Mihkel Poll: oluline on olla avatud heliloojate uudisloomingule^{Vaata videot digilehest!}

Vaata videot Polli esinemisest siit!

Mihkel Poll, kes õpib Londoni kuulsas Guildhalli muusika- ja teatrikoolis, võitis selle aasta Guildhall Wigmore Recital Prize’i, millega pärjatakse Guildhalli kooli ja Wigmore Halli koostöös igal aastal eriliselt andekas Guildhalli muusikakooli õpilane.

Auhinnaks saadud soolokontserdi repertuaar koosnes 20. saj esimese poole Kesk- ja Ida-Euroopa heliloojate loomingust: Enescu, Ligeti, Bartók, Ravel, Prokofjev, ning hinnates Londoni publiku tulihingeliste aplauside järgi, õnnestus suurepäraselt.

Mitmed kohal viibinud klassikalise muusika kriitikud tunnustasid Polli julgust valida suhteliselt keeruline kava ja ennustasid talle suurt tulevikku.

Kuidas Wigmore Halli kontserdiga rahule jäid ja kas oli ka veidi eriline tunne esineda nii respekteeritud paigas, kus ka näiteks Prokofjev ise esines?

Wigmore Hall on tõesti erilise ajalooga paik. Seal üles astumine on kahtlemata inspireeriv, kuid eeldab samas ka kõrgendatud vastutustunnet, sest esinejalt oodatakse traditsioonide väärilist mängu. Usun, et kontserdi võib üldiselt õnnestunuks lugeda. Aga loomulikult saab alati paremini...

Palju sa siinset kultuuri- ja kontserdielu ise jälgid ning millised on sinu suhted teiste muusikutega selles konkurentsitihedas linnas? On sul ka mõni eriline lemmikpaik Londonis?

Londoni kultuurielu on kahtlemata erakordne. Erinevate kultuuriilmingute kontsentratsioon ning tase on siin ilmselt maailma kõrgeim. Peaaegu igal õhtul on võimalik kuulata kaasaja hinnatumaid interpreete, külastada kõrgeimal tasemel teatrit või ooperit, tasuta on avatud uhked kunstigaleriid. Mulle annab alati positiivse laengu National Gallery külastamine, samuti on meeldiv vaheldus jalutada hektilisele linnaelule kontrasteeruvates parkides.

Londoni üks suuri plusse on, et siin aktsepteeritakse reservatsioonideta kõiki, nii et võõramaalase kompleks jäi vähemalt minul olemata. Eestisse suhtutakse, nagu enamikusse riikidesse, sõbralikult, tihti isegi huviga. See kehtib ka erialaselt – sinu kui pianisti hindamisel ei mängi rahvus praktiliselt mingit rolli.

Tuntud Briti raadioajakirjanik Suzy Klein küsis BBC3 raadiointervjuus, millest see tuleneb, et su repertuaar on suhteliselt sünge – viidates, et oled liiga noor, et Eesti traagilist ajalugu omal nahal mäletada. Ka sinu lavaline imago on selline veidi dramaatiliselt must. Kas sulle meeldib mingi eriline komponent nende heliloojate juures, kelle loomingut esitad?

Ma ei tahaks ennast küll kuidagi süngena kategoriseerida. Minu Wigmore Halli soolokontserdi kava koosnes 20. sajandi heliloojate teostest, mis pealiskaudsel vaatlemisel võib ehk tõesti liiga karmi mulje jätta. Aga kunst 20. sajandil, nagu ka igal teisel sajandil, on oma aja nägu. Kui selle ajastu heliloojate loomingusse süveneda, avaneb sealne emotsionaalne maailm samasuguses rikkuses, nagu näiteks ka Bachi, Beethoveni või Chopini puhul. Üldiselt püüan repertuaari võtta heliloojaid ja teoseid, millega tunnen lähedast sidet, sinna kuulub tegelikult väga erinevat muusikat.

On su mõtetes ka mõni kaasaegne helilooja, kelle loomingut sooviksid esitada?

Kõige uuemast muusikast on lähitulevikus minu jaoks aktuaalseim Helena Tulve looming, kelle alles valmimisjärgus klaverikontserti on mul au mängida esiettekandel 2012. aasta veebruaris Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Olari Eltsi juhatusel. Arvan, et on oluline olla avatud uudisloomingule, sest kindlasti sünnib ka praegu muusikat, mis saja aasta pärast leiab paiga vaieldamatute meistriteoste nimistus.

On sulle eeskujuks mõni kaasaegne maailma pianist?

Pianistlike eeskujude koha pealt kalduvad minu eelistused üldiselt eelmisse sajandisse, mil kunst ei olnud niivõrd koormatud kohustusega üritada konkureerida meelelahutuse ja keskmiste standarditega, vaid evis luksust omada puutumatuid ja kompromissivabu ideaale. Vähemalt nii mulle tundub. Kaasaja pianistidest meeldivad mulle väga näiteks Martha Argerich, Grigori Sokolov, samuti Ivari Ilja.

Millised on sinu tulevikuplaanid maailmavallutamises?

Eelkõige on oluline pidevalt muusikuna areneda. Harjutada, mõtiskleda ning otsida sügavamat kontakti kunsti lõputute rikkustega. Enamik sellest, mis jääb sisulisest tegevusest väljapoole, sõltub paljuski juhusest ja õnnest. Nii et selgepiirilisi plaane on väga raske teha. Püüan igal kontserdil võimalikult hästi mängida ning loodan, et tulevik loob piisavalt võima-
lusi loominguliste ressursside kasutamiseks.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis