Näidendivõistlus ootab häid näidendeid. Nagu alati.

 Inimesed elavad. Suhtlevad. Mõnedel on mured, mõnedel on rõõmud. Muredest ja rõõmudest sünnivad üldinimlikud üldistused. Kui oskad näha. Kui oskad selle ka kirja panna, sünnib näitemäng. Vana teatrinali, et näidend räägib inimestevahelistest suhetest, polegi tegelikult nali. Eks nad räägivadki.

— Kui palju tuleb näidendeid võistlusele aastate lõikes? Kas see arv kasvab või kahaneb?

— Kõige vähem oli aastal 1997 – 55 näidendit. Aastaks 2003 kasvas see arv 107 võistlustööni, mis viimasel võistlusel mõnekümne võrra kahanes.

— Kui paljud tööd on “konkurentsivõimelised”?

— Seni on teatri jaoks olnud konkurentsivõimelised kõik need tekstid, mis on võistlustelt lavale jõudnud, ja neid ei ole just vähe. Samas ei ole ju ühegi teksti kohta lõplikku sõna öeldud. Võimalik, et tuleviku teatritegijate jaoks on väga hinnalised tekstipärlid alles meie riiulites peidus. Õnneks on tekstid, erinevalt igaõhtusest teatrietendusest, vähem kaduv kunst.

— Millistest näidenditest on meie laval eriline puudus? Mis teemadega näitekirjanikud tegelevad? Millest peaks kirjutama, milline on sotsiaalne tellimus?

— Alati on väga suur puudus heast näidendist. Iseasi on muidugi see, mida “hea” kellegi jaoks tähendab.

Väga sageli olen kuulnud teatrite soovi leida näidendeid, mis räägiksid tänapäeval sotsiaalselt olulistest teemadest. Ja alati on võistlustel esindatud igapäeva, sageli kirjutamishetke päevapoliitilistest sündmustest mõjutatud probleemidega tegelevad näidendid. Paraku jääb see osa kirjutatust tihti liiga plakatlikuks või autori isiklikuks arveteõienduseks ümbritsevaga; liiatigi on näidendi valmimise ajaks enamasti ka kadunud loo päevakajalisus. Ent parimatel juhtudel sünnivad sedasorti tekstides ka mõtlemapanevad üldistused.

Vaadates teatrite repertuaari, on selgelt näha, et väga suur puudus on ladusast ja tõepoolest naljakast omamaisest komöödiast ning väiksemat-nooremat vaatajat mitte alahindavast laste- ja noortenäidendist.

— Aga stilistiliselt – mis vorme on, milliseid võiks olla?

— Läbi võistluste on silma hakanud, et paljudel autoritel on väga selge kujutlus sellest, “kuidas üks näidend peab olema tehtud”, mis stilistiliselt väljendub võrdlemisi realistlikus sündmuste- ja tegelaskäsitluses, kuhu on pikitud pisut absurdseid süzˇeekäike.

Mida aeg edasi, seda rohkem on näha filmimaailma ja arvutimängude mõju.

— Millest see johtub, et kõik auhinnatud näitemängud ei ole teps mitte lavale jõudnud?

— Ilmselt lihtsalt jõujoonte kokkulangemisest. Teatri poolt vaadates on ilmselt alati puudu näidenditest, mis sobiksid just siin ja praegu, olemasolevate inimestega lavale toomiseks. Ja just see on ka koht, kus tekivad käärid näitemängude ja mängijate-lavastajate vahel. Suurepärane tekst võib jääda seisma, kuna puudub lavastaja, keda see tekst just praegu puudutaks. Aga nagu juba enne öeldud, aeg võib selles teha üllatavaidki korrektiive.

— Eesti omadraamat mängitakse küll järjest rohkem, aga milliseks hindad meie oma-

draama taset?

— Mulle tundub, et meie oma-dramaturgia on stabiilne. See on loomulikult väga hea, aga pisut liiga mugav olukord. Ilmselt ei ole see üksnes näitekirjanduse küsimus, sest paratamatult peegeldab ka lavale jõudev tekst teatri lennukaare üldist kõrgust. Võib-olla on võimalik näitekirjandus, mis paneb ka teatrit pikemat sammu astuma. Ootuspärasus paneb igatsema millegi järele, mis raputaks, paneks harjumuspärast ümber sõnastama ja millega võiks oma peas vähemalt vaielda, kui mitte vaimustudagi.

— Kas näidendivõistlusi läbi aastate vaadates on võimalik tuua esile muutuvaid teemarõhke? Mis suunas see laev praegu tundub pööravat?

