Mihkel Mutt tagasiteel kirjanduse juurde

— Kui töötad ajakirjanduses ja pead paratamatult täitma ka ise oma lehe veerge – kui tahad saada kvaliteetset kirjutist, mis õigel ajal laekuks, siis on kindlam lõpuks ikka ise kirjutada, on ju niimoodi? –, siis avaldab see paratamatult mõju kogu su üldisele kirjutamisele. Lihtsalt oled üks nendest inimestest, kes kirjutavad. See on lihtsalt nii kujunenud.

Kui ma hakkasin raamatuid kirjutama, siis nimetati neid lausa esseeromaanideks. Mulle on mõte alati olnud veidi armsam kui kujund, sellepärast. Kui vene ajal oli ikkagi vaja mõningaid mõtteid panna kellegi suhu, et näidata, et need pole autori mõtted, vaid nii räägib üks negatiivsevõitu tegelane, siis praegu seda vajadust ei ole.

Kui veel laiemalt võtta, siis mulle tundub, et essee, publitsistika, otseütlemine, arvamusavaldus on tänapäeval võib-olla adekvaatsem kui kujund, pilt, mille kaudu midagi öelda. Aeg on ju kiire, kujund on mitmeti mõistetav, alati võib jääda kahtlus, kas said õigesti aru. Aga kui ütled otse ja sellega on kiire, see ilmub ajalehes – kui tahad olla keegi ja midagi kuulutada, siis see on adekvaatsem variant.

Teine asi on nüüd, kas on vaja alati tahta laiale hulgale midagi väga ühest ja selget öelda? See eeldab ühiskondlikku positsiooni – kui oled iseenda silmis juba mingi tegelane. Viimasel ajal hakkan aina rohkem mõtlema, et ehk on hoopis vajalikum tegelda kirjandusega. Kui oled kümme aastat ainult neid lugusid kirjutanud – ja loed siis mõnda head raamatut, mõtled, et see on palju rohkem väärt kui kõik need sõnavõtud, mis ilmuvad.

Ma ei kirjutanud ju kogu vene aja üldse mingit publitsistikat, mitte midagi! Esimene kirjutis, mis oli sotsiaalne, ilmus siis, kui töötasin Hommikulehes. See oli 1992. ja 1993. aasta kevad, siis juhuslikult kirjutasin. Olid käimas mingid valimised ja mõtlesin, et kirjutan nende kohta loo, analüüsi. Aga näe, inimesed harjuvad kiiresti, praegu peab enamik inimesi mind juba ajakirjanikuks, mitte kirjanikuks. Aga see oli ainult tosin aastat tagasi, kui ma üldse hakkasin publitsistikat kirjutama. Ja mis puutub välispoliitikast kirjutamisse, siis seda hakkasin tegema kolm-neli aastat tagasi. Nii see läheb.

— Üks kriitik väljendas mõni aeg tagasi mõtet, et Tõnu Õnnepalu on esseede kirjutamisega, otseütlemisega oma kirjanikustiili ära rikkunud. Kui lihtne oleks sinul jälle kirjanduse juurde naasta?

— Oi, see igapäevane kirjutamine, žurnalism rikub meeletult kirjanikku! Ma ei tea, kas see oli Õnnepalu või keegi teine, kes kurtis, et kui kirjutad kolumni, näiteks Eesti Päevalehte, siis raiskad ära terve idee, millest muidu võiks kirjutada jutustuse või romaani.

Aga ma arvan, et aruka inimesega, kui ta ikka ei ole maha käinud ja erksus on säilinud, on nagu hüdraga: lõikad küll ühe pea ära ja teed sellest kolumni, aga sinna kasvab kolm asemele. Arvan, et rikkal inimesel ei ole vaja koonerdada – kirjuta kõik ära, mis tuleb. Lõpuks pole häda midagi, kui kirjutad ühestsamast asjast enne kolumni ja pärast raamatu, sest need, kes loevad ühte ja kes loevad teist, on kaunis erinev publik. Ma ei näe selles probleemi.

