„Minu Alaska” kirjutanud Maria Kupinskaja kardab külma

 Üsna har­va tu­leb et­te, et in­terv­juee­ri­tav võõra aja­kir­ja­ni­ku en­da­le ko­ju külla kut­sub. Aga just se­da Ma­ria te­gi, kui küsi­sin e-kir­ja teel lu­ba te­ma­ga lu­gu te­ha. Ja kir­ju­tas kut­se­le al­la „Mann” – nii kut­sub ta end ise ja kut­su­vad te­ma sõbrad.

Just need­sa­mad pi­si­ke­sed va­he­tud de­tai­lid ise­loo­mus­ta­vad­ki häs­ti se­da soo­ja, sii­rast ja usal­dus­lik­ku Man­ni, kes ei sal­li võlts­vii­sa­kust ega kunst­lik­ke käi­tu­mis­nor­me. Ehk vei­di just see-pä­rast, et need le­vi­vad vii­ma­sel ajal üha tu­ge­va­malt ka Ees­tis, käib ta ik­ka ja jäl­le maail­ma külma­des nur­ka­des ot­si­mas iseen­nast ja neid, kes on te­ma­ga ühel lai­nel.

Va­na­lin­na ää­rel asu­vas kõrge­te la­ge­de ja par­kettpõran­da­ga kor­te­ris, mi­da ta koos paa­ri sõbran­na­ga üürib, oo­tab ta­ga­si­hoid­lik pruu­ni lo­ki­pah­ma­ka ja sä­ra­va­te sil­ma­de­ga tütar­laps, kel­le­le ma oma 158 sen­ti­meet­ri­ga ot­se sil­ma vaa­tan. Nii et ma ei saa jät­ta küsi­ma­ta: „Ma ku­ju­ta­sin sind et­te hoo­pis teist­su­gu­se­na. Kui­das sa nen­de koer­te­ga hak­ka­ma said?”

Mann nae­rab: „Kõik mu tö­öand­jad on öel­nud, et kui mind esi­mest kor­da nä­gid, siis kuk­kus neil süda saa­pasäär­de. Aga asi po­le suu­ru­ses. Si­na jak­sak­sid ka.” Ja ta näi­tab, kui­das tu­leb koe­ra hoi­da, et õlga ära ei tõmbaks.

Kaks su­ve Alas­kal ja ühe tal­ve Te­ravmä­ge­del kel­gu­koer­te laag­ris koe­ra­ju­hi ehk hand­ler’ina töö­ta­nud neiu, kes pea­gi plaa­nib min­na hoo­pis kol­man­das­se maail­ma nur­ka, tun­nis­tab, et tea­dis koer­test en­ne­gi. Vä­he­malt koe­rapsühho­loo­giast.

„Mu ema on ko­ha­li­ku koer­tek­lu­bi ju­ha­ta­ja, mis tä­hen­dab, et ma olen lap­sest saa­ti käi­nud koer­ten­äi­tus­tel. Ko­dus on mul ol­nud ala­ti üks või mi­tu koe­ra. Kes­ka ajal töö­ta­sin ühe nai­se juu­res nii-öel­da koer­te­hoid­ja­na. Aga need on ol­nud sel­li­sed vii­sa­kad ja kas­va­ta­tud koe­rad. Sel­list tööd na­gu seal ei ol­nud ma en­ne tei­nud,” rää­gib ta.

Ome­ti kir­ju­tab ta, et iga kar­mim­gi kel­gu­koer - kui te­da lä­he­malt tund­ma õppi­da – on omaet­te isik­sus: kes ar­mas­tab üksin­dust, kes naa­ber­koe­ra, kes on uje, kes juht­loom. Ja rää­gib, et tu­ge­vad isik­su­sed on ka ini­me­sed, kes sel­lis­tes­se laag­ri­tes­se ko­gu­ne­vad. „Kui nad on neu­roo­ti­li­sed, siis on nad vä­ga neu­roo­ti­li­sed; kui nad on op­ti­mist­li­kud, siis on nad vä­ga op­ti­mist­li­kud; kui nad on ro­pud, siis on nad vä­ga ro­pud,” rää­gib Mann.