— Üks silmatorkav tendents on ilmselt see, et mida võistlus edasi, seda rohkem võib leida võrdlemisi napi tegelaskonnaga suhtedraamasid, mis enamasti pakuvad lugusid lähisuhetest, perekonnast. Ehk on selles oma osa ka kirjutajaskonna üha suureneval teadlikkusel sellest, millist repertuaari teatrid vajavad. Samuti on keskendumine kammerlikumale tegelaskonnale võimaldanud autoritel iga üksiku tegelase olemust psühholoogilise kõrgpilotaazˇi kullateradeni välja sõeluda. Ja seda, kas ja kuhu see laev tegelikult pöörab, näeme sügisel. Peaasi, et tuult oleks!

— Mida öelda julgustuseks algajale, kes võib-olla ei tihka oma näitemängu kirja panna või ära saata?

— Just algajate jaoks meie võistlus ongi, sest juba tunnustatud näitekirjanik ei vaja võistlust kui hüppelauda teatrite repertuaari.

Juba on teatreid, kes on uude hooaega plaaninud võistluselt leitava näidendi.

— Kas poleks mõttekas teha üks eriauhind “esimesele näidendile” – et algajad ei peaks raskekaallastega koos võistlema?

Näidendivõistluste tulemused on kinnitanud, et seda pole vaja. Nagu ajalugu näitab, on mitmel korral võistluse võitnud tol hetkel näitekirjanikuna täiesti tundmatu autori esimene näidend. Ilmselt võiks seegi olla algajatele ja kahtlejatele innustuseks.

— Kes võistlusel osalevad, milline on nende taust?

— Sellele on raske vastata, sest võistlustööd on anonüümsed ja avatakse üksnes premeeritute ümbrikud. Kui esitada sama küsimus premeeritute kohta, võib öelda, et õnneks on näidendivõistluse kirjutajaskond väga laiapõhjaline. Loomulikult kirjutavad meile teatriga seotud või teatrist huvituvad inimesed, samas on aga läbi võistluste osalenud ja tunnustust väärinud inimesi hoopis teistelt elualadelt. Sama kehtib kirjutajate vanuse kohta.

— Draamalavade hetkekuningad – Kivirähk ja Kivastik – vist ei ole kunagi võistelnud?

— Ilmselt mitte. Aga nagu öeldud, kuna võistlused on anonüümsed, siis või iial teada…

Näidendivõistluse võidutööd

1995

•• I preemia – Janno Põldma “Sõber Kurk” (Nukuteater 1996)

•• II preemia – Villu Tamme “Haned võlgu”

•• II preemia – Hilli Rand “Lihtsameele talus”

•• III preemia – Jaanus Rohumaa, Mari Tuuling “Ainus ja igavene elu” (Linnateater 1996)

1997

•• I preemia jäi välja andmata

•• II preemia – Jaan Tätte “Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldkalakesest” (Endla ja Linnateater 1998, Vene Draamateater 1999)

•• III preemia – Toomas Hussar ja Ervin Õunapuu “Tule minuga lendama” (Draamateater 1998)

III preemia – Enn Vetemaa “Kellele lüüakse laevakella” (Draamateater 1999)

1999

•• Preemia telenäidendite kategoorias – Toomas Hussar ja Ervin Õunapuu “Romanss trompetile”

•• Preemia lastenäidendite kategoorias – Urmas Vadi “Varasta veel võõraid karusid” (Eesti Raadio 2000, Ugala 2001)

•• Preemia sõnalavastusteatri kategoorias – Hannes Hamburg “Kulupõletajad” (Eesti Raadio 2000)

•• Preemia – Mihkel Ulman “Iseendal võõrsil”

•• Preemia – Mihkel Tiks “Muulane ja kohtlane” (Endla 2001)

2001

•• I preemia – Eva Koff “Meie isa” (Draamateater 2002)

•• I preemia – Urmas Lennuk “Rongid siin enam ei…” (Ugala 2002)

•• II preemia – Ilmar Vink “Esik”

•• II preemia – Jaan Tätte “Nabatants” (“Palju õnne argipäevaks!”, Linnateater 2001 jt)

•• III preemia – Hannes Hamburg “Punane ja kollane; roheline”

•• III preemia – Triin Sinissaar “Elisabethi lugu”

2003

•• I preemia – Urmas Lennuk “Boob teab” (Linnateater ja Rakvere teater 2004)

•• I preemia – Jaan Undusk “Quevedo”

•• II preemia – Anu Allas “Lendav rõdu ehk Nagu nad tahtsid”

•• II preemia – Raivo Kütt “Papa (Sõtse ja venna)” (Eesti Raadio 2005)

•• III preemia – Jakob Karu “Asjade seis” (Draamateater ja lavakunstikool 2004)

•• III preemia – Hans Nordberg “aaron : juuni” (Nukuteater ja Rakvere teater 2006)

2005

•• I preemia jäi välja andmata

•• II preemia – Jim Ashilevi “Nagu poisid vihma käes” (Endla 2006)

Jakob Karu “Vanaema juures” (Rakvere teater 2007)

Jaan Undusk “Boulgakoff”

•• III preemia – Eva Koff “Sabaga täht” (Endla 2006)