Noored teatraalid lajatasid Viljandis kolme tükiga

Viljandi on maaliline väikelinn, eriti kui järve poolt linnale alt üles vaadata. Aga sellel pole järgnevaga suurt midagi ühist. Ehk ainult niipalju, et väikekodanliku dekoori all võib pulbitseda jõuline nihe, ent ega tal seal mugav ole.

Väikekodanlik dekoor on tunduvalt tugevam pind kui habras munakoor, mille seest elu suudab end suhteliselt kergesti välja murda. Väikekodanlus on võimas jõud.

Samas siiski mitte nii võimas, et suudaks kultuurikoolile oma kaetava kaane peale panna.

Nimelt kultuurikoolist me alustamegi – Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. “6. lend teatrikaid,” nagu nad ennast ise nimetavad.

“Fortinbras jõi end täis”

“Fortinbras jõi end täis” on lavastus, mis avas möödunud nädalalõpul Viljandi kolmeühikulise esietendusterodu. Poolaka Janusz Glowacki näitemängu panid püünele tudeng Sven Heiberg (kes ise ka kaasa mängib) ning kursuse ja kooli juht Kalju Komissarov. Ja need härrased tegid seda värviliselt. See on üks värviline lavastus.

Ikka tahaks tõmmata paralleele möödunuga, eelmiste tulemistega, kui uued ukse jalaga lahti löövad. Ja üsna jalaga löömine see Viljandi tudengite tulemine on. Kas või juba selle kaudu, et esimest korda kooli ajaloos läheb sealt terve kursus näitlejaid in corpore tööle riigiteatrisse – Pärnu Endlasse. Jätkugu Endla juhtidel aru seesama diplomilavastus ka kavva võtta – tükk on seda väärt, et teda paarkümmend korda Küünis mängida. Noored saavad valmis tööga teatrisse sisse ja publik tuttavaks. Ühesõnaga, lavastus on valmis ja kursus samuti. Niipalju kui kooli lõpus olla saab.

Niisiis – võrdlused. Kuskil kuklas kummitab Komissarovi juhendatud “lavaka” 13. lennu “Hamlet”. Umbes-täpselt 20 aastat tagasi, kui praegused lõpetajad sõimes käisid.

Mõlemad lavastused on maalilised, mõjuvad kui jõulised pintslilöögid lõuendil. Kohati on paksult spaatliga õlivärvi peale tõmmatud, aga see ei ole mitte mäkerdamine, vaid maalitehnika. Teadlik ja läbi tunnetatud. Mis omakorda ei tähenda, et samal lõuendil ei oleks kolme oravasabakarvakesega nikerdatud stseene.

Noortele on oluline, millega nad laval tegelevad. Ning samuti paistab, et lavastuse ettevalmistusprotsessi käigus on noored inimesed saanud poliitiliselt teadlikuks. Teavad küll juba, mis filtrite läbi peaks päevapoliitilisi mänge vaatama, kuidas iga-

päevast uudistevoogu vastu võtta. Ning see teadmine kandub ka saali, nii et päeva lõpuks on laval sotsiaalselt oluline, sotsiaalkriitiline lugu, millega õnneks ka üle ei pingutata.

See lavastus on stiilipuhas ja “õigetel alustel”, tasakaalus – on näha, et töö on noori näitlejaid tubli tüki arendanud ning protsess omakorda on küpseks teatriks, tulemiks vormitud. Aga minge vaadake ise: 24.–26. maini esitavad noored oma lavastusi Tallinnas Hobuveskis. Lisaks kõnealusele mängitakse Oleg Titovi lavastatud “Kolme õde” ja Peeter Raudsepa tehtud “Müsteerium buffi”.

“Börs ja börsitar”

Järgmine anne – “Börs ja börsitar” Ott Aardami autorsuses ja lavastuses (seega siis kahekordne debüüt) Ugala väikeses saalis.

Siin kerkib üle aegade püsiv küsimus: kas noor inimene peab olema revolutsionäär või mitte? Kas debüüt peaks olema programmiline seisukohavõtt või midagi muud?

Aardam nimetab oma teksti naljakaks looks tõsistel teemadel. Ja eks see täpne ole. Aga tuleb tunnistada, et see on koht, kus kriitika kritiseerib ja publik saab tormi jooksma.

