Keelevaidlus võib saada alguse ka täiesti ootamatust seigast, näiteks hoonele nurgakivi panekust. Kui selgus, et uus Tartusse ehitatav lasteaed ristitakse populaarse multifilmi- ja raamatutegelase Lotte järgi, tekitas see ka nurinat. Nurisejad ütlesid, et kuna vanemad rikuvad oma laste keelevaistu niikuinii juba sünnist saadik, pannes neile võõrapäraseid nimesid, mida hääldatakse teisiti kui kirjutatakse, siis linn peaks olema targem. Kandku tulevane lasteaed Lote, mitte Lotte nime! Eesti keeles ei öelda seal ju kahte t-d!
Ka EPL-ile, kes andis välja “Leiutajateküla Lotte” raamatu, heideti ette, et peategelase nime pole muudetud eestipäraseks. See ei oleks küll sellegi pärast kõne alla tulnud, et Lotte oli juba multifilmist tuntuks saanud.
Mis rahvusest on koer?
Keelevaistuga ei ole lugu nii lihtne, et saaks tõmmata piiri, kas seda on või mitte. Keeletoimetajate ja muude keeleinimeste seas on päris tavaline, et mõni asi, mis häirib üht, jätab teise täiesti külmaks, ja vastupidi. Igaühel näivad olevat oma valupunktid. Lotte-Lote personaalküsimus tuletas küll meelde, kuidas tuttava koerast Popist tehti loomakliiniku paberites Boppy, ent neid kaht nime ei saa minu arust võrreldagi. Lotte tegutseb muinasjutumaailmas, mis on tinglik ja kuhu sobibki natuke isemoodi nimi. Pealegi ei leidu selles võõrtähti – ei mingit x-i, y-t ega w-d!
Palju häirivamalt mõjuvad minu arust vildakad pealkirjad. Peab ju lavastus ja film kord pandud nimega edasi elama ja ajalukku minema, aga nime- ja sõnavalik kuulub ka kunsti sekka.
Näiteks on NO-teatril venekeelse pealkirjaga etendus, mis peaks kirjutatama “Gorjatsˇije estonskije parni”. Teatritükile nime pannes pole aga vaevutud sõnaraamatuid vaatama või on vaadatud vaid põgusalt. Kui sageli eksitakse vene sõnade kirjutamisel sellega, kuhu panna j ja kuhu mitte, siis selles pealkirjas on see asi korras. Kuid gorjatsˇije teine täht on millegipärast a, kuigi peaks olema o.
Pronksist tehtud öö
Vana Baskini teater tõi lavale “Plastikvõileiva”. Kes keeleasju jagab, see teab, et materjali nimi on plast ja et ik-liiteline sõna ei saa eesti keeles tähendada materjali, vaid eset või olendit. Õigekeelsussõnaraamatus esineb plastik plastsuusa tähenduses. Argikeeles on see aga plasti asemel käiku läinud ja teater ilmselt ei kahelnudki, kas parem poleks mitte “Plastvõileib” või ehk ka “Plastmassvõileib”.
Hiljuti valmis Urmas E. Liivi dokumentaalfilm “Pronksöö Tallinnas”, mis võinuks saada nimeks “Pronksiöö”. Pronksöö tähendab pronksist valmistatud ööd – nagu on pronkskuju, pronkssõdur, pronksmees. Tõenäoliselt ongi just kuju hüüdnimi mõjunud eksitavalt, sest Google’i otsing annab õiget pronksiööd vastuseks pea kolm korda vähem kui “pronksöid”. Mõnel puhul samas tähenduses kasutatud kristalliööga on lugu vastupidi, seda kohtab “kristallööst” rohkem. Võib-olla sellepärast, et nimetus oli juba varem tuntud seoses 1938. aastaga, mil natsid Saksamaal juutide kauplusi rüüstasid.
On kahju, kui internetis, kust sageli kirjutusviisi kontrollitakse, võtavad ülekaalu väärvormid. Enamjaolt eelistatakse ju sõnakuju, mida seal on rohkem. Kui aga oma tööle pannakse mõtlematu pealkiri, siis on see ka kurb.
