Jesuiitide ordul on misjonipunkte mitmel alistatud territooriumil. Need on omamoodi turvapaigad põlisasukaile, keda ähvardab orjakauplejate vägivallatsemine. Euroopa emamaal langetatud otsus Lõuna-Ameerika ”metsikute” loodusrahvaste massilise hävitamise kohta sunnib Brasiilia vihmametsades guaranii-indiaanlasi Jumala lasteks pöörava isa Gabrieli (Jeremy Irons) sügavalt kahtlema kirikuisade omakasupüüdmatuses. Paraku tuleb tal lõpuks ikkagi taanduda toore ja ülekaaluka vaenujõu ees.

Meeldejääva rolli teeb filmis Robert De Niro, kes kehastab jõhkrat orjakauplejat Mendozat, kes pärast oma venna Felipe (Aidan Quinn) tapmist surmapatte kahetsevaks tõsikristlaseks muutub. Kui isa Gabriel pooldab palvetamist ja passiivset vastupanu, siis temperamentsem Mendoza on seisukohal, et barbaarsetele kolonisaatoritele tuleb relv käes vastu astuda. Linateose mõtlemapanev lõppvaatus sunnib tunnistama, et õigus polnud kummalgi.

Olulisemates kõrvalosades on Liam Neeson (Fielding), Ronald Pickup (Hontar), Chuck Low (Cabeza) ja rezhissööri elukaaslane Cherie Lunghi (Carlotta). Muuseas, valdav osa filmigrupist nakatus võtteperioodil düsenteeriasse. De Niro oli üks väheseid, kes tõvest puutumata jäi.

Eepilise suurfilmi rezhissöör on Roland Joffé (1945), kelle seitsmes täispikk mängufilm “Vatel” oli tänavuse Cannes’i festivali avafilm. Joffé lapsepõlv möödus Londoni boheemlaskonna keskel. Tema isa soontes oli nii prantslase, vene kui juudi verd, ema aga pärines Põhja-Itaaliast. Erinevalt mitmetest oma eakaaslastest (Ridley Scott, Hugh Hudson, Alan Parker), kes tulid filmi reklaaminduse kaudu, sai Joffé esimesed lavastamiskogemused teatris ja televisioonis.

Rahvusvahelist tähelepanu äratas juba mehe esimene täispikk mängufilm ”Surmaväljad” (1984), mis jutustab punakhmeride genotsiidipoliitikast Kampucheas. Roland Joffé järgmise filmilavastuse, Columbias ja Argentinas vändatud “Missiooni” eelarve oli juba 23 miljonit dollarit. Mõlema projekti meisterliku kaameratöö eest pälvis operaator Chris Menges (1940) Oscari.

Aare ERMEL