“Börs ja börsitar” räägib loo üliõpilasest, kes peab tõestama, et ta ei ole oma seni saadud stipendiumi mitte maha joonud, vaid kenasti uue pilli ostmiseks tallele pannud. Tal on vaid mõni päev aega ülikooli rektorile pangast vastav tõend tuua. Siit algab triangel, kus näidatakse kapitalistliku kodumaa müügimehi, armastuse ja raha suhteid, tutvumiskuulutuste veidrikke ning sekka ka siira ja helge armastuse liini, mida omakorda raha ähvardab rikkuda. Lõpuks on kõik õnnelikud.

Kõlab tuttavalt? Ongi. See on väga lihtne lugu ja sellisena paraku magedavõitu. Just näitemänguna. Kõiki neid süzˇee-

käike oleme me C-kategooria filmitoodangus näinud ja ega lavastus ka midagi juurde ei anna. Tõsi, kohati, eriti Hilje Mureli ja Karol Kuntseli koha pealt, on see väga ilusti mängitud, aga need stseenid jäävad vaid teatrikunsti saarekesteks estraadiookeanis.

Ehk on see idealistliku kriitiku põhjendamatu hala, aga just pretensioonitus on see, mis saalis istudes meeletult häirib – kui vaadata teatripilti laiemalt. Pretensioonitust ühelt debüüdilt ometi ei ootaks, vähemasti mitte noore inimese debüüdilt. Jah, need teemad on olulised ja armsadki, aga väikelinna väikekodanlikule publikule suunatud kastmes lahendus on hämmastav. Tõsi, iga teater vajab “lihtsat oma eesti lugu”, aga mõni aasta teatris töötanud noorel, heal ja muu hulgas ka perspektiivikal näitlejal on vist veel vara siirduda lavastuste manu á la Ivo Eensalu.

“Nora/Maja”

Kolmandaks esietendus suures saalis Ibseni “Nora/Maja”. Debüüt seegi – Viljandi kultuuriakadeemia lavastajaeriala tudengi Helen Rekkori debüüt riigiteatris.

Mõneti, tuleb tunnistada, võibki neid lavastusi vaadata koos, omamoodi “väikekodanlase paketina”. Ja raha on Ibsenil muu hulgas ju samamoodi teemaks. Raha ja arrogantsus. Enesekesksus. Välise imago kujundamine ja hoidmine. Allaheitlikkus. Armastus. Nii võibki vaadata lavastusi variatsioonidena etteantud teemal.

Debüteeriva lavastajatudengi lavastusjoonis erineb debüteeriva näitleja omast. Enim ehk just professionaalse joonepuhtuse poolest. Börsilugu oli sätitud väikesesse saali toimima ja tormlema, nii et kohati paistis see kui värvipliiatsitega mängiva lapse sota-pota ja paiguti pliiatsisöed murdusid – siis haarati uus ja teist värvi joonistuspulk.

“Nora/Maja” on joonestuslaua taga terava hariliku pliitasi ja täpse joonlauaga välja mõõdetud. Sellisena stiilne, kuid kohati siiski liiga kuiv ja tehniline. Seega – käsitööoskustele viis pluss, aga nüüd tahaks juba rohkemat näha. Tahaks näha vallatusi vormiga – nii intellektuaalsel kui ka puht välisel tasandil, tahaks näha fantaasiat, jõudu, ükskõiksust kaanonite vastu, oma pilku ja nägu. Teisisõnu – tahaks revolutsiooni siingi.

Ma saan aru, et väikelinna teater ja selle juhtkond on või arvab end kahvlis olevat. Mõeldes: ega me siin mingit avangardi panna ei saa, siis ei vaata keegi. Ning selline surutis kandub ka teatris töötavale lavastajale ja näitlejaile. Aga avangard ei pruugi ju alati olla laval oksendamine või publikule näkku karjumine. Teatrikeel on ehk rikkaim ilmas, uudsete lahendustega on võimalik välja tulla ka nii, et publik sellest esimese hoo ja hoobiga arugi ei saa. Et see oli nüüd midagi uudset või eriti vaimukat. Peaasi, et on huvitav ja igav ei hakka. Kui noored etableerunud teatrite etableerunud publikut väikeste “pettekatega” uute avaruste juurde ei juhi, siis kes veel?

Niisiis – noortele jaksu ja julgust! Teatrijuhtidele julgust ja aru.