Noorpõlvemälestused väikelinnast läbi lõbusa häbiloori

Rootslase Jonas Gardelli romaan „Koomiku lapsepõlv”, mis Võrus lavale jõudis, paistab esmapilgul olevat täiesti tavaline noortetükk. Noored inimesed avanevad karakteritena, keskkonnaks kool ja kodu. Ent ometi suutis teatrikeelde pandud materjal tuua esile ühe Gardelli teose hoiaku. Siin tekib väikelinna atmosfäär, kus lisaks lapsepõlvenostalgiale annab tooni kriitiline hoiak. Tegu on ühiskonnaga, kus on rohkesti pahesid, näiteks koolikiusamine.

Endla teatrist laenatud võrokene Sten Karpov mängib täiskasvanud minategelast, kes loob lisaks raamile ka erilise tagasivaatesuhte. Lavastuslikud võtted suudavad esile tuua tõsiasja, et just tema mälestustest astub välja noor minategelane koomik Juha, keda mängib Hendrik Vissel.

Tegelasi on lavastaja Tarmo Tagametsa dramatiseeringus rohkesti. Näitlejaid sama palju. Siin on Võru teatriateljee taustaga ja mõningase kogemusega tegijaid, noori stuudiost, kes päris rohelised, ja siis veel külalisi linna pealt, keda võiks vabalt kutsuda kohaliku rahvateatri staarideks. Eerinevust oskustes ja tasemes pole kuhugi peita – kohati on asi diletantlik.

Tugev ansambel

Aga mis kõige kummalisem, „Koomiku lapsepõlve” lavastuses on suudetud kõik need täiesti erinevad näitlejajõud koondada ansambliks, nii et tegevus jookseb järjekindlalt ja selgelt ning sõnum jõuab pärale. Ansamblimäng ja sellest sündiv ühtsus pöörab kummuli reegli, et teos on nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. „Koomiku lapsepõlve” kunstitulem on hoomatav lavastuse nõrkade elementide kiuste.

Tuuli Tubina kujundatud lava on tinglik, aga tähistab hästi tegevuseks vajalikku ruumi, mis transformeerub kergesti köögist tänavaks ja elutoast võimlaks. Muusikaline kujundus osaleb aktiivselt tegevuses.

Dramatiseering koosneb paraja pikkusega stseenidest, kus on oma kindel puänt, milleni iga stseeni lõpus ka välja jõutakse. Mõnel juhtumil raskesti, kuid üle jõu käivat siin midagi ei ole.

Lugu noorusest, mis kutsub aastate pärast meenutajas esile tühjusetunde, jookseb mitmetähenduslikkuses, kus on tajutav kunstiambitsioon. Mis on vähemalt osas ka realiseerunud.