Mikrorajooni disko Mustamäel

Loone oli Mustamäe laps ja elas seal keskkooli lõpuni. Aastad olid 1965–1984, kõige sügavam Nõukogude aeg, mida pophelilooja Allan Vainola on tagantjärele iseloomustanud kui üht suurt performance’it.

Mustamäe on kuulsaks või kui uskuda Viivi Luike, üldse olemasolevaks kirjutanud loomulikult Mati Unt. Undi „Sügisballi” vihje sisaldub küll Otsa raamatu pealkirjas, ent see jääb ka ainsaks lingiks. Tundub, et Mustamäe kui kunstiaines on tühjaks pigistatud. Ta enam ei sobi. Veiko Õunpuu „Sügisballi” jaoks polnud Mustamäe võttepaigana piisavalt hea, sest selles linnaosas puudub dramaatika.

Praegune Mustamäe võngub vaikselt temast kirjutatud estraadipalaga ühes etteaimatavas taktis ja selvehallide liuguste sahinal, samal ajal kui Lasnamäel kohtuvad elust suurem elu ja surmast suurem surm otsekui Wagneri ooperis. Ja olgugi et Loone Otsa lapsepõlve Mustamäe võimaldab endalt koorida justkui rohkem kihistusi – kõigi mugavustega kenad korterid õnnelikele Nõukogude peredele, kus aga tegelikult käis padujoomine ja koduvägivald –, on seegi materjal, mis jääb Võsa Peetri huvisfääri ega mahu hästi nüüdisaegsesse kirjanduspilti.

Memuaristikasse Mustamäe aga kõlbab, kõik need kümned tuhanded eks- ja praegused mustamäelased saavad kaasa nostalgitseda. Siin on „sabad”, Szolnok, ABC, õuedes tuisanud liiv, katkised koridoriaknad ja hulkuvad kassid. Tegelikult ulatub Otsa raamatu tegevus ka Mustamäelt välja – nii ruumis kui ka ajas –, kuid seegi on samastumismoment paljudele mustamäelastele, ei elanud ega ela ju keegi ainult „mäel”.

Mustamäe mäed

Otsapidi mahub ja sobib „Mustamäe valss” ka naiskirjanduse nimelise žanri vihmavarju alla. Nimelt on autor ja enamik „tegelasi” naised, esiplaanil on emade, tütarde, vanaemade jt suhted, kus mehed figureerivad ajutiste tantsupartneritena. Muidugi on meeste roll sündmuste käigu kujundajatena suur, kuid neid avatakse palju vähem. Olid nad enamasti olemas ka ju miinusmärgiga – kas surnud, pere maha jätnud või muidu „eemal”. See on naisteraamat, ja ma ei arva, et see määratlus võiks olla kuidagi alavääristav.

Loone Ots on osav sõnameister, kohati isegi liiga. Tekst voolab ladusalt ja see on hea, kuid liigne ponnistamine sünonüümide leidmisel näitab, et mikrorajooni tüdrukust sirgunud kirjandusteadlase randmes on olnud veidi pinget. Aga võib-olla ongi see raamat sündinud soovist näidata, et ka Mustamäe paneelikate vahelt võib sirguda loovintelligents. Veidi pealkirjast: seal on küll sõna „valss”, kuid raamat ise rohkem nagu disko ehk eklektiline, meelelahutuslik ja veidi pealiskaudne.

„Mustamäe valss”

Petrone Print