Näputäis kodumaist ulmet ühest ja teisest žanrinurgast
On näiteks võõra planeedi koloniseerimist, on võõra liigi Maale saabumist, keha allutamist eri isiksustele ja õuduslugude piiril metamorfoosi. Kuna lood on lühikesed, siis mitmegi puhul on lõpp pisut kiire ja need tunduvad pigem kui pikema loo sissejuhatused. Kuid sinnapaika nad jäävad ja edasi võib ise mõelda. See, mis täpselt juhtus, tuleb lugejal endal välja mõelda ka paari loo pöördepunktide puhul, kus autor lisaselgitusi ei anna.
Ehkki Juhan Habicht nimetab raamatu eessõnas meeldivaks, et Kristjan Sander sunnib lugejat ise mõtlema, on lugejal tegelikult tüütu järsku jõuda seisu, kust korraga läheb teema segaseks. Ei aita ka lehekülgede tagasilappamine, sest midagi selgitavat, mis oleks võinud kahe silma vahele jääda, seal ei ole olnudki. Varem avaldamata on kogumiku üks tugevamaid tekste, avalugu „Kolmevalitsus”, mille motiiv – ühes keres pesitsemas mitu isiksust – ei ole uus, kuid käsitlusviis on nutikas. Isiksuse lõhestumine on tehtud täiesti ohutuks ja talutavaks ning igas kehas on neid kolm tükki. Igal neist on oma kodanikuõigused ja kuna ööpäev on jaotatud kindlateks tsükliteks, siis on igal neist ka aeg, mil oma elu elada. Kuid ka see saavutus ei taga, et asjad oleksid kõige paremas korras.
Kristjan Sander
„Õhtu rannal”
Varrak
