Nõval avastad looduse ilu
Nõva maastikukaitsealast on kujunenud puhkajate meelispaik, suvekuudel on seal raske leida kohta, kus päevitadagi, rääkimata siis inimtühjast või vaiksest piirkonnast.
Nõva kaitsealal on tegemist mitmeks päevaks. Võib laagripaiga ümber jalutada ja luidetele tõusta. Vaadata laevu ja purjekaid merel seilamas, laineid tasakesi randa sahisemas, linde mere kohal liuglemas. Mõnusad männimetsad rahustavad ja pakuvad tavalisest erinevat ümbrust jalutamiseks. Rajakesi ja teekesi jagub, vali vaid suund ja hakka astuma.
Natuke otsides leiab jõekese, mis rannaäärsest järvest merre suundub. Kel aega mitu hommikut jõekese juurde minna, see saab iga kord üllatuse osaliseks. Läbi liiva endale teed murdev jõeke muutub pärast iga tõusu-mõõna, rajades igal hommikul uue voolusängi.
Kui võimalik, siis tasub mööda rannikut kaugemale liikuda. Hea otsimise korral leiab rannajoonelt alternatiivsauna, mis igaühele vaba kasutada. Ka kohti, kus lagunenud rippsillad üle ojakeste aitavad või kummalised konstruktsioonid metsaveerel kõrguvad.
Omaette vaatamisväärsusteks on nõukogude ajast jäänud militaarrajatised. On ju Nõva rand säilinud puutumatuna vaid tänu Nõukogude piirivalvele, kes ala omal ajal külastajatele sulges. Praegu annavad sellest ajast aimdust piirivalveputkade ja tornide jäänused ning radarikompleks neemenukal. Tõustes kõrgele radarikünkale, avaneb vaade piki rannajoont kaugele. Näeb üksikuid majakesi, männimetsi, lahtesid ja luiteid. Kuigi tuulehoog tugevalt sasib, ei taha sellest kaunist vaatepildist lahti lasta.
Maastikukaitseala teed on käänulised ja tolmavad, ent see ei vähenda nendel sõitmise põnevust. Metsateid mööda liigeldes võib jõuda üllatavatesse kohtadesse, sattuda vaatetorni jalamile või mõne väiksema järvekese kaldale. Põõsaspea neeme tipul on ka vana piirivalvetorn, mille katuselt kaunis vaade rannajoonele ning silmapiiril sinetavale Osmussaarele avaneb.
Imeilusad on Nõva päikeseloojangud. Lummav veripunane ketas silmapiiri taha vajumas, värelemas pea olematutel laineharjadel. Loojangupäike toob musta siluetina esile kaugemal asuva Osmussaare ja üksikud laevad oma pikal teel.
Ajal, mil merele juba öö saabunud, võib maismaa kohal veel heledamat taevast näha, aeglaselt kaob seegi luidete taha ja maad võtab pilkane jahe öö.
Sel hetkel on mõnus sooja lõkke ümber istuda, päevasündmusi meenutada, vaikselt vestelda, kuni uni võimust võtab ja igaüks oma sooja pessa poeb.
Tasub teada
Seiklejate Klubi ettevõtmised: www.ida-viru.ee/seiklus
Nõva puhkeala: www.rmk.ee/pages.php3/0103010105
























