Minu erootika on minu peas
Erootika on meie endi sees ja meie kõigi iseenda oma. Teinekord see ei peagi olema seksuaalselt intiimsesse sfääri kuuluv. Mõnele võib erootilisena tunduda tühipaljas võilill aasal. Umberto Eco teos „Roosi nimi” võib filosoofiliselt olla sama erootiline.
Üks teema on loomulikult lõhnaerootika ja selle tajumine.
Veispak on kindlasti põhjalikult läbi töötanud Michel Foucault’ teose „Seksuaalsuse ajalugu”, mis tuleb ilmsiks ka selle näituse puhul. Ajaloost tuntakse kaht põhilist seksitõe moodust. Ühel pool seisavad oma traditsiooniliste rituaalidega Hiina, Jaapan, India, Rooma ja araabia muslimite ühiskond, kus kujunes välja termin ars erotica. Tõelises armukunstis tuletatakse tõde naudingust, millesse suhtutakse kui praktikasse ja mida kogutakse kui kogemusi.
Meistrid ja teised tegijad
Foucault’ järgi ei suhestata naudingut lubatu ja keelatu reguleeriva absoluutse seadusega ega mingi kasulikkuse kriteeriumiga, vaid ennekõike naudingu endaga. Foucault’ meelest meie tsivilisatsioonis emapilgul ars erotica puudub. Samal ajal tegeletakse pidevalt scientia sexua-lis’ega. Seega on sajandite jooksul välja arendatud seksist tõe rääkimise protseduurid, mis seonduvad initsiatsioonikunstiga ja kiriklike õpetajate käes hoiul olevate saladustega kardinaalselt vastanduvate teadmiste ning võimu suhtega ehk ülestunnistunnistuse ja patukahetsusega pihitoolil.
Markii de Sade (1740–1814) on tuntud oma erootiliste kirjateoste poolest, millesse on kombineeritud filosoofiline diskursus koos pornograafiaga, mis kujutas veidrat seksuaalset kujutelma rõhuasetusega vägivallalale, kuritegevusele ja jumalateotusele, mis oli suunatud katoliku kiriku vastu. Tema meelest ei pidanud ju alati tähtis olema moraal, vaid äärmine vabadus. Ado Lill oma teosega „Armuke” haakub sellisesse mõttemaailma otse kümnesse.
Näitus on ka selles mõttes huvitav, et vanameistrite Leonhard Lapini, Tiit Pääsukese, Lemming Nageli, Einar Vene ja Valeri Vinogradovi kõrval on oma töödega välja tulnud ka suhteliselt tundmatud autorid. Kujundajana on Vinogradov ekspositsiooni integreenud ka erootilise pesu näidise Nõukogude ajast 20. sajandi keskelt. Sellisest elementide võrdlusmomendist võib iga vaataja teha oma järelduse.
Mall Nukke joonistused naistest on samuti omamoodi teema, kuidas peegeldub ühe naiskunstniku nägemus naistest, milles ei pruugigi tegelikult leida seksuaalset alatooni.
Art Allmäe skulpturaalne installatsioon magavast mehest, mille allkiri: „Märg unenägu” on üllatuslik lähenemine kontseptsioonile, aga samal ajal väga konkreetne ja üksüheselt arusaadav.
Laurentsiuse teos „Biitseps-peenis” 2008. aastast on samuti huvitav, arvestades tema viimase aja väljapanekuid puuviljadest „jummi” teemal ja eksklusiivseid raamides roosiseeriaid. Kunstnik Soho on tulnud välja tööga „Rahvusfetišism”, mis annab erootilisuse küsimusele ja tähendusele veel uue dimensiooni. Tekib küsimus, kas see on varjatud natsionalism. Ehk peabki nii avalikult ja samal ajal varjatud rüüs lähenema seksuaalsusele.
Karismaatiline Simson von Seakyl oma miniatuursete ja robustsete minimalistlike skulptuuridega tegigi ära väga olulised tööd, mis on kindlasti salvestatud eesti kunstiajalukku märkimisväärsete teostega: „Nibulilled ja nurmenukud”, „Tige türa” ja „XXL”. Viimane töö kuulub Üllar Saaremäe erakogusse, millest siinkirjutaja andmete põhjal veel näitleja midagi ei tea.
Jaan Toomiku video, selle aasta numbrisse kuuluv teos „Proov” on samuti oma tuntud headuses alati toimiv. Noorema põlvkonna esindaja Nadežda Tšernobai lööb samuti laineid oma videoga „Karvane hammastega vitt”.
Jüri Ojaveri taies „Ela ja sära”, kus autor ise alasti jalgratturina pedaale sõtkutes hüüab väsimatult „kuku, kuku”, on paratamatult üks parimaid teoseid, millest vaatajad peavad leidma iva. Mõtle ise, sest minu erootika on minu peas.
„Minu erootika”
Kuraator: Teet Veispak
Rakvere näitustemaja
(Tallinna 3)
Lahti augusti lõpuni
