Mõtteid kriisist ja arhitektuurist

Istusime hiljaaegu sõber Toomas Urbiga Viru keskuse raamatupoe kohvikus. Muu hulgas rääkisime ka majanduskriisist ja sellega kaasnevast nii Eestis kui ka maailmas. Minu vestluspartner tsiteeris hopi teadjameest, kes on praeguse aja kohta öelnud: „Me oleme kiires jões. Tuleb näha, kes on su kõrval. On asju, mida peab tähele panema – kus on sinu vesi, kus on sinu aed. See on aeg, kus ei tohi midagi üle tähtsustada, eriti aga iseennast.” Siis lõi ta käsi kokku ja ütles: „It’s all good.”

Tegelikult ongi nii. Protsessid on juba ammu alanud. Üks ajastu on lõppenud ja algamas on uus. Elame tõusu ajal, õigemini tõusu alguses. Inimkond liigub uude vibratsiooni, uude teadvuse seisundisse. On aeg, kus antakse juurdepääs kõigile saladustele. Et see toimuda saaks, on universum inimkonna ette seadnud takistused ja raskused. Need on märgid, mille järgi meid suunatakse, majanduskriis on üks nendest. Inimesed õpivad olema säästlikumad loodusressursside osas ja kõiges muus. Õpitakse pilku pöörama enda sisemuse suunas, üha rohkem inimesi on alustanud sisemist puhastust, sisemise templi ehitamist. Sisemise rahu saavutamiseks on paljud ühinenud mediteerijate ja joogameistritega.

Olen aastaid käinud jõusaalis ja jälginud seal ärimehi. Tavaliselt toimetavad nad  omaette, kellegagi eriti suhtlemata. Eelmisest sügisest on aga pilt muutunud. Inimesed räägivad üksteisega, avameelitsevad, on lõbusad, mitmete pilku on tekkinud sädelev tuluke.

Iroonia kadu

Me elame suurte muudatuste ajal. See ei ole tavaline majanduskriis. See on midagi tõsisemat. Ees võivad veel oodata looduskatastroofid, valgustusaja lõpp, kapitalismi kadumine, uue keskaja tekkimine. Võivad juhtuda igasugused asjad, me peame nendeks valmis olema. Peame valmis olema ka uute energiate ja uute tehnoloogiate kasutusele võtmiseks. Loobudes kriitilisest maailmakäsitlusest, väheneb inimeste ego. Ego vähenemisel saadakse aga ühendus hoopis suurema jõuväljaga. Ühisvälja alg-energia ongi see energialiik, mille limiiti inimesed praegu juba tunnevad. Tundub, et Eesti ei ole päris lääs ega päris ida. Siin ei ole läänele omast ego valitsemist ega ka idale omast meditatiivset minnalaskmist. Võib-olla just siin saavad need kaks vastandlikku eksisteerimisvormi ühineda.

Mis toimub kriisiaegses arhitektuuris? Kõigepealt tasub pilk heita kunstimaailma. On ju kunst alati arhitektuurist veidi ees käinud. Vaadates näiteks Briti maalikunsti, võib märgata üllatavaid muutusi, mis viimase kümne aasta jooksul on toimunud. Iroonia, kriitilisus ja ülbus on asendunud mingi alandliku-pühaliku elutunnetusega.

Külastasime koos poeg Augustiga  kunstikommuuni Coed Hillsis Walesis. Tuntud kunstnikud kasutasid suhtluses ja tööde signeerimisel ainult eesnimesid. Elati metsas käsitsivalmistatud jurtades, tipides ja püstkodades. Vanas kivimajas, millega külgnesid mõned suured kivikuurid, paiknesid ühisruumid. Nende sisearhitektuur oli mingi huvitav segu new age’ist, science fiction’ist, 1960-ndate hipiarhitektuurist. Seintel olid pühal geomeetrial põhinevad maalid, serveeriti taimetoitu ja mingit erilist kohvi. Selgete silmadega külalislahked asukad vestlesid huviga maailmast, vormist, energiast. Mõni mediteeris, mõni mängis harfi. Metsas oli skulptuure ja riituseplatse, erilise mulje jätsid jurtad oma värvilise arhitektuuriga. Parimate Londoni kunstikoolide kasvandikud elasid seal koos naiste ja lastega. Valitses naturaalmajandus, ökokultuur ja vaimsus, mis sünteesis seda pühalikkuse ja rituaalsusega.

