„Minu ...” sarja soomeugriline vägitükk on lausa uskumatu
Petrone Print on üllitanud selle sajandi parima soome-ugrilise tetraloogia.
Selle puhtjuhuslikult sündinud raamatuvaramu punktiks sai Reet Klettenbergi „Minu Ungari”. Just tänu Ungari-raamatule on meil nüüd kaante vahel kõigi kolme soome-ugri riigi ja rahva avastamise lood. Meenutagem lisaks Justin Petrone „Minu Eestit” ja Kaja Saksakulm Tampere „Minu Soomet”. Ning millegi vihmavarjutaolisena lisandub neile ka allakirjutanu „Minu Ugrimugri”, kus suurem rõhk oma riigita soome-ugri rahvastel.
Klettenbergi Ungari-lugu voogab kui Doonau, üks tähtsamaid Ungari sümboleid. Voogab vaikselt ja enesekindlalt, ilma eriliste tundehüpeteta. Voogab läbi ungari keele ja köögi ja hinge saladuste, vürtsiks kaasas hulk vahvaid ungarikeelseid sõnu ja toidukirjeldusi.
Nii selle kui ka mõnede varasemate „Minu ...” sarja raamatute puhul olen tundnud suurt puudust kaardist, kus saaksin näpuga rida ajada. Ja aina enam hakkan „Minu Ungari” laadi asjalike ning teadmistest tuubil raamatute juures puudust tundma ka registrist raamatu lõpus. Sellisest, kus oleksid kirjas olulisemad inimesed, kellest on juttu, aga ka olulisemad kohanimed.
Soomeugrilikust vaatepunktist vaimustas mind raamatu lõpupeatükkides ühisugrilisuse otsingutele pühendumine. Vaidlused, kas keelesugulus ja geenisugulus on samad või mitte. Ja arutelud ungarlaste ja eestlaste sarnasuste-erinevuste üle. Viis plussiga Klettenbergile pealkirjade eest – „Jõuluvana ja piparkookideta jõulude juhtum” või siis „Varahommikuse mõrva juhtum” ja tagatipuks „Sõnnikuste käte ja kolmekümne vanaeide juhtum”. Igavesti lugema innustav, mis sest, et pealkirjad on mõnikord isegi suuremad ja säravama puändiga kui lood ise. Aga tähelepanu on äratatud.
„Minu Ungari”
Reet Klettenberg
Petrone Print
 |
  |
 |
