Nicaraguas rohelise kulla jälgedes

“Rohelist,” vastasin, ja jätsin sedapuhku geograafialoengu pidamata, kirjutab Audentese ülikooli sotsiaalteaduste lektor, arengukoostöö ja õiglase kaubanduse aktivist Riina Kuusik.

Roheliseks kullaks nimetatakse nafta järel enim müüdavat kaupa – kohvi, mida toodavad 20 miljonit arengumaade talunikku ja töölist ning mida juuakse maailmas üle 400 miljardi tassi päevas. Maailma suurim kohviturg on Ameerika Ühendriigid, kus juuakse aastas 20 miljardi dollari eest kohvi. Soomlane tarbib aastas keskmiselt 9,5 kg kohvi. Et kohv on ka eestlaste igapäevane tarbekaup, siis otsustasin selgeks saada, kuidas elavad Kesk-Ameerika inimesed, kelle elu on juba põlvkondi sõltunud kohvi kasvatamisest, ja miks tahavad paljud väiketalunikud müüa oma saagi ühistutele, kes tegutsevad õiglase kaubanduse (Fair Trade) süsteemis.

Samuti kripeldas hinges ühe Tallinna esinduskohviku ettekandja vastus mulle, kui küsisin, kust nende pakutav kohv pärit on. “See kohv tuleb masinast!” teatas ettekandja enesekindlalt. Tema väide meenutas mulle ühe linnalapse surmkindlat veendumust, et piim tuleb poest. Niisiis võtsin kümmekonna Soome õiglase kaubanduse aktivistiga ette reisi Kesk-Ameerika kohvifarmerite juurde.

Vihmaperioodi lõpus ehk detsembris, mil me Nicaraguasse jõudsime, algab seal kohvikoristus. Sõltuvalt aastast valmivad kohvioad kolme kuu jooksul detsembrist veebruarini. Sel ajal võtab kohvikorjamisest osa ligi 200 000 inimest, valdav osa neist hooajatöölistena, et teenida veidi lisa jõulukingituste tarbeks, laste koolirahaks või toimetulekuks kuival perioodil, mil napib tööd ja toitu. Kuna saagikoristus langeb kokku laste koolivahe-

ajaga, siis korjab väiketaludes kohviube terve perekond.

Erinevalt suurettevõtete viisist luua kohviistandused eelnevalt lageraies puhtaks tehtud aladele, kasvatavad väiketalunikud kohvi puude all. Nii säilib looduslik keskkond ning tingimused kvaliteetkohvi kasvatamiseks, nagu vajalik niiskus ja mulla viljakus, on kõige paremad.

Kuna kõrgekvaliteedilist kohvi saab kasvatada merepinnast 900–1200 ja enama meetri kõrgusel, siis asuvad kohvifarmid isoleeritult metsaste mägede nõlvadel, kaugel keskustest. Väiketalunikud istutavad kohvipõõsaid ka teiste kultuurtaimede alla.

Costa Ricas ja Saksamaal väljaõppe saanud Tierra Nueva ühistu kohvidegusteerija oskab maitse järgi ära tunda, milliste puude all kohv on kasvanud: “Apelsinipuu annab puuviljamaitse, banaanitaimede ja avokaadopuude all kasvanud kohvil on pehmem, magusam maitse,” teatab ta meie seltskonnale pärast seda, kui on kohvi degusteerimisele iseloomuliku lurinaga uue suutäie välja sülitanud.

Enne kui kohv jõuab Euroopa röstijateni ja sealt edasi poeletile või kohvikusse, nõuab roheline kuld enneolematult palju käsitsitööd. Mäenõlvadele, mis kubisevad mürkmadudest ning mille troopilises võsas tuleb endale matšeetega teed raiuda, pääseb ainult jalgsi. Pisikesed punased oad korjatakse vööle seotud korvidesse käsitsi. Üks põõsas annab aastas keskmiselt kaks kilo kohviube, millest saadakse 400 grammi toorkohvi.

Pärast noppimist rändavad oad meeste turjal 25-kilostes kottides talusse, kus need puhastakse ja kuivatatakse.

Kohvioa koore eraldamisviise on mitu. Tierra Nueva ühistu kohvitalunikud teevad seda mehaanilise seadeldisega, mis vajab kahe mehe tööd. Rohelised kohvioad laotatakse restidele kuivama ning korjatakse katkised või vigastatud käsitsi välja. Sõnnikuga segatud koored lähevad tagasi kohvipõõsaste alla väärtuslikuks kompostiks.

Kriis! Mis kriis?

