Mitmekesine, mitmel viisil kesine

Esiteks on autoriks Uue romaani klassik Alain Robbe-Grillet, teiseks on tegemist Moodsa Aja Lugemikuga, mis lubab korraga olla nii korraga romaan, õpik ja antoloogia. Ja kolmandaks – juba ainuüksi sarja nimetus “Homo ludens” (tõlkes “mängiv inimene”) on paljutõotav. Kõigele lisaks veel Heli Alliku tõlge, kommentaarid ning harjutused vaheldumisi rea pildiridadega. Mida sa hing veel tahad – ja see kõik vaid ühe hinnaga!

##Vabaks lastud alateadvus

Seda suurema pettumuse valmistas teos põhjalikumal tutvumisel. Põhiline, mis häirima hakkas, oligi just raamatu sisu ja vormi kohati lausa katastroofiline lahknevus. Saatesõnast selgub, et koostaja põhieesmärgiks on ennekõike prantsuse keele oskuse täiendamise võimaluse pakkumine edasijõudnutele. Just Robbe-Grillet’i loo kaudu, kuna see olevat omal ajal spetsiaalselt keeleõppeks kirjutatud tekst. Kirjanikku olevat nimelt huvitanud, kas keeleõpiku vormilised ettekirjutused takistavad jumalikul inspiratsioonil ilukirjanduslikuks teoseks vormuda või mitte.

Kuna tegemist on modernismi klassikaga, siis tasub meelde tuletada, et modernism iseenesest polegi muud, kui üks suur vormiline eksperiment. Selle käigus lahutati kõik varemloodu osadeks, et igas eri harus omakorda absoluudini välja jõuda. Nii oli ka Uue romaani esindajatega, kes tegid panuse kõikvõimaliku alateadvusliku (üle)tähtsustamisele. Rõhutades teksti ajalist kõikuvust, narratiivseid lünki, tegelaste ja sündmuste topeldamist, vormi esmasusele viitavat tekstuuri jms. Tulemuseks on fantaasiaküllased tekstid, mis mõjuvad nagu sügavmõttelised unenäod. “Džinni” puhul on säärasest alateadvuse vabastamise aktist jäänud teksti kohale hõljuma lausa midagi psühhootilist.

See on muidugi maitse asi, milliste tekstide läbi oma keeleoskust arendada. Vähemalt minu pea hakkas pööritama pärast esimeste eestikeelsete lehekülgede omandamist. Eeldades, et keeleõpe sisaldab eneses kas või osalist loetu päheõppimist või tõlkimist, haaras mind juba õud. Raamatu koostaja on aga lähtunud oma jumalikust inspiratsioonist – traditsioonilised keeleõpiku kaanonid kõrvale ja püüdnud koostada niiöelda moodsa aja lugemikku. Lisades niigi segasele põhitekstile teadlikult hulgaliselt kummastust, mis olevat vajalik aju aktiviseerimiseks.

Paralleelne prantsuskeelse teksti ja eestikeelse tõlke esitamine polegi ju paha mõte. Küsimusi tekitab aga

valitud kirja suurus, mis viitab rohkem lasteraamatule või keeleõppe algkursusele. Samuti hajub suures kirjas loo mõte veelgi. Kui tekst on vähe liigendatud ja sürr, siis võiksid vähemalt raamatut läbivad illustratsioonid aidata lugejat loo mõistmisel. Kas või skemaatiliselt viidates, kus keegi naisest mannekeeniks muutub, haihtub või siis imetabasel moel end taasilmutab. Praegused retrolikud vinjetikesed viitavad rohkem kinkeraamatu formaadile, sisulises mõttes toimivad aga lihtsalt ilustava mürana.

Veeristele lisatud kommentaarid tekitavad lugemisel aga kõige enam segadust. Need mitte ei heida valgust teksti sisulisele ja kirjandusloolisele küljele – nagu koostaja saatesõnas selgitab – vaid rohkem ikka ähmastavad. No miks peaksin ma niigi segase loo juures end eksitada laskma lisafaktide purust – prantsuse mehe keha keskmisest pikkusest, käte asenditest seismisel, suvalistest lõigukestest semiootikast, geniaalsust puudutavatest sententsidest? Sisuliselt meenutab see segapudru rohkem mõne klassikalise grafomaani paksu kausta, kus kõikvõimalikud ajalehe väljalõiked ja ei tea kust üles kirjutatud tähendamissõnad läbisegi elutööga, mis kord päästab maailma.

Tihti mõeldakse, et tõeliselt geniaalse, uudse ja loomingulisuse ümber on kõik kuidagi eriti vaba, ohjeldamatult fantaasiaküllane ja ettearvamatu. Kui aga lähtuda kultuuriloo tippteostest, siis selgub, et ka kõige pöörasema inspiratsioonisööstu taga on alati peidus väga ratsionaalne, kogu asja mõtet kooshoidev karkass – mis aitab põhiideed kanda ja võimendada.

Pigem askeetlik elegants

Eriti suurt peenetundelisust nõuab klassiku interpreteerimine kaasajas. Kui eesmärgiks on üllitada Uue romaani ühe kõige tuntuma esindaja teos, siis vast ei olegi mõttekas ise mingeid erilisi jalgrattaid leiutama hakata.

Arvan, et “Džinnile” oleks sisu parema haaratavuse huvides passinud näiteks Gallimard’i valgele sarjale omane askeetlik elegants. “Homo ludens’i” sarja esimene raamat “101 argifilosoofia harjutust” seda enam-vähem oligi. Originaalteksti ja tõlke paralleelset nautimist võib seejuures alati delikaatselt soodustada sisu toetava saatesõna, selgituste, illustratsioonidega. Klassika vastu ei saa – isegi mitte siis, kui mängida ühe äärmusliku modernisti vormiuuendusliku eksperimendiga.