Isiksused

Ta mai­nib näi­teks 26-aas­tast Jen­nyt, ai­nu­kest nais­tu­letõrju­jat sal­gas, kes käib met­sa­tu­le­kah­ju­sid kus­tu­ta­mas pai­ka­des, ku­hu au­to või he­li­kop­te­ri­ga li­gi ei pää­se. Või Cha­di, kes kas­vas üles Phi­la­del-p­hia ge­tos ning is­tus elu esi­me­sel vä­lis­rei­sil Alas­ka­ jõe ää­res, nä­gi põtra ja ot­sus­tas: kas nüüd või mit­te ku­na­gi – ning as­tus seal­ses­se üli­koo­li. Või Bil­li, kes oli kuu­lus teat­ri­di­rek­tor Man­hat­ta­nil ja nüüd peab bus­si­ju­hi ame­tit. Või teist bus­si­juh­ti To­mi, kes oli en­ne 6000 al­lu­va­ga USA sõjav­äe­len­dur. Või oma üle­mu­se Ro­ber­ti va­ne­maid, kes tu­lid Alas­ka­le pul­ma­rei­si­le ja jäid­ki sin­na.

Mann kin­ni­tab, et töö värs­kes õhus on ot­se­kui loo­dud ini­me­se jaoks, kes vä­he­gi va­jab va­hel­dust või te­raa­piat. „Sa ei te­ge­le eba-olu­lis­te as­ja­de­ga. Sa ei tee roh­kem, sa ei tee vä­hem, sa teed täp­selt nii pal­ju kui va­ja. Ja sa näed, et su tööst on ka­su. Seal ei ole bürok­raa­tiat. Su vaim on nii kor­ras,” püüab ta sõna­des­se pan­na se­da ava­rust, ilu, värs­kust ja eri­ne­vust, mis Alas­ka ime­li­se loo­du­se kes­kel ava­neb. „Sa oled na­gu osa sel­lest. Ini­mo­len­di­na. Mil­lest­ki suu­re­mast.”

Sää­rast pu­hast tun­net võimen­dab te­ma sõnul Skag­way linn, ku­hu ini­me­sed ko­li­vad­ki su­veks, see­ga ei kuh­ja­ta en­da­le seal as­ju, mi­da va­ja ei ole: „Kui ma pä­rast kes­kat ko­li­sin, oli mul au­tot­äis as­ju, prae­gu ma­hu­vad mu as­jad ära sel­ja­kot­ti. See su­vi koo­ris kui­da­gi ära kõik mit­teo­lu­li­se: as­jad, mi­da mul enam va­ja ei ole; ini­me­sed, ke­da mul enam va­ja ei ole; te­ge­vu­sed, mi­da mul enam te­ha ei tu­le.”

Miks ta ise te­gi elus kan­napöör­de ja sat­tus sel­li­ses­se koh­ta na­gu Alas­ka – mis asub Ees­ti­ga küll sa­mal laiusk­raa­dil, kuid on pal­ju­de­le eest­las­te­le siis­ki veel võrd­ne An­tark­ti­ka­ga (oli mui­de Man­ni­le­gi en­ne mi­ne­kut) –, sel­lest kir­ju­tab ta oma raa­ma­tus. Hoo­pis täht­sam on, mi­da see ko­ge­mus tal­le an­dis. Ja se­da on pal­ju. Taan­du­des paa­ri­le mõtte­le: teist­moo­di el­lu­suh­tu­mi­ne ja iseen­da leid­mi­ne.

Mann ütleb, et näi­teks õpe­tas füüsi­li­selt ja emot­sio­naal­selt ras­ke töö koer­te­laag­ris, aga ka nä­da­la­va­he­tus­tel pee­tud mä­gi­mat­kad te­da mit­te püüdma eesmär­ki kor­ra­ga, vaid väi­kes­te tükki­de kau­pa. „Sel het­kel, kui tun­ned, et enam ei jak­sa – ütle­me, et kell on ne­li ja kell seit­se lõpeb tööp­äev –, mõtled, et sa­da meet­rit veel, paar koe­ra veel. Ja kui oled need ära tei­nud, siis uues­ti: veel sa­da meet­rit, veel paar koe­ra.” Mä­ge­des ei to­hi te­ma sõnul sa­ma loo­gi­ka ko­ha­selt püüda mit­te kau­ge­mat si­na­vat tip­pu, vaid ik­ka se­da, mis on kõige lä­he­mal. Et siis võtta järg­mi­ne lä­him. Ja nii eda­si.

Kes ta on?

Maria Kupinskaja

••  Sündinud 1984. aastal

••  Pärit Ida-Virumaalt

••  Lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja õpib seal praegu ajakirjandust.

••  Töötanud kahel korral kelgukoerte laagris Alaskal ja ühe korra Teravmägedel.

••  Teinud oma reisidel kaastööd mitmele Eesti meediaväljaandele.

••  Kirjutanud raamatu „Minu Alaska” (Petrone Print).

Raamat

Minu Alaska

Maria Kupinskaja

•• Petrone Print, 2008

•• 256 lk, pehme köide