Näitleja Süvalepa saavutused luules
##Varaseimad luuletused teoses pärinevad 1940-ndate aastate keskpaigast, enamik neist on auhinnatud Tallinna 10. keskkooli kirjandusvõistlustel. Samuti pärineb Süvalepalt Nõmme kooli hümn, mille viisi autoriks Eino Tamberg. Tolle perioodi loomingus domineerivad nooruslikult bravuurikad, ka sõjajärgsele ülesehitustööle kutsuvad motiivid. Suhtugem neisse mõistvalt ning nautigem võluvat heroilist pateetikat: “Me raiume vabaks me sünnimaa teed / ja vaatame päikese poole” (lk 27).
Varasema loomeperioodi tekstidest leiame ka omalaadset hermeetilist seltskonnakroonikat – nii kohtame Vidrikut, Jotti, neiu Naatat, Einot (Tambergi?) Kõik nad olid eeldatavasti Marta Sillaotsa külalised 1946. aastast. Need on küll dokumentaalsed värsid, kuid ei “avane” täielikult konteksti tundmata. Säilitagem respekt prototüüpide osalise varjatuse ees!
Eriti väärtuslikud on Süvalepa loomefilosoofiat sisaldavad tekstid: “Suurt luua võib vaid puhas rõõm või valu, / kas ainult ehtne naer või siiras nutt.” (Lk 46.) Just sellise kreedo järgi on kirjutatud ta luuletused ja laulud, olles vahel eksalteeritult emotsionaalsed. Söandan arvata, et erootiliste varjunditega luuletused pidanuks ehk siiski jääma vaid otsese adressaadi või teiste lähedaste käsutusse
Kulno Süvalepa luule vormikultuur on ühtlaselt kõrge, ta noorpõlve lemmikuiks on klassikalised katräänid, sekka sonettegi. Teose teises pooles muutub värss jõulisemaks, ekspressiivsemaks, eriti raamatu grandioosseimas poeemis “Muinasjutt kunstnikust”, milles püütakse mustlaselu taustal defineerida õnne: “S e e on õnn, minu Kunstnik, mu väsinud mees – / kõik, mis vaheldub, teisendub, muutub” (lk 86). Ka tõe olemusse on püütud tungida: “Tõde on alati ääretult ürgne ja algne, / mõtte ja tunnete tajumus, vormitult kuum; / sõnale aga, mis kulund ja tuhandepalgne, / ikka jääb kaugeks ta olemus, tõeline tuum.” (Lk 129.) Pisut faustilikku vaimsust, natuke Ennot ja Karevat õhkub siit. Toogem eraldi esile Epicurost, keda Süvalep ülistab ladinakeelses (sic!) luuletuses (lk 23). Oluline on siinjuures teksti dateering: Anno Epicuri MMCCLXXXIX. Seega taganes Süvalep kristlikust ajaarvamisest. Kas ei õhku siitki nooruslikku revolti? Kuid seda tasakaalustab hilisema loomeperioodi siiras, vahel resignatsioonihõngulinegi lüürika.
1994. aastast, autori eluõhtust, pärinevad ülekohtuselt enesekriitilised arutlused: “Mu värsid, vormiliselt tasemel, / vaid käsitöö on luule asemel.” (Lk 159.) Liigutavalt mõjub aus ja halastamatu enesekaemus: “Tean: tobe harjumus on värsse treida / nii, püüdmatagi käia teisi teid; / efektseid riime otsida ja leida / ning rütmi kokku sobitada neid.” (Lk 159.) Soliidses mustas köites kogumik täiendab suurepäraselt Kulno Süvalepa näitleja- ja lavastajakuvandit. See on väärtuslik lisatahk niigi mitmekülgse looja pärandis.
