Muuseumiaasta – kellele ja milleks?

Tartus laulupeomuuseumi avamisel kuulutas kultuuriminister Laine Jänes 2009. aasta muuseumiaastaks. Eri kultuurinähtustele on varemgi aastaid pühendatud. Meenuvad näiteks 2000. aasta kui Eesti raamatu aasta, 2005. aasta kui kunstiaasta ning 2006. aasta kui teatriaasta. Selliste teema-aastate vajadust võiks vahest kõige üldisemalt põhjendada oluliste kultuurivaldkondade teadvustamisega.

Kui mõned praegusse vaimueliiti kuuluvad isikud peavad muuseume tolmusteks vanakraaminurkadeks, siis on vähemalt teada, kust sellealast teadvustamistööd alustada. Muuseum on kui teater – omaette maailm, mis toimib oma sisemiste reeglite kohaselt ja millest väljapoole paistab vaid väike osa, mis tegeleb uue reaalsuse loomise ja selle eksponeerimisega. Nii muuseumi kui ka teatri puhul pole lõppeesmärgiks institutsioon ise, vaid selle edastatav sõnum.

Kui meenutada, millal on muuseumid ja muuseumides hoitav pärand avalikkuse orbiidis, siis sageli on see seotud millegi negatiivsega – küll on miski kadunud või hävinud, küll on midagi halvasti. Selle asemel et rõhutada kultuuripärandi säilimisväärtust, keskendutakse selle kaduvusele. Mõni mõis. Mõisad on ikka põlenud ja asjad ikka kadunud. Kui muuseumiaasta suudab seda mentaliteeti veidikenegi muuta, luues muuseumist tänapäevase mäluasutuse kuvandi, võib aastat juba kordaläinuks pidada.

Muuseum, kuigi ühiskonnas suhteliselt marginaalne nähtus, on tegelikult üks olulisemaid kultuuri staatuse sümboleid. Näiteid võib tuua mitmest Euroopa riigist, kus muuseumid on kultuuripoliitiliselt väga olulisel positsioonil. Nendest kõneldes räägime tegelikult väärtustest – ühelt poolt siinses kultuuriruumis eksisteeriva pärandi hoidmisest ja teisalt selle loomisest. Muuseumid on ühed olulisemad ühiskonna identiteedi säilitajad ja kujundajad. Muuseumil on võim luua ajalugu, konstrueerida meie minevikupilti. See on suur väljakutse ja loomulikult ka vastutus. Sel põhjusel võivad muuseumid olla poliitiliselt väga tähtsad või tähtsaks saada. Sellest sai inspiratsiooni ka saabuva muuseumiaasta olulisim ajend – 2009. aasta kui Eesti Rahva Muuseumi sajas aastapäev.

Kuigi 1909. aastal pandi alus Eesti Rahva Muuseumile ning veel ühe kümnendi pärast praegusele Eesti kunstimuuseumile, on Eesti muuseumitraditsioon juba palju vanem, ulatudes lausa kahe sajandi taha. Esimesed alustajad olid vanad ülikoolimuuseumid ning baltisakslaste muuseumid eesotsas Eestimaa provintsiaalmuuseumiga, Eesti ajaloomuuseumi eelkäijaga. Siiski, just sada aastat tagasi pandi alus eesti oma rahvuse põhisele muuseumile, ning see annab meile väärika võimaluse tähistada muuseumiaastat nimelt 2009. aastal. Küll aga peaksid sel aastal kõik ligi 200 Eestis tegutsevat muuseumi saama sümboolset ning sisulist tähelepanu, mille võluvaim osa ongi nende värvikas mitmekesisus, seda alates massiivsetest riigiinstitutsioonidest kuni tillukeste eramuuseumide veel avastamata kogudeni.

Muuseumidel publikut jätkub

Muuseumiaasta sisuline osa peaks olema seotud avalikkuse teadvustamiseks suunatud tegevusega. Samas, ega muuseumid praegugi pöörase publikupuuduse üle ei kurda. 2006. aastal külastas muuseume miljoni inimese ringis, mis pole meie rahvaarvu arvestades sugugi halb tulemus. Küll aga tuleb taas toonitada, et muuseumide puhul ei tohiks rõhku panna niivõrd kvantiteedile, kuivõrd kvaliteedile. 

Eesti muuseumide olukorda arvestades tuleb kõigepealt panustada muuseumide keskkonda ning see ei tohiks piirduda vaid üksiku suurmuuseumi hoone ehitamisega. Et kui heauskne külastaja otsustab pärast edukat teadvustamiskampaaniat muuseumisse sisse astuda, siis ei jää see tema viimaseks korraks, kus ta piinlikkusest ja igavusest masendatuna tunneb vaid kahetsust raisatud aja ning raha pärast. See pööre aga eeldab kõigepealt suhtumise muutumist – osalt nii muuseumiprofessionaalide endi kui ka rahastajate hulgas, alustades muuseume finantseerivatest ministeeriumidest. Viimased kultuuriministrid pole pidanud muuseumikultuuri oma prioriteediks ning muuseumipoliitika on jäänud suuresti vaid sõnade tasemele. Näis, kas see aasta õhutab ka tegudele.

Kui ühelt poolt on muuseumiaasta mõeldud avalikkusele, siis teisalt on see kultuuriministri sõnutsi pühendatud muuseumitöötajatele endile. Asjakohane mõte, et esemed ei loo muuseumi, vaid loovad üksnes kollektsiooni, rõhutab muuseumide tähtsaimat osa – seal töötatavaid inimesi. Nii muuseumiprofessionaalidele kui ka Eesti muuseumidele oleks muuseumiaasta parimaks kingituseks keskenduda pelgalt ellujäämise probleemi asemel loomingule ning muuseumi sisulistele küsimustele. Sest kui muuseumidel on oma eksistentsi põhjenduseks mingi ühine hoiak, siis on see idee, et muuseumide mõte pole vaid minevik, vaid ka tulevik.