Aga stiili mõttes loomulikult. Ma olen alati, ka kirjanduse suhtes olnud seisukohal, et tuleb püüda kirjutada selgelt. Kui asi on selge. Kõik ei saa selge olla, aga mida obskuursem, segasem aine, seda selgemad peavad olema vahendid, et tuua see segasus niisugusena välja, nagu see tegelikult on. Mitte omalt poolt asja veel segasemaks ajada. See on suur kunst. Mulle on selgus, jah, alati meeldinud – aga see ei ole nüüd jälle päris see, mida ajakirjanduses vaja on. Mine ütle ühele kirjanikule, kui pikk on ideaalne lause! Mine ütle Toomas Raudamile, et kuule, su lause on liiga pikk! See solvab inimest hingepõhjani.

Selgus on suur asi, tuleb kirjutada nii selgelt, kui võimalik. See on viisakus lugeja vastu. Mitte kunagi ei tohi lugeja ees maoli laskuda, see on täiesti välistatud, aga selgus on kuninglik viisakus. Nii et teinekord tuleb palju vaeva näha.

— Nii et kui mehhanism on ära rikutud, siis vaimurikkal inimesel on lootust see uuesti korda saada?

— Jah, on võimalik saada uuesti korda. Ei tohi mõnda aega kirjutada iga nädal neli-viis kolumni. Mina ei kirjuta nii palju, aga iga nädal paar tükki tuleb ikka vihtuda. Ma tean, need lähevad järjest kiiremaks. Lollid on võrdlused vene ajaga, aga kas tead, kui palju siis kirjutati? Kunagi oli sensatsioon, kui Priimägi või kes see oli, kirjutas ühel aastal üksteist arvustust. Seda loeti astronoomiliseks. Paremuselt järgmine oli neli. Isegi kolmega pääses edetabelisse!

— Nojah, nüüd on ka pindu rohkem, kus avaldada.

— Seda ka. Aga peaks ikka rohkem kirjutajaid olema! Igatahes kui säärases tempos kirjutamine kaoks mõneks ajaks ära, ei peaks kogu aeg mõtlema sellele kiirele tulistamisele... Praegu kirjutad loo valmis kahe-kolme tunniga! See on ju meeletu tempo. Varem oli nii, et rääkisid mõnusasti autoriga – kas kirjutad sellest raamatust arvustuse? Siis ta mõtles ja paari-kolme päeva pärast ütles: no ma võin proovida. Mida sa proovid! – ütled täna – kirjuta! Siis ta tegi ühe variandi ja siis me koos töötasime selle arvustuse kallal. Arvustust käsitleti nagu kunstiteost.

— Kas sul on ka mingeid konkreetseid loomeplaane?

— Ma lõpetasin just nädala-paari eest romaani, ühe pikema kirjatöö. See on küllaltki veider raamatuke, mis räägib vahepeal õllejoomisest. Just täna tunni aja pärast kohtun toimetajaga, kes on esimene lugeja, nüüd, pärast seda, kui mu sõber on lahkunud. Vanasti oli ikka Mati esimene, kes luges ja ütles mõne hea või kriitilise märkuse. Ta oli väga hea ninaga.

— Udo Uibo lahkus Loomingu peatoimetaja kohalt, kuna tal sai küllalt puraskitega jagelemisest. Kas Sirbi peatoimetaja ametis tuleb ka puraskitega jageleda? Purask = isik, kes tekitab asjatult palju tüli jne.

— Need on vist need, keda Toomas Haug oma “Troojamäe tõotuses” nimetas kirjanduse perifeeria esindajateks. Mille kohta ma ütlesin arvustuses, et tagantjärele on need erakordselt huvitavad ja värvikad, aga elusast peast, kui nad tulevad sisse ja nõuavad, siis võivad nad muidugi olla tüütud. Aga kas minul on jagelemist? Ikka natuke on. Õnneks on mul tublid toimetajad, kes võtavad esimese laine enda peale.

Mõnedel autoritel on – ma ei tea, kas vanast ajast – selline harjumus, et nad tahavad kõigepealt ikka peatoimetajani jõuda. Nad ei tea, et on olemas hierarhia, et meil on ka õigusriik – Sirp ja iga teine toimetus väljendab õigusriiki. Iga inimene tegeleb oma asjaga. Mitte nii, et ülemus annab üle alluvate peade korraldusi. Aga mõni ihkab seda ja lausa solvub, kui ma seda ei tee. Kui ma talle ütlen, et ära räägi minuga sellest kirjutisest, mis sa mulle annad, anna see näiteks Valle-Sten Maistele – kui on tegemist ühiskondlik-poliitilise kirjutisega –, siis ta ütleb: “Kuidas! Miks sa saadad mind oma alama juurde?” Aga nii käivad asjad tsiviliseeritud maailmas.

— Niisiis – eksisteerivad Sirbiski puraskid. Kuidas sa nendega suhtled?

— See on väga lihtne. On vaja ainult natuke nahaalsust. Ma olen vene ajal isegi sellega hakkama saanud, et olen valetanud ukse peal mulle mõeldud sõjaväekutse toojale, et mu venda ei ole kodus. Mitte kedagi sõimata – vaid lihtsalt telefonitorus öelda, et mul tuleb teine kõne, või vastata viisakalt e-kirjadele. See ei maksa mitte midagi. Kui keegi tuleb ja murrab siia lausa sisse, siis võin alati öelda, et mul on viis minutit aega. See on käsitöö, tehnilised oskused toimetaja puhul.

Nahaalsus kulub ära, aga mõistagi ei tohi see muutuda selle inimese mõnitamiseks. Kui ma näen kaastööst ära, et ei saa seda avaldada, siis ma kas tõestan talle seda poolteist tundi või ei tõesta – tulemus on ikka üks. Ma teen parem nii, et kõigil lihtsam oleks. Saadan ta Eesti Päevalehte. Ütlen, et see on rohkem nagu nende profiil, seal on edumeelsemad ja käredamad kirjutised, uued talendid peaksid rohkem sinna minema, meie oleme konservatiivsema formaadiga.

— Kas ka väljaspool kirjandusringkondi on puraskeid, kes Sirbile tüli võiksid tekitada?

— Ei, pean tunnistama, et viimased peaaegu kaks aastat on siin väga meeldiv ja rahulik. Need tormid, mis tookord olid, on möödas.

— Kas Sirp on kaitsev või ründav üksus?

— Minu meelest on ta reflekteeriv üksus. Mida me ründaksime?

— Vaimupimedust näiteks.

— Ma ei ole päris kindel, kas meie oleme see õige löögirusikas. Löögirusikad võiksid olla pigem operatiivsed päevalehtede kultuuriosakonnad, raadio, televisioon. See saab olla ründav. See seltskond, kes meid loeb, kes on meie kliendid, nemad on niikuinii meiega ühte meelt, enam-vähem. Me oleme üks kogukond. Nemad on kas selle süvakultuuri tarbijad või ise selle aktiivsed tegijad. Ei ole mõtet usklikele jutlustada. Selles mõttes ründamist meil ei ole.

— Milline su poliitiline kuuluvus praegu on?

— Mul ei ole mingit poliitilist kuuluvust. Ma olen elus kuulunud ainult ühte erakonda, Isamaaliitu, kuhu ma astusin natuke sinisilmselt, arvates, et Sirbi näol on tegemist nisŠiajalehega, mille puhul kuuluvus mingisse erakonda ei tohiks mõjutada väljaande üldist neutraalsust. Aga ma sain aru üsna mitmetest kurjadest häältest, mis kohe kõlama hakkasid, et see ikkagi nii ei ole, ja likvideerisin oma liikmelisuse.

— See sai takistuseks edukaks peatoimetajatööks?

— Ega minu töö siin ei oleks mingil juhul olnud teistsugune. Aga ma sain aru, et on mingid üldised reeglid, mis kehtivad ka säärase peatoimetaja kohta. Ma ei saa öelda, et mul oleks tulnud neid juhtumeid ette – aga ma kujutlen, et neid oleks võinud tulla. Kirjutab näiteks erakonnakaaslane artikli. Võib-olla see ei ole kõige parem artikkel. Keskmine. Aga kui sa oled erakonna liige, siis pead ajama ühte joont. Pead alluma teatavale...

— Kirjutamata vendlusele?

— Jah. Sa ei saa seda avaldamata jätta – ja see kahtlemata oleks hakanud tööd häirima. Nii et väga hea, et kõik nii läks.

— Poliitikahuvi on sul ometi suur.

— Poliitikahuvi on mul väga ergas ja järjest erksamaks muutub. See on nii tore ja pakub nii palju lõbu, aga isegi selleks, et suuta seda kõrvalt jälgida, peab olema tekkinud erakordselt paks nahk. Poliitika on praegu Eestis ennast nii diskrediteerinud, et seal veel sees olla – ma ei kujuta ette. Igas erakonnas on küll mõni korralik inimene, aga tervikuna, kuhu sa ka ei vaata... See on nii teada-tuntud jutt!

— Ehk läheb olukord tulevikus paremaks, tulevad head poliitikud, tõelised suured rahvajuhid...

— No kustkohast nad tulevad?

— Võrsuvad.

— Millest? Millest saab võrsuda?

— Kas või Sirbi lugejaskonnast.

— Kõik asi on ju ainult protsentide mängus: kui aus? Absoluutselt ausat inimest on raske ette kujutada, saati absoluutselt ausat poliitikut. See ei ole võimalik. See on sisse programmeeritud, et kui oled selles seltskonnas, siis pead oma partei otsuseid teataval määral arvestama. Isegi siis, kui need lähevad vastu sinu subjektiivsete arvamustega. Muidu ei ole ju võimalik. Mis sa siis lähed sinna? Kunagi Mati Unt ütles, tõsi küll, tolle vana aja partei kohta: “Kui lähed parteisse, siis ole. Ära õõnesta!”

Inimestel on erinev võime taluda kompromisse. Minul seda võimet eriti ei ole. Ma võin sattuda depressiooni, meeleheitesse, järsku hakkan isegi viina võtma, kui pean tegema midagi säärast, mis käib risti vastu minu püüdlustele. See lõpeb halvasti. Las seal olla sellised raudsed feeliksid.

— Sirbi mees nr 2 on tegevtoimetaja Jürgen Rooste, kes on sinust 27 aastat noorem. Kas juhtkonnas mingit põlvkondade lõhet ei esine?

— Ei ole küll tähele pannud. Meil on siin väga erinevaid inimesi, aga Sirbis peaaegu puuduvad konfliktid vanuse ja soo pinnal. Muidugi on maitseerinevusi ühe või teise konkreetse teose üle otsustamisel, see on ju puhtalt põlvkonnatunnetuslik värk. See üldine triviaalsüsteem, mis on praegustel kahekümneaastastel, ei ole mulle loomulikult nii omane – ma olen rohkem modernistlikuma vaatega, ma tahan kunsti, mulle meeldib kunst. Mulle meeldivad romaanid, sümfooniad ja tahvelmaalid. Kui labaselt öelda. Mis ei tähenda, et mulle ei meeldiks MTV klipid või “Matrix”! Palju asju meeldib. Aga põhiline on pärit ikkagi sellest ajast.

Artiklite kirjutamine, kriitika kirjutamine – see on vanuse küsimus. Harilikult läheb see üle umbes neljakümnendaks eluaastaks. Siis ei taha enam sekkuda, tunned, et mis ma ikka enam siin õiglust nõuan. Las tulevad uued, kellel on tahtmine sõna otseses mõttes maailma ringi teha. See on tore, las nad teevad.

— MTV klipid, “Matrix”. Aga tõsieluseriaalid?

— Ei suuda vaadata! Igav hakkab.

— Sa ei avasta sealt lihtsat inimest tänavalt?

— Ma elan ju Haapsalus ja suhtlen seal väga palju inimestega, kelle kohta sa ütlesid “lihtne”. Mina ütleksin, et nad kuuluvad lihtsalt teise elusfääri. Nad ei ole toimetuse töötajad, nad ei kirjuta, maali ega laula. Nad on väga huvitavad inimesed. Ma näen neid päevast päeva ja mul on nendega väga hea läbisaamine.

Ka hingelises, psühholoogilises mõttes ei saa ma kuidagi väita, et kunstnikkond oleks midagi palju lihvitumat või huvitavama jutuga. See ei ole niimoodi. Nende inimeste seas kohtab sääraseid naljamehi, sellist oskust elu käsitleda... Mis elu nemad kõik on läbi elanud! Palju huvitavamat kui Tartu ülikool või ühiselamus vegeteerimine. Ma ei idealiseeri neid, lihtsalt ütlen, et ka nii võib.

— Mina ei ole hulk aastaid Haapsalus käinud, ilmselt ma pole ainus selline tallinlane. Mida peaks tänapäeva tallinlane Haapsalust teadma?

— Haapsalu on mudel. Nii nagu kogu Euroopa tasakesi ja kaunilt hääbub, hääbub tegelikult ka Eesti. Nii et Eesti on Euroopa mudel. Ja Haapsalu on omakorda Eesti mudel. Need hääbumised on loodetavasti väga aeglased ja poole sajandi pärast trend pöördub. Haapsalu on suure minevikuga, tsaaride, pärastpoole Leningradi juutide lemmiksuvituskoht, vana ja kaunis ajalooslepp taga. Inimesed on väga – relaxed. Aga neil on mingi imelik seesmine teadmine, et nad ikkagi on midagi väärt. Nad on endast heal arvamisel ja väärikad. Haapsalu on ideaalne koht kunstnikkonnale. Neid on sinna juba tulnud ja loodetavasti tuleb veelgi.

Klassikaline mees

•• Sünged seitsmekümnendad. Kui Mati Unt Kuku klubis nagu sõjaeelsest peene elu leksikonist välja astunud Mihkel Muti esitlemiseks mu lauda tõi, mõjus Mutt nii iseseisva, inglisemeelse ja kõige suhtes iroonilisena, et andsin kohe sümpaatiatundele järele. Siis kirjutas Mihkel Loomingus ilmuvast kirjandusest kriitiliselt. Lugu oli ebaõiglane, aga kirjutatud niivõrd hästi, et ma lihtsalt pidin ta seejärel Loomingusse tööle kutsuma – elu tundma õppima. Kui hiljem “ülalt” innustust saanud Rudolf Rimmel peksis parteilehes Loomingu Raamatukogu Muti koostatud noorte almanahhi pärast, nii et pidin lausa kirjalikult võimu vastu protestima, tekkis mõte, et Mihkel võiks olla üks, kes tulevikus sobiks peatoimetajaks. Aga peamisest. Kui pärast Mihkli töölevõtmist tema tuppa astusin, tabas mind valgustus. Ta istus käsikirjade taga, pintsak seljas ja lips ees. Pärast paljusid toimetustes veedetud aastaid nägin ometi töötajat, kellel olid pintsakukäiste peale tõmmatud käisekaitsed! Läksin oma tuppa, käärisin ruttu käised üles ja lasksin lipsusõlme lõdvemale. Et oleks tasakaal. Kahe aasta pärast ilmus Loomingus Mihklilt “Õpilane Fabian”.

Kalle Kurg, Loomingu peatoimetaja 1976–1987

Mihkel Mutt

•• Sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus.

•• Õppinud Tartu ülikoolis 1971–1976 eesti filoloogiat.

•• Töötanud mh toimetajana kirjastuse Eesti Raamat laste- ja noorsookirjanduse osakonnas 1976–1977 ning Loomingu kirjandusteaduse ja kriitika osakonnas 1977–1986, alates 1997 Sirbi peatoimetaja.

•• Novellikogud: “Fabiani õpilane” (1980), “Mehed” (1981), “Vana Fabiani nutulaul” (1988), “Üleminekuaeg” (1995)

•• Romaanid: “Hiired tuules” (1982), “Keerukuju” (1985), “Kallid generatsioonid” (1986), “Pingviin ja raisakass” (1992), “Rahvusvaheline mees” (1994), “Progressiivsed hiired” (2001), “Elu allikad” (2002)

•• Arvustusi ja esseesid: “Kõik on üks ja seesama” (1986), “Meedia mu meedia” (1996), “Muti tabloid” (1999), “Sise ja väli” (2003)

•• Lastele: “Französisch!” (1981) ja “Näärivana” (1986)