Mis vaevab eesti meest?

Selguse mõttes tuleb esmalt öelda, et poest artiklikogumikku osta ei saa, raamatu soetamiseks tuleb saata e-kiri aadressil info@mees.eu. Kõiki neid ja paljusid muidki tekste saab aga ka veebilehelt lugeda.

Käesoleva kogumiku sünd, aga ka Eesti Ekspressi luuserilisa Jobu ilmumine näitavad, et meesküsimus on järjest tugevamalt õhus. Põhjust meessoole erilist tähelepanu pöörata tundub jaguvat. Hoiatava hüüumärgina kogumiku lõppu paigutatud artiklis nendib meestearst Kristo Ausmees, et meie meeste eluiga jääb eurooplaste omast kümme aastat maha. Kolm kurjemat vaenlast on alkohol, tubakas ning ületöötamisest tekkinud stress ja väsimus. Lisaks ei taha eesti mehed kuidagi arsti juures käia.

Kogumikus on soliidselt esindatud vaade, mille kohaselt tuleks naasta 1930-ndate soorollide ja peremudeli juurde. Ütles ju ka nimetatud kümnendi edukaim Euroopa poliitik, et perekond on vundament, millele rajatakse riik, mõlema eesotsas saab aga seista vaid üks pea. Nii leiab poliitik Trivimi Velliste, et eesti mehe arengu kuldaeg oli omariikluse sünd ning ka muid arenguid tuleks vaadata ajalooprismast lähtudes. Ehkki Velliste loodab tulevikus esile tõusvat Jeesuse-sarnast karismaatilist rahvajuhti, kes viiks riigi õigele rajale, oleks vahest kohasemgi kasutada võrdlust Moosesega. Viis ju eelnimetatu oma hukkaläinud rahva meeleparanduseks kõrbesse. Esimesed eesti mehed saatis kõrbesse Velliste parteikaaslane Juhan Parts. Juhus? Võimalik.

Eesti Panga nõukogu esimees Mart Sõrg väljendab kartust, et kuna muslimite pealetungi eest põgenev Lääne-Euroopa keskklass emigreerub üha enam itta, on ka meil karta “paljude seksikate meeste” pealetungi. Hollandi raamatupidajate ja Saksa müügiesindajate invasiooni tagasitõrjumine jääb muidugi eeskätt meie meeste ülesandeks. “Seega on eesti meestel tulevikus oodata täiendavaid probleeme,” kirjutab Sõrg, kes näeb samuti lahendust rahvusluse tõusus ja tugevates liidrites (kes on mõistagi samuti eesti mehed).

Kahju kohe meestest

Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits väidab artiklis “Meeste margi trööpajad”, et ehedat mehelikkust surutakse ühiskonnas alla ning asemele seatakse geikultus. Ilmekaks näiteks on mehed, kes närivad lõunasöögilauas koos naisega kapsalehti. “Kahju neist kohe,” ohkab Pullerits irooniliselt ja meenutab, et naisterahva kaitsmiseks vajaliku jõu ammutamiseks tuleb mehel paratamatult liha süüa – niimoodi on seadnud loodus. Samuti kohtab järjest enam lõdva käepigistusega mehi. Õnneks leidub ka tugeva randmega vendi – näiteks Pullerits ise või maadleja Indrek Pertelson –, nii et ehedat eesti meest on vara maha matta.

Siiski pole kogumik üksnes huumoriväljaanne. Tõnissoni Instituudi juht Agu Laius leiab, et eesti mees on surutud väärtusvaeguse mudelisse – poliitikuid, ärimehi ja ajakirjanikke austatakse tunduvalt rohkem kui meessoost õpetajaid ja sotsiaaltöötajaid. Kui akadeemik Olav Aarna leiab, et meesüliõpilaste väikese osakaalu (alla 40%) suurendamiseks on sookvoodid viimane lahendus, siis Laius teeb ettepaneku sisse seada kvoodid, mis suurendaksid naiste osalust “mehelikes” ametites, seda mõlema soo huvides. Säärast vaadet esindavad kirjanikud Jaan Kaplinski ja Maimu Berg. Esimene meenutab, et meessoo domineeriv roll on nuhtluseks neile, kes ei taha domineerida, teine aga nendib, et eesti naine on juba pikemat aega mehest haritum, tublim ja tugevam olnud.

Veerandi artikleid on kirjutanud naised, kelle vaatenurk mõjub igati värskendavalt. Näiteks paneb mõtlema Kuressaare linnapea Urve Tiiduse hinnang, mille kohaselt seostatakse naise vabadust eeskätt vabadusega veel rohkem tööd teha. Ülejäänud tekstimassi taustal mõjub poetess Doris Kareva kirjutis “Õrn mees” taseme ja sügavuse poolest küll nagu sadul, õigemini nagu pärlid... noh, ehk saate aru. Kareva ütleb, et mees ja naine täiendavad teineteist – kes on loomu poolest tugev, peab õppima õrnust, õrn tugevust. Variatsioonidega väljendavad sama mõtet ka kogumiku ülejäänud naisautorid.

Enamik autoreid, kes proovivad leida lahendust käesoleva artikli esimeses lõigus kirjeldatud probleemidele, lähtuvad just mehe ja naise koostöö ja vastastikuse täiendamise vaatenurgast. Tõsi, luteri kiriku peapiiskopi Andres Põderi arvamus, et isa on lastele esmajoones kontrollija ja distsiplineerija rollis, läheb vastuollu aidsiennetuskeskuse juhi Nelli Kalikova omaga, kelle meelest on täpselt vastupidi. Ju on vanematel kalduvus endaga samast soost lapsega rangem olla. Igal juhul leiab poliitik Mart Laari mõte, et parim ravim ülepinge vastu on harmooniline peresuhe, raamatus aina kordamist. Lisaks soovitatakse meestel end sagedamini lihtsalt lõdvaks lasta ehk nagu ütleb dirigent Tarmo Leinatamm: “mañana!”

Ühe sümpaatsema arvamusavalduse esitab ajakirjanik Sulev Valner, kelle meelest tuleb eesti mehele oma tegemisteks piisavalt aega anda ja kõik laabub. Oleme ju mõne muu rahvaga võrreldes teadagi pikatoimelised. “Küll aja jooksul näeme, mis on väärt õige eesti mehe sisu,” lohutab Valner flegmaatiliselt. Õigete eesti meeste nimel (sest võltse ma ei tunne) pean ütlema, et selles mõttes on iva.