Nutikas eunuhh toob selgust mõistatuslikesse mõrvadesse

Jason Goodwini eunuhhist detektiivi Yasimi seikluste teine raamat “Maokivi” on detektiivilugude austajaile paras pähkel. Goodwin pani sümpaatse ja aruka mehe juba oma esimeses Yasimi-raamatus “Janitsˇaride puu” keerulistesse olukordadesse. “Maokivis” on ta oma peategelase-kangelase jaoks välja mõelnud veelgi verisemad sündmused.

Keiser Konstantinus toob 375. aastal Delfist Istanbuli maosamba. See on tõeline käsitööliste kutseoskuse ime, mis pidi tähistama kreeklaste võitu pärslaste üle Plataia  lahingus – kolm hirmuäratavat maopead ja neile toetuv suur pronksist katel. Katel oli kadunud juba ammu, maopead suhteliselt hiljuti.

Kuigi tundub, et kadunud maopead on mõrvade lahenduse võti, ei tasu teha ennatlikke järeldusi, mis viivad ka detektiivi eksiarvamusele. Kiireks läheb Yasimil siis, kui prantslasest arheoloogi Lefevre’i tapmine muudab ta mõrvas kahtlustatavaks. Et päästa oma head nime ja veelgi enam oma elu, otsustab Yasim ise saladuslikud mõrvad lahendada.

Loo põnevamaks muutmise nimel toob Goodwin  vett sogasemaks ajama inglaste kuulsa poeedi lord Byroni, veemeeste gildi, tapetud arheoloogi imekauni naise, kes paneb Yasimi südame kiiremini põksuma, ja iidsed Bütsantsi aarded – karika ehk Püha Graali ja taldriku, mis olevat pärinenud pühalt söömaajalt. Legendi järgi on need aarded peidetud  ühte maailma suurimasse ehitisse – Hagia Sophiasse. Milliseid üllatusi on kirjanikul varuks, seda tasub juba ise lugeda. Pettuda ei tule.

Kuigi lugeja võib ka ise nuputada loole lõpplahendust ja jälgida detektiivi vaheda mõistuse arutluskäike, tuleb tunnistada siiski lüüasaamist. Sest Goodwinil on abiliseks Yasim, sultani ja tema ema soosik, kelle jaoks ei jää ükski mõrv lahenduseta.

Mööndustega pereraamat

Jason Goodwin on loonud Yasimist värvika, tõetruu ja andeka detektiivi, kelle olemasolus oleks patt kahelda: “Yasim ei mõjunud väljakutsuvalt meestele, kellega ta kohtus, ega ka naistele. Oma lahke näo, hallide silmade ja tumedate juustega, mida nelikümmend eluaastat polnud märgatavalt hõrendanud, oli Yasim kuulaja, vaikne küsitleja ning mitte päris täisväärtuslik mees. Yasim oli eunuhh.”

Sama on ka Istanbuli ajalooga tihedalt põimunud seiklustega, millest lugedes pole autor laskunud liialdustesse ja säilitab sündmuste usutavuse. “Maokivi” võiks teatud mööndustega nimetada isegi kogu pere seiklusromaaniks. Ajaloohuviline pereisa ammutaks siit teadmisi Bütsantsi ja Istanbuli kohta, noorukist perepoega ärgitaks raamatut lugema värvikad kirjeldused sultani haaremi elust, pereema silm jääks peale mitte ainult mehisel ja nutikal Yasimil, vaid ka detektiivi söögivalmistamisnippidel, millest lugedes saab aimu Türgi köögist.

“Maokivi”

Jason Goodwin

Kirjastus Varrak, 2008