu lineaarne lugu sellest, kuidas Igor Maasikust sai kõigepealt melomaan ja seejärel Onu Bella kui postpunkansambli Öörahu solist, sealt edasi skandaalne sooloartist ning lõpuks oma elu ja tehtuga rahul olev DJ ja raadiosaatejuht. Asjaliku meenutajana ei keskendu Onu Bella mitte oma saba kergitamisele, vaid proovib panna oma kujunemisloo ja artistikarjääri ennekõike ajastu konteksti. Ning lugejale endale jääb ruumi mõelda ja otsustada, kui õigustatud on tema mälestused Onu Bellast kui ropendavast nilbikust või andekast ja eneseteadlikust Frank Zappa mõõtu sotsiaalsest provokaatorist.
Tümakakultuuri teke
Mis raamatu popkultuurihuvilisele huvitavaks muudab, on sissevaade 1990-ndate alguse meelelahutustööstusse. Miks me hakkasime korraga päkapikudiskot kuulama? Kuidas pidutsetakse väljaspool pealinna? Kus on kõigi tehistähekeste tegelik turg? Millal ja miks sai päkapikudisko ajastu otsa ja mis tuli asemele? Ning peamine: kuidas teha ilma laulda oskamata bändi, mis paneb ühel hetkel kõigile pika puuga ja mida kas armastatakse või vihatakse?
Kokkuvõttes kipub jääma mulje, et Onu Bella teab väga hästi, mis on tähtis ja toimib ning miks. Kuid vähem oluline pole siin mitmeplaanilises narratiivis ka Onu Bella enda karjäär ning sellega kaasnenud kohati lausa uskumatud seiklused ja koostööpartnerid. Tagasivaatajana on Onu Bella korraga südamlikult siiras ja teravalt aus.
Raamatut raamistavad reisimuljedki ei jää oma muhedalt teravuselt alla, reisikaaslase Geete Pärliräti kõrval jätab Onu Bella endast keskmisest kõvasti avatuma, kuid seejuures varjamatult (enese)iroonilise keskealise eesti mehe mulje, kelle tähelepanekud on teravad ja tabavad.
Tagakaanel koha leidnud CD-plaat on käsitatav peamiselt teksti täiendava ajaloodokumendina. Vanad salvestused pole just maailma parima kvaliteediga, kuid annavad aimu sellest essentsist, mis bändis ja Onu Bellas tollal oli ning kuidas see päriselt kõlas ja millist aurat enda ümber levitas. Pole vahet, kas Onu Bella tekitas omal ajal eufooriat või tülgastust, „Dekameron” tasub igal juhul tema fenomeni mõistmiseks läbi lugeda.