Kord nädalas viib ühistu auto toored kohvioad Boacosse, kus neid veel kord kuivatatakse, kontrollitakse ja pakitakse. Teeolud kohvifarmide ja linna vahel on pehmelt öeldes rasked. On nädalaid, mil mägiteid ei saa veoautoga läbida – siis tuleb saak hobuseesli seljas linna toimetada. Seda sõiduvahendit näeb kõikjal Nicaraguas ning iga viieaastane poisike manööverdab oma neljajalgse sõiduvahendi oskuslikult tee äärde, kui meie buss mööda roomab.

Meie reisiseltskonna bussijuht Bolivįr, kes pärast kodusõda on relva autorooli vastu vahetanud, nõuab meid teel kohvifarmi mitu korda bussist välja. Ega jalgsi palju kauem aega lähekski, ent läänelike mugavustega harjunud inimesed kobivad kõik tagasi bussi, et kohati kümme kilomeetrit tunnis veniva bussiga vihmaperioodil läbimatuks muutuval teel edasi rühkida.

Poole maailma kohvisaagist kasvatavad väiketalunikud alla viie hektari suurustel maalappidel, kus saak on väike ja tootlikkus madal. Nicaragua kohvi mainet, mis on riigi peamine ekspordiartikkel, on ennekõike laastanud 1980. aastate pikk ja brutaalne kodusõda ning sellega kaasnenud majanduslik isolatsioon.

Ent laastavat mõju on avaldanud ka maailma kohvikriis. Toorkohvi reaalhinnad on maailmaturul aastaid langenud, jõudes 2001. aastal sajandi madalaimale tasemele. 1990. aastate lõpus langes kohviekspordi väärtus maailmas nelja miljardi dollari võrra. Seda on tinginud nõudluse vähenemine, uute kohviriikide (Vietnam) turuletulek ja ületootmine, mida on julgustanud maailma valuutafondi IMF ettekirjutused ekspordipõhise majanduskasvu saavutamiseks.

Väiketalunike tootmiskulud olid kohvikriisi ajal kaks korda suuremad kui müügist saadud tulu; nad müüsid oma toodangut kahjumiga ajal, mil kohvitöötlemise hiigelettevõtted Krafts, Nestlé ja Sara Lee teenisid hiigelkasumeid.

Majanduslikult kõige kehvemal järjel olevad Põhja-Nicaragua külad jäid ilma arstiabist, õpetajatest, rääkimata muudest tänapäeval harjutud teenustest, nagu elekter, post ja telefon. Hinnanguliselt kaotas Nicaraguas kohvikriisi aastail töö 60 000 inimest.

Kuigi kohvitootmine hakkab Nicaraguas uuesti jalgu alla saama, jääb sissetulekutest äri edendamiseks endiselt väheseks. Istandused on 30–40 aastat vanad ja vajavad hädasti uuendamist. Tootlikkuse tõstmiseks ja sissetulekute mitmekesistamiseks on vaja investeeringuid, ent väiketalunike sissetulekud kuluvad toidule. Paljud pered on hüljanud talud, et leida tööd linnadest, või lahkunud hoopis tööotsinguil rikkamatesse naaberriikidesse nagu Costa Rica.

Inimväärikas alternatiiv

Osalise lahenduse kohvitalunike perede otsesele näljale ja kogukondade virelemisele on toonud õiglase kaubanduse ühistute loomine. 1997. aastal loodud Tierra Nueva on üks sajast Kesk-Ameerika õiglase kaubanduse ühistust, kuhu kuulub Boaco linna ümbruskonnast 600 väiketalunikku. Esimesel aastal toodeti vaid 90 kotti kohvi.

Nüüd on ühistul pikaajalised partnerlussuhted kohvi importijatega; Soome, Saksamaale, Itaaliasse, Hispaaniasse eksporditakse üle 500 koti Biolatina ökomärki ja Fair Trade’i märki kandvat kohvi. Soome importöör Meira ostab oma maheda ja õiglase kohvi just sealt. Lisaks kohvile toodetakse veel ökoloogiliselt kasvatatud mett, maisi, ube ja ingverit.

Õiglase kaubanduse märki kandvate toodete tootmisele on määratud kindlad reeglid, mida sertifitseerib ja jälgib Saksamaal asuv õiglase kaubanduse organisatsioon FLO. Tootmine peab olema keskkonnasõbralik, kasutada ei tohi lapstööjõudu. Ühistu liikmed otsustavad demokraatlikult, kuidas paigutada tulu; osa sellest peab kindlasti minema kogukonna heaolu tõstmiseks.

