Moskva kirev kirjanduselu

 Moskva kirjanduselust rääkides tuleb eelkõige mõista selle aukartustäratavat ulatust. Näiteks võib tuua kas või lihtsa statistika: Eestis elab ligi 1,4 miljonit inimest, Moskvas ligi 14 miljonit ehk vahe on umbes kümnekordne.

Nüüd aga tuleme kirjanduse juurde. Eesti kirjanike liidus on ligi 300 liiget. Kui vaatleme proportsionaalselt Moskva näitajaid, peaks Venemaa pealinnas olema vähemalt 3000 (!) literaati. Tegelikult on neid rohkem, arvestades seda, et Gorki-nimelisest kirjandusinstituudist tuleb endiselt kümneid diplomeeritud kirjanikke aastas ning mitmed provintsis elavad literaadid kolivad Moskvasse, et olla nähtavad ja teha karjääri.

Need on vaid arvud, mis ei kajasta Moskva kirjandusinstitutsioonide autoriteeti ega kaalukust. Teoste hindamisel jääb viimane sõna ikkagi Moskvale. Tegemist pole tsensuuriga, vaid sümboolse kvaliteedimärgi panemisega.

Üritused iga päev

Edasist juttu võib vabalt jätkata jällegi arvude abil: Moskvas on nii ja nii palju kirjandusklubisid ja kirjandusväljaandeid. Kuid ka see ei ütle väga palju. Et oleks arusaadavam, võib öelda, et literaatide esinemised toimuvad Moskvas seitse päeva nädalas, mõnel õhtul on koguni kaks-kolm üritust.

Moskvas ilmuvaid kirjandusajakirju loeb terve Venemaa, samuti vene keele oskajad üle maailma: raamatukogudes või interneti vahendusel. Nii nagu aastakümneid tagasi, öeldakse nende väljaannete kohta ka praegu tolstõje Ïurnalõ ehk paksud ajakirjad. Nende tiraaÏid küündisid perestroika ajal uskumatu kahe miljoni eksemplarini, kuid praegu püsivad 6000 piires.

Eri ajakirjades avaldatakse eri autoreid. Kuid üldjuhul on nn paksukesed üpris konservatiivse lähenemisega: soositakse vanema põlvkonna autoreid või siis mõnda uustulnukat, kes kirjutab stiilipuhtalt traditsioonilises võtmes. Samas võib nii autorite kui ka teoste seas alati leida erandeid. Näiteks 2006. aasta kevadel asutatud, kord kvartalis ilmuv luuleajakiri Vozduhh (Õhk) otsib modernse sisuga tekste. Autoriteks on n-ö läänemeelse mõtlemisega luuletajad Moskvast ja mujalt. Nii avaldas Õhk näiteks tänavu oktoobrinumbris Jürgen Rooste luulet P. I. Filimonovi tõlkes.

Üks rühm, kellel ei ole avaldamisega probleeme, on muidugi endised põrandaalused autorid, kes praegu naudivad nn elavate klassikute põlve. Näiteks ka eesti keelde tõlgitud teoste autor, kartoteegiÏanri looja Lev Rubinštein avaldab sageli oma mõtteid intervjuudes, peab loenguid nüüdiskirjandusest ning teenib leiba maineka e-ajakirja kolumnistina.

Kaks leeri

Kuid vastasseis Moskva läänemeelsete ja konservatiivsete kirjandusringkondade vahel on väga tõsine ning puudutab vene kirjandust igal pool. Mõlemal leeril on oma arvustajad, festivalid, kirjastused, väljaanded, raamatusarjad, auhinnad, noortele suunatud seminarid jne. Isegi internet on jagatud: osalemine vastasleeri foorumi aruteludes on halb toon. See teeb raskeks katse panna kokku tervikpilt uuemast vene kirjandusest. Eriti hoolsad peaksid olema välismaalastest tõlkijad ja igasuguste antoloogiate koostajad. Moskva ekspertide (kirjastajate-toimetajate-kriitikute) arvamust tuleb usaldada, aga seejuures kontrollida, et kokkuvõttes poleks tegemist n-ö ühe firma projektiga.

Märkimisväärseks sillaks kahe valitseva kirjandussuuna vahel on 2005. aastal Moskvas loodud, kirjanike esinemisi korraldav rühm “Kultuuriline initsiatiiv” (“Kulturnaja initsiativa”). Korraldajate duo Juri Tsvetkov ja Danil Faizov otsib võimalusi, et parimad vene kirjanikud esineksid nii Moskvas kui ka Venemaa provintsis. Sondeeritakse pinda, et tulla külla ka Eestisse.

Kes on parim vene kirjanik?

Keda peetakse Moskvas parimaks vene kirjanikuks? Vastuseid on mitu, olenevalt sellest, mida hinnata. Kui rääkida müügiedust, on prosaistid selgelt luuletajatest ees. Omad liidrid on fantastikas ja ulmes, detektiiv- ja naisromaanis. Osa nendest on tõlgitud ja tõlgitakse ka eesti keelde.

Hoopis teistmoodi on lood luulega. Keskmised tiraažid on siin 200–500 eksemplari. Keda eelistada sadade seast? Viimasel ajal on Moskva kirjandusringkondades tulnud aktiivselt kasutusele mõistepaar populaarne luule – aktuaalne luule.

Nimelt krooniti Moskva polütehnikumi muuseumis 6. oktoobril luuletajate kuningas, kelleks osutus Dmitri Vodennikov (snd 1968). See oli teine luuletajate pärgamine pärast 1918. aastat, kui publik andis samas hoones auväärse tiitli Igor Severjaninile. Vladimir Majakovski jäi toona teiseks. Ajaloolise sündmuse taastamine vallandas poleemika luule olemuse üle. Mille järgi seda hinnata? Uus luuletajate kuningas Vodennikov on oma lihtsate ja siiraste luuletustega elust, armastusest ja üksindusest saanud paljude naislugejate lemmikuks. Menu suurendamiseks ja säilitamiseks avaldab kauni välimusega brünett luuletaja oma sensuaalseid pilte meedias ega pelga teha nartsissistlikke kandeid oma blogisse.

Mõiste “aktuaalne luule” osutab niisiis luule uutele strateegiatele, et värsid kajastaksid tänapäevaseid arusaamu elust ja kirjandusest. Moskvas elavatest luuletajatest võib siin nimetada selliseid autoreid nagu Sergei Gandlevski, Fjodor Svarovski, Veera Pavlova, Danila Davõdov, Marianna Geide, Jelena Fanailova, Mihhail Aizenberg, Maria Stepanova.

Uued suunad

Moskva hoogne kirjanduselu püüab tõsta lugejate huvi kirjanduse vastu ebatavaliste ettevõtmiste abil. Näiteks üritustesarjas “Poolused” kutsutakse esinema kaks luuletajat, kes esindavad risti vastupidist poeetikat ja/või maailmavaadet. See võimendab iga luuletaja sõnumi väärtust.

Veel üks idee on laenatud televisioonist. Sarjaga “Tantsud tähtedega” sarnaste saadete eeskujul korraldatakse suurem kirjandusõhtu, kus nüüdisluulet loevad avaliku elu tegelased – telenäod, raadiohääled või muusikastaarid. Ning pärast loevad oma tekste autorid ise.

Moskva kirjandusfunktsionäärid püüavad muu hulgas muuta kirjanduse internetis võimalikult kättesaadavaks ning selles vallas on saavutatud märkimisväärselt palju. Näiteks võib tuua kaks tähtsamat portaali: Ajakirjade Saal (http://magazines.russ.ru) ja Venemaa Uus Kirjanduskaart (http://www.litkarta.ru). Esimene avaldab peaaegu kõikide venekeelsete kirjandusajakirjade sisu ning on teinud seda juba üle kümne aasta. Teine aga näitab virtuaalsel maailmakaardil vene kirjanike elukohti, nende elulugusid ning kirjandussündmuste kava riikide ja linnade kaupa, sealhulgas Eestis.

Loetletud asjaolud näitavad, et Moskvat võib pidada vene kirjanduse pealinnaks, kust saab infot kõige uuemate suundumuste kohta.