OLEV REMSU: Toomas Kuter müütide valgusel
Mõlemad autorid on ideoloogid, loovad angaeeritud tekste, Õunapuu on “Sinu teejuhis ristiusku” vuhti täis, Kuter on leebem. Õunapuu annab rooska, Kuter kogeb tõmmet jumala poole. Õunapuu tõstab kilbile mina ja vabaduse, Kuter isekusest lahtiütlemise.
Missugust jumalat Kuter kummardab? Algul tundus, et tema Taevataat on Jahvest sirgunud ristiusu Jehoova, ent peagi sai selgeks, et ta austab Kõrgemat Võimu ehk niisama oikumeeniliselt nagu Õunapuu, ainult et paljastusiha asemel kannab ta südames häbenemata armastust.
Õunapuu on väljakutsuvalt mehelik, Kuter poeetiline ja lüüriline. Kui teksti autor poleks teada, võiks arvata, et kirjutajaks on naishing. “Südame latern” meenutab Maara Vindi kunstmuinasjutte “Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint”. Ka Vindi puhul ei saa selgust, mis sorti usku ta südames kannab. Ent kui Vint kandub rohkem kuhugi jumalata taoismi, budismi või krisnaiitlusesse, siis Kuter on ikkagi judaismile-ristiusule lähemal.
Mõnikord belletriseerib Kuter müüte, mis ääripidi puutuvad kokku Piibliga, ent ta konstrueerib neile juurde Piibli-eelse aja ja tegevuse. Ei ole kahtlust, et Naise prototüübiks jutus “Legend” on Eeva, Mehe algkujuks Aadam. Ent erinevalt loomismüüdist on Kuter pannud Eeva isepäiselt käituma kuskil kauges, eeterlikus kosmoses. Ja müüdid teatavasti ongi piiblitekstist vanemad, nii et seesugune tegu on õigustatud.
Müstifikatsioon tagakaanel?
Kuteril on oma kunstmüüt “Loomise lugu”, kuid minu meelest ei kanna see mingit erilist sõnumit. Kuteri probleemiks ongi, et tal ei ole suurt midagi öelda, ainestikku jätkub ainult paari esimese jutu jaoks. Õunapuu ja Vint ei korda ennast, Kuteri jutte on raske üksteisest eristada. Tema lugudes ei joonistu välja konkreetset ruumi ja aega, ta kirjeldab avarust ja olu enne suurt pauku, tal ei ole tegelasi, kes meile meenutaksid kedagi reaalsest elust. Kuteri tegelased on müütilised, nendele kaasaelamine nõuab lugejalt heasoovlikkust või pingutust.
Kuteri juttudes on rohkem kirjeldust ja vähem tegevust. Näiteks muidu sümpaatne “Kuuvarjutus” koosnebki ainult kuuvalguse- ja taevamaalingust. Selles mõttes on Kuter oma lugude anreerimisega veidi eksinud, pidades neid muinasjuttudeks – tegelikult on muinasjuttudel tugev loogilise tegevuse selgroog. Kirjeldused teadagi köidavad üksnes esteete, neid võib nautida ainult keele ilu ja värvikuse puhul. Kuteri kirjeldamisoskus ei ole kõige kehvem, aga ikkagi kidane, ta sõna- ja lausevalitsemine jääb ateistist oponendist maha.
Väljenduskohmakusest hullem on üllatuse ja uudsuse puudumine. Ainult enesetutvustus tagakaanel lõi mind pahviks: Toomas Kuter on Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte lauljate konkursi president, Gavrila Deravini nimelise Venemaa kirjanduse ja kaunite kunstide akadeemia korrespondentliige, Venemaa regioonidevahelise kirjanike liidu liige, Türgi-Kaukaasia rahvaste ühenduse TKREA auliige jne. Kas on see nali? Müstifikatsioon? Igatahes ei helise see tekst kuidagi kokku sellega, mis on kaante vahel.
