Mihkel Tiksi tammsaarelik romaan

Soome kirjanik Erno Paasilinna on öelnud, et kirjanikuks saamiseks tuleb elada kirjanikule väärilist elu. Tiksi elu vastab sellele nõudele. Seljataga on karjäär Kalevi korvpallimeeskonnas, kaks abikaasat, viis last, kaks eramut, palju raha, täielik lüüasaamine poliitikas ja palju muudki.

Tiksi tetraloogia osi on nimetatud ka romaanideks. Teosed aga käsitlevad reaalseid inimesi, reaalseid sündmusi ja reaalseid keskkondi. Peategelaseks on reaalne Mihkel Tiks. Kuid Tiksi raamatutes on nii palju fiktsiooni tunnuseid – muu hulgas stiilis, keele kujundlikkuses, eepilises kirjelduslaadis ja kunstilises ülesehituses –, et neid võib nimetada autobiograafilisteks romaanideks.

Tiks on valinud jutustajahääleks temajutustaja ja mitte minajutustaja. Nii saab vaadata iseendale väljastpoolt, hoida oma egoga distantsi, mida kinnitab kas või seegi, et peategelast iseloomustatakse sõnadega „õpetaja T. lahtise peaga poiss”, „tümikas”, „peatoimetaja” või „hundionu”. Lopsakalt kirjeldatud elukaaslase õiget nime ei kasutata, tema on kas „sekretär” või „kitseke”. Nooremad lapsed on „põrssad”.

Ilukirjanduse kunstilise väärtuse otsustab kirjaniku võime keelt kasutada. Selles mõttes on Tiks võrreldes „Korvpalliromaani” (1985) ajaga kõvasti arenenud. Tema laused on lihvitud. Iga sõna on parima väljenduslikkuse saavutamiseks välja kaalutud. Tiksi keel on nauditav lugeda, sõnavara poolest rikas.

„Muidumees” on oma taseme poolest sama hea kui tetraloogia varasemad osad. Romaani keskmes on Tiksi suhted „kitsekese” ja lastega ning samuti endise abikaasaga, kes aina lisaraha mangub. Ent kuigi „Muidumeest” saab nimetada abieluromaaniks, on see ka ühiskonnaromaan.

Pärast hästi õnnestunud äritegevust kolib Tiks Loksa valda Kolgakülla Männiku talusse, mis on kuulunud tema kommunistist isale Huko Lumetile.

Nauditav kirjeldaja

Pereelu kulgeb idülliliselt, meenutades rootsi kunstniku Carl Larssoni maale perekonnaõnnest. Pilt on nii ilus, et tundub olevat liigagi kaunis, olemaks lõplik tõde. Siin ilmutab Tiks ennast uuest küljest – loodusekirjeldajana.

Ka laste kirjeldajana on Tiks nauditav. „Põrsaste” arenguetapid tulevad esile täpsete tähelepanekutena. „Issi” on tähtis osa Tiksi isiksusest endise korvpalluri, ajakirjandusmagistri, kultuuribürokraadi, peatoimetaja ja ärimehe rollile lisaks ning tegelikult neist tähtsamgi.

Siis hiilib paradiisi madu. Mao nimi on Gunnar ja ta meelitab Tiksi poliitikasse, et Loksa valla asjad korda teha. Poliitikasse minek on Tiksi vigadest suurim, see viib ta hävingu äärele. Tiks on idealist, kes tahab räämas Loksa valda siiralt edasi viia. Aga poliitika pole idealistide ala.

Tiks tõuseb Loksa vallavanemaks. Pilt vallapoliitika mängudest on tragikoomiline. Ta kasutab oma stiiliskaalas kõiki vahendeid: irooniat, satiiri, paroodiat, huumorit ja arendab päris farsi sellest, kuidas vallavolikogu viib ennast otsustusvõimetuseni. Tiks tahab arendada eestlaste ja venelaste läbikäimist, kuid Valgejõest voolab merre veel palju vett, enne kui Loksa eestlased hakkavad armastama linna venelasi.

Poliitikut tabab katastroof ja pereelu häving. Lugu on kurb, kuid jutustamist väärt ja seda on hästi tehtud. Tiks on otsekohene ja enda vastu armutu. Ta otsib tõde ja õigust. Tema ausust ei saa kahtluse alla panna. Ta ei leia Eestist õigust. Vabast Eestist saab tema jaoks julmem koht, kui oli Nõukogude Eesti.

Tiksi tetraloogias ja Tammsaare pentaloogias on palju sarnaseid jooni: kujutatud ajavahemiku pikkus, teose laiahaardelisus, Indreku ja Mihkli saatuse sarnasus, Eesti iseseisvusest tulnud muutus, abielu purunemine jne. Tiks on loonud tetraloogiaga tähtsa sõnakunstiteose, mis aitab paremini mõista ka seda, mis Eestis aastatel 1953–2003 juhtus.„Muidumees. Poiss sai 50“Mihkel Tiks
Tänapäev

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis