Filmi süzhee ise pole kuigi komplitseeritud. Kahe prantsuse lenduri, aristokraatliku kapten de Boieldieu (Pierre Fresnay, 1897-1975) ja tööliskeskkonnast pärit leitnant Maréchali (Jean Gabin, 1904-76) lennumasin tulistatakse Esimese maailmasõja algul alla. Sõjavangilaagris tutvuvad mehed jõuka juudi soost pankuri leitnant Rosenthaliga (Marcel Dalio, 1900-1983) ning peagi satub kolmik kindlusvanglasse, mille komandandiks on preislane von Rauffenstein (Erich von Stroheim, 1885-1957). Kaks aristokraati mõistavad teineteist suurepäraselt, kuigi mehed on sõjapäevil põhimõtteliselt vaenlased. Maréchal ja Rosenthal pääsevad põgenema de Boieldieu’ eneseohverdamise hinnaga...

“Suur illusioon” jutustab prantslastest Saksa sõjavangilaagris, nende korduvatest põgenemiskatsetest. Arvukatest värvikatest karakteritest jätab tõenäoliselt kõige sümpaatsema mulje von Rauffensteini kehastanud von Stroheim, mitmete tummfilmiaegsete tippteoste lavastaja, kes on iseloomustanud oma sõbrasuhteid Renoiriga võrdlemisi lakooniliselt: “Renoir on ainus rezhissöör, kes suudab mind laua alla juua.” Von Rauffensteini, kelle iga tühisematki liigutust maksab tõsisemalt jälgida, on lapitud pärast haavatasaamist taas töövõimeliseks: tema kaela toestavad spetsiaalsed hõbeliistakad. Komandandi spartaliku eluruumi aknal on kindlusvangla ainus lill...

Natsliku Saksamaa propagandaministri Josef Goebbelsi eestvõttel keelati “Suure illusiooni” näitamine, nimetades filmi riigi “kinematograafiliseks vaenlaseks nr 1”. Samasugust suhtumist eeldati ka toonaselt liitlaselt Itaalialt, kuigi viimatisel Venezia festivalil oli “Suur illusioon” võitnud auhinnalise koha. Kõigele vaatamata säilis ekraaniteose negatiiv tänu sakslasest filmiarhivaarile Frank Henselile (toonasele armeeohvitserile), kes juhtus õigel ajal Pariisis olema. Hinnalise filmilindi Berliini lahingute päevil leidnud venelased toimetasid selle Moskvasse ning tema olemasolust saadi teada alles rohkem kui 20 aastat hiljem.

Aare ERMEL