New Yorgis suri kõmuline ajaloolane Tony Judt

1948. aastal Londonis sündinud Judt sai akadeemilise hariduse Cambridge’i King’s College’is, olles enne seda sotsialistlik-sionistliku rühmituse liikmena viibinud 1967. aasta sõja ajal Iisraelis. Golani kõrgendikul vabatahtliku tõlgina töötanud Judt hakkas ajapikku kaotama usku ideoloogiatesse ja identiteedipoliitikasse.

Skeptiline suhtumine grupimõtlemisse iseloomustas ka Judti kui ajaloolase tegevust. Aastal 2003 ilmus väljaandes New York Review tema kõmulisim essee „Israel: The Alternative”, milles Judt leiab, et etnilise juudiriigi ideest on saanud anakronism, mis tuleks asendada kaherahvuselise riigiga. Iisraeli rahvusvahelise lobi suhtes kriitilist Judti tabasid pärast essee ilmumist sanktsioonid, tema loengutest ja kaastöödest loobuti.

Kartmatu kriitik

Saanud King’s College’ist 1972. aastal doktorikraadi, õpetas Judt California ülikoolis ja Oxfordis, kuni siirdus 1988. aastal professoriks New Yorgi ülikooli, mis jäi tema koduülikooliks kuni surmani. New Yorgis on muu hulgas ilmunud Judti esseekogumikud marksismist ja vasakpoolsusest 1830.–1982. aasta Prantsusmaal ning aastate 1944–1956 prantsuse intellektuaalidest. 2005. aastal ilmunud põhiteos „Pärast sõda”, mis kogus tunnustust nii teiste ajaloolaste kui ka laiema publiku hulgas, räägib sellest, kuidas Euroopa end tahtliku mälukaotuse abiga pärast sõjakoledusi üles ehitas.

2009. aastal anti Judtile tema poliitikakirjutiste eest Suurbritannia Orwelli elutööpreemia. Sellega pärjatakse teoseid, mis suudavad poliitikaga seotud teemasid käsitledes saavutada kirjandusliku meisterlikkuse. Oma viimases teoses „Ill fares the land” heidab autor pilgu tulevikku ja küsib, mis saab praegu ilmselgelt halvasti juhitavast maailmast edasi. „Me ei küsi enam ammu, kas poliitilised otsused on head ja õiglased, kas need viivad parema ühiskonna tekkeni,” nendib Judt oma luigelaulus. „Me ei saa samamoodi edasi elada. Peaksime õppima neid küsimusi jälle esitama.”