Hiljuti hämmastas mind Tallinna arhitektuuri- ja disainigaleriis toimunud piparkooginäitus. Selle soe ja intensiivne energia oli kohale toonud väga suure hulga külastajaid. Pakuti piparkooke, kohvi ja limonaadi. Sodiaagimärke tähistavate jääskulptuuride näitus Kadrioru pargis oli veelgi rahvarohkem. Loomaskulptuuride ümber tiirles igas vanuses huvilisi. Nimetatud näitustes oli kadunud elitaarsuse vaim, kuid neist kumbki ei mõjunud populistlikult. Ka see kõneleb millestki uuest.

Vaikuse arhitektuur

Minnes nüüd arhitektuuri juurde, märkame esialgu veel buumi vilju. Üldiselt on meil vedanud. Viieteistkümne aasta jooksul said Tallinn ja mitmed teised linnad tänapäeva urbanismile omase tehnoloogia. Lühikese aja jooksul rajati linnadesse nüüdisaegsed tänavad ja liiklussõlmed, moodsad bensiinitanklad, uued linnasüdamed. Täielikult rekonstrueeriti nõukogudeaegne elamuehitus. Rajati suur hulk tänapäevaseid ühiskondlikke hooneid. Ka eramuehitus tegi märgatava arenguhüppe. Võib arvata, et kriis peatab selle hoogsa arengu, õigemini on seda juba teinud.

Üks ring on jälle täis saanud. Mis võib juhtuda arhitektuuris nüüd? Arvan, et senine tehnoloogiakesksus asendub tasapisi arhitektuuriga, mis on taas seotud sümbolite, müütide ja püha geomeetriaga. Vähemalt üks osa arhitektuurist hakkab austama vaikust, kontemplatiivsust ja asjaolu, et kõik on kõigega seotud. Kõik on tegelikult üks jumalik organism. Selleni jõudes siseneb arhitektuur taas kõiksusega seotud geomeetrilisse süsteemi, millest ta sadakond aastat tagasi eraldus. Ja siis saame rääkida juba kahest arhitektuurist: eriti pühade hoonetega arhitektuurist, mis on otseselt seotud kosmosega, ja vähem pühade maisemate ehitiste arhitektuurist.

Kuid nagu Eesti talumaja, võib ka ükskõik milline ehitis olla pühitsetud ja kuldlõikeline. Hakatakse suuremat tähelepanu pöörama ehitiste asukohale. Nimetage seda feng shuiks või milleks tahes, kuid ehitised hakkavad taas suhtlema koha energiaga, olles samal ajal ka ise energeetilised objektid. Tallinna rahutut ja näljast lindu meenutav kujund rahustatakse tõenäoliselt maha geomeetrilise süsteemiga, mis sisaldab energiatorne, purskkaeve, skulptuure, kirikuid, templeid, mo‰eesid ja stuupasid. Erinevad rahvusgrupid hakkavad kõrvuti eestlastega sõbralikult koos eksisteerima.

Spirituaalsed ökokommuunid

Võib juhtuda, et siin-seal muutub linnade veepiir ja osa inimesi on sunnitud sisemaa poole kolima. Paljud inimesed hakkavadki eelistama talu tüüpi elamisi, kõik püüavad rajada isikliku aia. Ja seda mitte üksnes toiduvajaduse pärast, vaid soovist suhelda universumiga. Tekivad spirituaalsed ökoloogilised kommuunid, midagi Harjumaa Lilleoru taolist. Mõned ehitised ja asumid hakkavad meenutama hiiglasuuri maamärke. Juba praegu on nendega algust tehtud. Lilleoru keskmes on hiiglasuur paekivist elulille kujund, millega on omakorda seotud kõik ümbritsevad ehitised ja tehisjärv. Rajatav Eesti Rahva Muuseum meenutab muistset tulnukate maandumisrada, Järvamaale Peetri asulasse kavatsetakse rajada 600-meetrise läbimõõduga hiigelring, mis oleks jalutus-jalgratta-rulluisutee. See ümbritsetakse lehtpuualleega. Ring on hästi vaadeldav kosmosest. Ka kujundi sees paiknevad hooned ja rajatavad ehitised on suure mandala lahutamatud osad.

Arhitektuurimaastikule astuvad uued põlvkonnad. Võib arvata, et tulevikulinnades ei ehitata enam väga palju, kuid loovuse tase tõuseb neis märgatavalt. Suur osa arhitektuurist muutub siis nähtamatuks.

Kuidas asjad tegelikult lähevad, seda näitab elu. Kõik on inimeste enda kätes. Kui nad muutuvad oluliselt paremaks, aitab kõiksus neid kindlasti.