Mis kirjanikule ei meeldi

Mind kui vähemusse kuuluvat ehk kirjutavat inimest huvitas ja pani mõtlema viis aastat tagasi see, kuis kirjanikud Soomes oma erialaks eraldatud lugematuist stipendiumidest elada saavad.

Noid stipendiume on neil – erinevalt eesti kolleegidest – võimalik taotleda lugematutest kohtadest. Ka ei pea vabakutselised registreeruma füüsilisest isikust ettevõtjaks, et oma elu ja tegevust ühiskonnas kuidagi määratleda. Ometi huvitab mind siiamaani palju enam siiski see, kuidas või mida nad kirjutavad.

Ei ole ma aga kunagi arvanud, et kirjanike tegevus ja looming väga huvitaks poliitikuid ning ma ei idealiseeri nende elu. See ei kõneta ka suurt osa rahvast. Sellest hoolimata sekkun endistviisi küsimustesse, mis puudutavad mind või elu ennast ja seda kogu aeg, iga päev hoolimata sellest, kas mulle on selleks määratud aeg reageerida või mitte.

Vaimuinimene on alati vähem eelistatud seisus kui võimuinimene ning selle tee on ta endale ise valinud. Ei ole selles midagi imekspandavat, et nii või teisiti suhtun kriitiliselt rahva tahtesse, kuna erinevalt rahvast puudutavad mind rohkem olemuslikud küsimused, mitte niivõrd teatud hüvedega seotud probleemid.

Kui on tegu allpool vaesuspiiri elavate inimestega ning elementaarse toimetulekuga, liigitun ma vähemalt osaliselt nende sekka oma igapäevases olelusvõitluses.

RAHVAS OLEN MA KA SIIS, kui täidetakse tuludeklaratsioone ja koostatakse sotsioloogilisi uurimusi. Kui lähen panka küsima informatsiooni, pole mul võimalik niisama lihtsalt pääseda: telleril on õigus kohelda mind nagu suurt osa rahvast, kellel peaks jätkuma tahet mingisuguse pangale kasuliku uurimuse eesmärgil raisata veerand tundi kauem aega, sest minu olemuse järgi otsustades pole mul kiiret ärilõunale; mind on võimalik osadeks võtta, küsides minu perekonnaseisu või kas mu korter on erastatud või mitte. Peaksin justkui ühele süsteemile andma oma südame ja seda antakse mulle kiirküsitluse teel mõista, hoolimata sellest, et soovisin seda korraks oma kasuks pöörata ja hoopis ise sealt teavet saada. Automaatselt eeldatakse, et pean küsitlust endale vajalikuks või kasulikuks ning jätan küsimata, kellele ja mispärast mu andmeid vaja on.

Kui mulle riigis, kus ma elan, midagi ei meeldi, ei saaks ma kusagile minna meelt avaldama, sest ma ei taha ligimesega külgneda ega turul kaigast saada. Ma tahan distantsi. Ja seda, et (mu) mõistus ja süda töötaksid ühekorraga ja ühel ajal. Mis aga ei tähenda, et ma ei mõistaks vanema inimese vimma justkui teenimatult elatud aastate pärast, ei saaks aru eesti rahvaarvu kahanemise ohust või maainimese tusast.

Mulle ei meeldi kuritegevus ega pätid ei poliitikas, ajakirjanduses ega tänaval, kuid ma ei usu, et kuritegevus oleks viimaste aastate jooksul inimkonna minevikuga võrreldes kasvanud. Usun, et pätluse vormid on pigem teisenenud.

Mulle ei meeldiks põletada õlekujusid või pidada tomatifestivali. Mulle ei meeldi, kui võideldakse kujuteldavate vaenlastega, manatakse esile minevikutonte. Mulle ei meeldi passeism, keskaja- või kuldajastuihalus ega nostalgia eestiaja või sotsialismiaja suhtes. Täpselt niisamuti nagu ei meeldi mulle, et nii suured kui väikesed rahvad elavad tagakiusatud vähemuste, hävitatud ja tapetud või inimeste luude peal, ei pea mulle meeldima rahva või enamuse tahe, sest mulle meeldivad hoopis südametunnistusega intellektuaalid, kes suudavad suhtuda minevikku ja õhtusse saadetud päeva – nii isiklikku kui maailmaajaloo – kriitiliselt.

ÜLIMA ÜKSKÕIKSUSE KORRAL võiks ju endale korrutada, et võimuvõitlus ja poliitika, samuti agressioon ja jõukasutus pärinevad samast inimlikust tüvest ning soovist mängida riiki, sõda ja kodu; et kõik suured riiklikud struktuurid püsivad niikuinii alati kellegi allutamise arvelt – ja eriti muidugi nende arvelt, kellele need ei meeldi.

Seoses eelnenud presidendivalimistega kirjanikule arvatavasti ei meeldi uute kättemaksuhimuliste ja ”õiglaste” inimeste mentaalsus: ”päästku ennast kes saab!” või Kadrioru uued isandad. Üks inimene ei ole teise isand ja inimlik ülbus on ikka muutumatu suurus. Nii nagu urbanistliku, noore või arenemisvõimelise inimese probleemid on seotud eelkõige muutuva maailmaga, ei võta ka kirjanik vastu masside arusaamu ning tema arvamus harilikult suuri hulkasid ei huvita. Ta teab, et president ei saa olla suveniir, rahvaisake ega ka isand – selles mõttes ei pääsenud kirjanikust president rahvale kunagi päris lähedale.

Teda ei saa niikuinii liigutada puldist infantiilsed kõned ja ta pole vastuvõtlik massipsühhoosile, kuna suhtub ettevaatusega ametlik-ainulisse või universaalsesse heasse, kuid ta saab oma jõudu kokku hoida selle asemel, et tegelda inimeste praegusteks ja endisteks jagamise või kommunistideks või roiskkapitalistideks sõimamisega ning nuku asemel pigem silma peal hoida nukumeistril, kes oma kandidaadi üles seab.

Vaimuinimese vastandumine enamuse ehk rahva tahtele on praegusel ajal küll varjatum, kuid tunduvalt intensiivsem kui kultuuriinimeste seas natuke ülemängitud ja justkui minevikust taastoodetud vaimu ja võimu opositsioon.

Rahvalt, enamuselt, ei ole visalt muutuva, kinnistunud arvamuste ja ideaalide juures mõtet oodata erilist läbinägelikkust, ükskõik, kuidas võimuinimesed selle olemasolu ka ei kinnitaks. Seda kahjuks muuta ei saa.

Kõik oluline siin elus toimub minu jaoks siiski poliitikast väljaspool, seepärast püüaksin jääda reaalsuse piiridesse, jättes oletamata, kuidas Eesti riigi praegune areng – nii nagu kogu maailma areng selle võimaluste paljususes – kirjandust ja erinevaid kunstivaldkondi mõjutab. Presidendivalimised kirjaniku elu vaevalt muudavad.

Tahaks uskuda, et ka suurte ja ränkade poliitiliste muudatuste korral püsib see, et mistahes rahva kirjanik esindab ennast ise, tegeleb maailma mõtestamisega teravdades tähelepanu oma seisukohtadele vastukäivate, inimkonda puudutavate ja vapustavate nähtuste puhul ega vaja ka omaenda olemuslikust maailmast liiga kaugele jäävat eestkostet.