Viie aastaga on ühistu oma tuludest ostnud väikese kohviröstimise masina, mis võimaldab saata Euroopasse erineva kvaliteedi ja röstiga näidiseid. Esimesel aastal voolas Fair Trade’i süsteemist saadud tulu ühistu meesliikmete kõrist rummina alla. Nüüd peab ühistu juht Ariel Escobar olulisimaks saavutuseks oma liikmete usku homsesse: “Iga inimene on võimeline oma elu parandama, kui tal on selleks võimalused, teadmised ja oskused. Meie ühistu on muutnud inimesed enesekindlamaks, nad usuvad oma tulevikku ja inimväärikusse.”

Campesino, kes usub inimväärse elu võimalikkusse, on 52-aastane Jorge Abarca. Tema kolis pealinnast Managuast Boaco linna lähistel asuvasse kohvifarmi alles viis aastat tagasi, otsustades taastada vanaisa talu ning teenida elatist orgaanilise kohvi tootmisega.

Kahekümne hektari suuruse troopilise metsa all asuva kohviistanduse saak oli eelmisel aastal kesine – vaid 12 kotti kohvi hektari kohta. Saagikust vähendas kuri seenhaigus, mida saab küll keemiliste väetistega tõrjuda, kuid mida mahetootmise eeskirjad ei luba kasutada. Jorge loodab saada järgmise aasta saagiks vähemalt 20 kotti hektarilt, mis on juba äriliselt tasuv.

25-kilose koti eest maksab ühistu Jorgele 105 dollarit; maailma keskmine toorkohvi hind kõigub 65–75 dollari vahel. See näiliselt suur hinnavahe polegi nii märkimisväärne, arutab Jorge, sest tema peab maksma kümme inimestele, kes ümbruskonna taludest talle tööle tulevad, ning ostma uue mootoriga kohvikoorimismasina.

Jorge tahab siiski jätkata orgaanilise kohvi tootmist. Kõrgem ja stabiilsem hind ning looduskeskkonna säilitamine ajendab kohvitalunikul mahekohvi tootmisega tegelema.

Jorge peab ennast maailmaparandajaks ning unistab teha viie aasta pärast algust ökoturismiga. “Unistused pole ju keelatud?!” kuulutab ta särasilmil. Juba praegu on ta saadud tuludest vahetanud oma talu muldpõranda tsementpõranda vastu ning tema neljas laps lõpetab Boacos keskkooli.

Jorge sõnum siia põhjalasse on selline: “Ärge unustage, et teie nauding kohvitassis on meie elu ja väärikus!”

USA näitab ülemvõimu

•• Nicaragua tähistab Hispaania koloniaalvõimu alt vabanemist juba 1821. aastast, ent sisuliselt on Kreeka-suurune riik olnud pidevalt USA mõju all. Pärast Teist maailmasõda said Ladina-Ameerika riigid USA tollaselt sõjaministrilt Henry Stimsonilt hellitava hüüdnime “our little region over here” – meie väike regioon.

•• Alates 1936. aastast juhtis Nicaraguat Somoza perekondlik dünastia, kes kõrvaldas Augusto Sandino – 1920. ja 1930. aastate ühe märkimisväärsema USA-vastase liikumise juhi Ladina-Ameerikas. Somoza diktatuuri üleval pidanud rahvuslik kaardivägi, kes sai kurikuulsaks oma poliitiliste repressioonidega ja kelle liikmed moodustasid 1980. aastatel kontrate paramilitaarse ja kriminaalse sõjaväe, sai pidevalt toetust Ameerika Ühendriikidelt.

•• Somoza-vastane ülestõus 1979. aastal tõi võimule sandinistliku FSLN-i partei, kes alustas vaesunud riigis ulatuslikke maa- ja sotsiaalreforme. Antiimperialistlikust ja marksistlikust ideoloogiast kantud poliitika ei sobinud USA-le. President Reagani kehtestatud kaubaembargo ja muud majanduslikud sanktsioonid 1980. aastate esimesel poolel hävitasid Nicaragua kohvi-, suhkru-, kreveti- ja kalatööstuse ning kurnasid majanduse lõplikult. Sõjalist toetust laiendati ka kontratele, kelle laagrid asusid peamiselt Hondurases. Kontrate laialdased äkkrünnakud Põhja-Nicaragua linnadele ja küladele ei kukutanud sandiniste võimult. Hilisema lennujaamade, sadamate ja kütuseladude pommitamisega ning haiglate ja koolide õhkimisega loodeti hävitada kogu majanduslik baas ning selle abil võtta sandinistidelt kurnatud ja vaesunud elanikkonna toetus.

