Mono- ja multimaskuliinsus

Kui mina olin poisike, siis sooküsimust ei olnud. Poisid olid poisid ja tüdrukud olid tüdrukud, s.o soorollid olid paigas ega vajanud arutamist. Noorte Hääl ei vajanud artikleid sel teemal. Homoseksuaalsus oli haigus, mille eest pandi vangi, ja homofoobid olid korralikud kodanikud, kes toetasid jäägitult

NSVL-i poliitikat. Soo määratlemise  teema üleskerkimine viitab ühiskonnas toimuvatele protsessidele ja vastuoludele, mis nende vahel valitsevad.

Paraku elab homofoobia NSVL-ist kauem ega ole mingeid märke selle kadumisest. Tooksin näiteks mõned online-ajalehest võetud homofoobide ütlused: „Ühiskonna homoseerimine on tee inimkonna lõppemisele. Sugu jätkavad ja elu maakeral ikka normaalsed inimesed. Mis imeloomad need peded on, et neile on erikohtlemist vaja? Tolerantsus, kallis rahvas, on demokraatiale kõige suurem oht.”

Sellised lauseid võib leida tuhandeid. Homofoobid on veebimeedias väga aktiivsed, luues  mulje, et nende maailmavaade on domineeriv ja teistsugune kuulub hävitamisele. Ei mingit sallivust, sest  see  on demokraatiale kõige suurem oht!

Ma küll usun ja loodan, et  praegu ei toimu ei sugudevahelist ega homovastast sõda: Mars pole läinud sõtta Venuse vastu ega Venus Marsi vastu, aga sugude rindel on kuidagi rahutu. Käivad väikesed mõõduvõtmised Marsi enda peal, s.o meeste omavahelised jõukatsumised. Püütakse välja selgitada, kes on õige mees.

Kas „õige” mees ongi vägivaldne?

Aru saamaks, kes on „õige mees”, tuleb minna teaduse maile, s.o argiteadvusest ei piisa küsimuse selgitamiseks. Argiteadvuse tasandil tundub nagu olevat kõik selge, mees on mees ja mees teab, mida teeb. Teaduses aga algne (näiline) selgus kaob, mehi uuritakse erineval viisil, lähtudes eri metodoloogiatest. Mees ja mehelikkus seostub muutuva majanduse ja tehnoloogiaga, rahvusega (milline on eesti mees?), tervise, perekonna, isaduse, hariduse, isikliku elu, seksuaalsusega. Ja nii edasi. Samal ajal jäävad muutumatuks mõned probleemid: mehed ja vägivald, mehed ja tipp-positsioonid suurfirmades, aga ka ülikoolides ja teaduses.

Meeste või maskuliinsuse seos vägivallaga on kõige tugevam ega taha kuidagi nõrgeneda. Kas „õige” mees ongi vägivaldne, kuna see oleks nagu meestele igiomane? Kas ongi nii, et kui ütlen „vägivald”, siis tuleb meelde mees? Kas meeste vägivald tuleb ajust (testosteroonist jms) või kultuurinormidest? Kumbki vastus pole hea, sest mõlemad viitavad suurele püsivusele.

Sellistes umbolukordades tuleb vahetada paradigmat, minna teise uurimissüsteemi. Asi on selles, et meesuuring ainsuses viitab ühele ja (tõelisele) maskuliinsusele ja selle kandjale, kes on vaja avastada. Nii kui öeldakse „mees”, siis omistatakse talle kindel komplekt omadusi, sh ka agressiivsus: mehe omadused ja rollid on välja kujunenud juba ürgajast.

Arusaam ainsast  (õigest) maskuliinsusest  on aluseks homofoobiale. Kui keegi teine ei vasta „õige mehe” ettekujutusele, siis on põhjust teda vihata. Homofoobiast  võivad olla vaevatud nii mehed kui ka naised. Homofoobiat ei põhjusta homod, vaid inimese enda hoiakute ja väärtuste süsteem ehk kujutelm väärtuslikust mehest. Homofoob ise muidugi nii ei mõtle, vaid kannab oma homoviha homodele. Homofoobiavastased kampaaniad ei pruugi avaldada inimestele mingit mõju, sest väärtussüsteemid on konservatiivsed. Homofoobia tugineb tugeval piiril, mis eristab „normaalseid” mehi „ebanormaalsetest”. See piir on läbitungimatu nagu raudne eesriie Nõukogude ajal.

Meesuuringutest on saanud maskuliinsuste uuringud: ainsuses  olev mehelikkus  on asendunud mitmuses väljenduvate maskuliinsustega. Ühe mehelikkuse asemele on tekkinud palju mehelikkusi ehk maskuliinsusi. Bob Connell (2005) on kirjutanud ülipopulaarse raamatu „Masculinities”, kus üksainus õige maskuliinsus killustub paljudeks maskuliinsusteks. On palju eri viise olla mees eri ühiskondades ning erinevate meeste vahel kujunevad välja erinevad soolised suhted. Maskuliinsus ei ole  sünnipärane omadus, vaid ühiskondlike protsesside tulem. Erinevate maskuliinsuste taga tuleb otsida  erinevat  sotsiaalset  konteksti. Ma ei viita erinevustele näiteks meie ja kreeka meeste vahel, vaid isegi Randveres ja Urvastes elavatel meestel võib olla erinev maskuliinsus, sest nad elavad erinevat elu.

Olen sunnitud järeldama, et domineeriva ja selgepiirilise maskuliinsuse kõrval eksisteerib hulk omanäolisi maskuliinsusi. Selline järeldus on teaduse arengule üldse tüüpiline, näiteks kreeklased pidasid kunagi aatomit jagamatuks. Praeguseks on aatom teadlaste jaoks killustunud paljudeks elementaarosadeks. Maskuliinsuse pilt on samuti diferentseerunud  nagu aatom.

Mehelikkuse palju palgeid

Ja mis eriti huvitav: just ühtse hegemoonilise maskuliinsuse purunemine on hea eeldus homofoobia vähendamiseks. Ühiskonnas hakkab levima arusaam, et ei ole ühtainsat mehelikkust, vaid mehed teevad oma mehelikkuse näitamiseks eri asju. Mehelikkust võib tõendada tarkuse, julguse, agressiivsuse, leidlikkuse, õrnuse, koostöö, sallivusega. Ja nii edasi. Mehelikkust ei pruugi ilmutada  ainult vägivaldse käitumisega.

Kui oleme hakanud nägema paljusid maskuliinsusi, siis kerkib eri mehelikkuste vaheliste piiride küsimus. Vaataksin maskuliinsusi ja homofoobiat Juri Lotmani teooria kaudu, kus piiri mõistel on oluline koht. Lotmani vaimus võiks öelda, et piir on tõlkemehhanism, mis teeb arusaadavaks teisel pool piiri asuvad maskuliinsused. Piir tõlgib üht mehelikkust teisele mehelikkusele.

Lotmani kultuuriteooria pakub võimalusi isegi homofoobia mõistmiseks. Rein Veidemann viitab Keeles ja Kirjanduses (2008, nr 10) Lotmanile: „Ükski mõtlev seadeldis ei saa olla monostruktuurne ja ükskeelne: ta peab ilmtingimata lülitama endasse mitmekeelsed  ja vastastikku tõlgitavad semiootilised moodustised.” Olen kogenud, et ühest keelest teise tõlkimine tekitabki arusaama asjast. Ükskeelne olend on tõesti umbkeelne. Muidugi ei ole võimalik elada monokultuursena, kultuurne inimene on automaatselt multikultuurne. Samamoodi ei saa maskuliinsus olla monostruktuurne, koosneda ainult ühest maskuliinsusest. Selline maskuliinsus on umbkeelne ega ole arusaadav ei iseendale ega teistele.

Multimaskuliinsus on tõlkimisvõimeline „mõtlev seadeldis”.

Juri Lotman oleks vahest öelnud, et mees peaks vabanema monomaskuliinsusest, et mõista paremini teisi mehi, üldse inimesi. Olles üheülbaline, ei suuda mees ka ennast mõista. Vanasti öeldi, et inimene oli vaimust vaene. Multimaskuliinsus vabastab mehe homofoobiast ja teeb ta vaimselt rikkaks.