•• Kuigi 1984. aastal avalikustati CIA mineerimisoperatsioonid Nicaragua sadamates ning kuulutati need rahvusvahelise õiguse vastasteks, jätkas USA kontrate rahastamist. Antisandinistlik propaganda, mida tegid parempoolse maailmavaatega ajaleht La Prenza ning katoliku kirik, mis sai 1985. aastani suuri toetusi CIA-lt, püüdis tõestada, et Nicaragua valitsus muutub järjest brutaalsemaks ja totalitaarsemaks. Sõjast räsitud elanikkond soovis USA kaubandusembargo ja vägivalla lõppu.

•• Riigi teistel avalikel valimistel 1990. aastal sandinistid kaotasid ning võimule tuli Violetta Chamorro. President Bush kuulutas demokraatia võitu ning nimetas kontraid rahvuskangelasteks.

Inimesed ja kombed

•• Nicad, nagu nicaragualased end kutsuvad, on usklik rahvas. Nicade elus on kesksel kohal kirik, kus veedetakse perekonniti kõik suuremad pühad, mis kujunevad tõelisteks rahvapidudeks. Naised toovad kaasa söögipoolist, ühiselt kaunistatakse kirikuruumid, ühiselt lauldakse laule. Alles koju jõudes tundsin kaasa toodud revolutsiooniliste laulude CD-l ära mitu laulu, mida inimesed Venecia küla kirikus kitarri saatel laulsid. Igal juhul elab Sandino rahvuskangelasena revolutsioonijärgses Nicaraguas edasi; temale iseloomulik kaabu alt piidlev pilk saadab nicasid vanadelt majamüüridelt… Ent revolutsioonist ja kodusõjaajast inimesed kergelt vestlema ei kipu.

•• Kuigi kolmandik elanikkonnast on kirjaoskamatu, kutsuvad nicad oma riiki naljatades ka ülikoolide maaks, sest iga linnakese tänavanurkadel võib kohata ülikooli silti kandvat autogaraazŠi. Neid on kindlasti rohkem kui Sandino pilte! Ladina-Ameerika üht kuulsamat poeeti, Ruben Dariot oskab nimetada iga poisike.

•• Nicad on uhke rahvas. Põhja-Nicaragua linnakeses Estelis baaris olles vaadati meid halvustavalt, kui küsisime cuba libre nimelist jooki. Rummi ja kokakoola kokteili nimetatakse Nicaraguas enesestmõistetavalt nica libre’ks, sest Flor de Cańa rumm on nicade rahvuslik uhkus. (Costa Ricas sama jooki tellides me eksimust ei korranud, vaid saime tunnustava noogutuse osaliseks kui küsisime rica libre’t.)

Ei sobi pakettreisijale

•• Nicaragua on tavaturistile avastamata maa, mida ei söanda soovitada pakettreisidega harjunuile. Pealinn Managua ei kuulu kindlasti linnaturismi nautijate nimekirja, pakkudes vaid olulist lennuühendust riiki sisenejatele ja sealt lahkujatele. Kesk-Ameerikat saab avastada ka maismaad pidi. Piiriületuspunktides tuleb aga varuda kannatust ja aega, sest mańana-mentaliteet ja ladinaameerika naisametnike tujud on äraarvamatud.

•• Emake loodus pakub loodust nautivale reisijale lummavalt kauneid vaateid ja mitmekülgset tegevust. Sellel järvedest ja vulkaanidest täis tipitud maal leiab ajaviidet nii kirglik kalapüüdja, terane linnuvaatleja kui ka botaanikahuviline matkaja. Õigesti ajastatud reisil võib saada ainulaadse kogemuse osaliseks, kui jälgida öötundidel munast kooruvaid kilpkonnabeebisid Vaikse ookeani poole vudimas – seda küll relvastatud saatjate juuresolekul ja üpris krõbeda hinna eest, sest merekilpkonnade munemispaigad on looduskaitse all. Aga ürgsemat tunnet võib pakkuda vaid oma lapse sünd.

•• Nicaraguas reisimine on aeganõudev, närvesööv ja kohati ohtlikki. Kõvakattega teid on vähe, ja neilgi rohkem auke kui kalavõrgus. Kohati lõpeb tee kiire vooluga jõe kaldal ning jätkub teisel kaldal. Siis tuleb võtta kohalikest eeskuju ning lihtsalt läbi jõe sõita, lootes, et just selles jões ei ole kurikuulsaid alligaatoreid, kellest Kesk-Ameerika jõed väidetavalt kubisevad. Adrenaliinisüsti võib saada närvekõditavatest kohtumistest madudega, malaariat kandvate moskiitodega või üliagarate skorpionidega, kes üle kõige armastavad turistide säärsaabastesse pugeda.

•• Nicaraguat saabki külastada vaid looduse ja inimese austaja. Kohalik ökoturism, mis meilgi populaarsust võitmas, pakub maailmaparandajale avastamisrõõmu ja kohalikule kogukonnale olulist lisateenistust.